Karl-Erich Trisberg: minu sõnum otsustajatele on, et palun hoidke meie maksusüsteem selge ja mõistlik ning vältige ülereguleerimist. Meil kõigil läheb nii hästi, kui läheb majandusel

Advokaat on amet, mille kohta liigub kümnete viisi stereotüüpe, millest levinuim on see, et nad kaitsevad ainult pätte. Õnneks päris nii siiski ei ole ning advokaadielu pakub väljakutseid mitmes valdkonnas. Intervjuus WALLESS-i juhtivpartneri Karl-Erich Trisbergiga räägime juuraõppest, tehisaruga seonduvatest väljakutsetest ning stereotüüpidest, mis oma elu elavad. Küsis Brent Pere.

Mulle tundub, et sind kõnetab tehisaruga seonduv, sest juba advokaadibürood juhtima asudes mainisid sellega seonduvaid väljakutseid. Miks see sulle nii tähtis on? Tehisaru muudab paljud töölõigud lihtsamaks ja kiiremaks, kuid sellega kaasneb üksjagu väljakutseid, kasvõi tehisaru rakendamise oskus ja kaasnevad ohud, mis puudutavad privaatsust või andmete kasutust. Just õigusteenuste valdkonnas jälgitakse neid probleeme eriti tähelepanelikult, sest andmed peavad olema hoitud viisil, kus kellegi õigusi ei rikuta. Lisaks, kui väidetakse, et professionaalsete teenuste valdkond, nagu advokaadibüroo või mõni muu nõustamisteenus, on tehisaruga asendatav, siis mina sellesse ei usu. Kogu me äri põhineb inimestel ning me usaldame jätkuvalt inimesi, mitte masinaid. Tehisaru on tööriist ning ta hoogustab teatud protsesse, kuid usaldust ja vastutust saab võtta vaid inimene. Meie vastutame, et kliendi asjad saaksid õigesti ja kvaliteetselt tehtud. Praktikas on meie lauale jõudnud ka asju, kus tehisaru kasutamine pole kõige paremini välja kukkunud. Õigusmaastikul on nii palju nüansse, et tehisaru koostatud paber võib loetavuse mõttes olla ilus, sorav ja arusaadav, kuid õigusprofessionaali pilk tuvastab tõsiseid puudusi. See näitab, et pelgalt tehniline suutlikkus ei asenda kogemust. Samas on tehisaru tulek murranguline. See muudab tervikuna seda, kuidas me töötame, otsustame ja üldisemalt valdkonnas tegutseme. Paljud valdkonnaeksperdid on küsinud: kuidas me noori kolleege edaspidi välja koolitame? Kui varem õppisid noored kolleegid palju andmemahukate projektide kaudu, siis nüüd tuleb leida uusi viise neid süsteemselt arendada. Peame õppima teistmoodi õppima. Sest tehisaruagendile võib öelda, et õpi see ise selgeks? Täpselt, "anna mulle ülevaade". Aga kuidas säilitada ka noortes kolleegides kriitikameel ja seoste nägemise oskus, mis on nii meie kui paljudel teistel aladel eriti oluline? Õigus ei eksisteeri eraldiseisvalt ning selles on palju valdkondi. Me peame suutma näha interdistsiplinaarselt ning õiguse kontekstis ka valdkondadeüleselt. See kõik nõuab valvsust ja kriitikameele treenimist, et asi ei lõpeks katastroofiga nii klientide kui kolleegide jaoks. Kas sinu hinnangul on üldse mõtet nüüd enam juurat õppima minna? Vahepeal oli päris palju juttu sellest, kuidas juuratudengeid toodetakse üle ja neid pole kuhugi panna. Tõepoolest, see väide on kõlanud päris sageli, aga tegelikult on häid inimesi alati vaja. Rõõm on näha, et juurat minnakse endiselt õppima ning seda teevad töökad, tublid ja edasipüüdlikud noored. Ma ei ütle teadlikult "talendid", sest talent on miski, mida peetakse loomuomaseks ning mida ei saa ise mõjutada. Väidan aga, et kõige olulisem on töökus. Meil võib talent olla, aga töökus ja järjepidevus on valdkonna alustalad, sest edu ei tule üleöö ning enne valdkonna professionaaliks saamist tuleb aastaid pingutada. Veel enam, karjääriredelil edasi liikumiseks on vaja klientide usaldust ja tunnustust. Soovitan jätkuvalt minna õigust õppima, sest maailmas ümberringi toimuvat vaadates on õigusriigist ja reeglitest kinni pidada üha tähtsam. Kunagi ei tohiks leppida olukorraga, kus kehtib vaid tugevama õigus.

Minu arvates on ülioluline, et meil oleks noori, kes on valmis seisma väärtuste ja põhimõtete eest ning advokaadina oma klientide eest võitlema. Ja kui õigus midagi muud ei õpeta, siis kriitilist mõtlemist ikka.

Teine asi on vist suhtlusoskus, mida läheb tehisaruajastul üha enam vaja? Täiesti nõus. Selle tähtsus isegi kasvab ajas, sest teksti suudab toota igaüks, aga kuidas väärt ideid veenvalt edasi anda ja argumenteerida ning kuidas õigesti mõista, mil moel me oma väljendus- ja suhtlemisviisiga teistele mõjume? See on väga oluline. Ma saan tuua enda valdkonnast ehk tehingutest paralleeli: üks pool tahab müüa ja teine osta, aga läbirääkimised on seejuures tihti keerulised. Seal tuleb mängu inimeste lugemise ja arusaamise oskus. Kui me räägime tublidest Eesti start-up’idest, kes automatiseerivad näiteks Pactumi abil läbirääkimisi, siis see on suurepärane lahendus mahukate ja standardiseeritud läbirääkimiste puhul, aga keerulisemates protsessides, nagu M&A (ühinemised ja omandamised), jääb inimlik aspekt tugevalt mõjutama. Muidugi vaadatakse numbreid ja muid faktoreid, aga ei tohi alahinnata inimestevahelist dünaamikat või selle puudumist. Vahel on lihtsalt hea tuju? Jah, ja vahel on kõht tühi või tüli kodus ning tuleb halb otsus. Kõik need aspektid määravad. Kui palju teie lauale tehisaruga toodetud massiive jõuab või kui sage praktika see on, et klient või advokaadibüroo toodab ise üüratu infohunniku, mis tekitab lõpuks probleeme? Julgen arvata, et advokaadibürood kasutavad tehisaru teadlikult - ning meil on selle kasutamine ka rangelt reguleeritud, eriti konfidentsiaalsuse ja kliendiandmete kontekstis. Meil on väga spetsiifilised tööriistad ja büroos me infomassiive ei tooda. Kohtud näevad aga juba praegu ning tulevikus ilmselt veel enam, kuidas inimesed on oma dokumentide koostamiseks tehisaru kasutanud. See on väga suur riskiallikas, sest kohtul on kohustus need materjalid läbi töötada, aga kui need on lohisevalt pikad või sealt on puudu asja tuum, siis saavad kohtud ummistatud ja kogu protsessi kvaliteet võib langeda. Näiteks lepingute puhul oleme näinud, kuidas tehisaru teeb küll pealtnäha ilusa lepingu, kuid seal on fataalsed probleemid sees. Vahel on need dokumendid ka "imekombel" allkirjastatud ja kui on ikka piisavalt suur jama, siis kaasatakse ka advokaate. Küll võib näha tendentsi, et advokaadibürood tegelevad üha vähem tavapäraste või lihtsamate ülesannetega. Paljud neist tehakse tehisaruga, kuid seal on oht hakata tehisaru liialt usaldama ning võtta kogu materjali kulla pähe. Kahjuks see kõik kuld ei ole. Kuivõrd see hoopis kohtute ja igasugu ametlike kanalite suhtlust aina bürokraatlikumaks ajab? Lihtsalt seetõttu, et end veel enam kaitsta, viies aga selleni, et tavakodanik ei saa enam mõhkugi aru. Mitte et ta praegu saaks. Kohtud on dilemma ees ning ise kohtuadvokaat olemata olen mitmelt poolt kuulnud, et ka kohtud vajaksid neid tööriistu. Täna kohtutel tehisarutööriistu pole ja nad vajaksid riigi toetatud strateegilist üleminekut tarvilike tööriistade kasutuselevõtuks. Neid protsesse tuleb tõhusamaks muuta, sest meie kõigi jaoks on tähtis riigi põhifunktsioonide toimimine. Seda enam, kui kogu ülejäänud ühiskond neid kasutab ja nemad ei saa, siis on natuke kentsakas seis? Just, täiesti nõus. Aga ma usun, et me jõuame selleni. Kuidas teil endal suhtlusega on: kas te räägite kliendiga juba tehisaru kaudu või pöördub teie poole ikka lihast ja luust inimene? Meie poole pöörduvad õnneks ikka lihast ja luust inimesed päris probleemide ja väljakutsetega, mida me aitame lahendada. Käisin hiljuti Draamateatris vaatamas lavastust "Prima facie", mis räägib advokaadist, kes lahendab vägistamisjuhtumeid. Ta esindab alati vägivaldureid ja satub ka ise lõpuks lähisuhtevägivalla ohvriks. Lavastuses kõlab lause, mis ütleb enam-vähem nõnda, et advokaat ei pea teadma, kes on süüdi, vaid lihtsalt koguma tõendeid ja uskuma klienti. Kas see on päriselt ka nii? Ääremärkusena ütlen igaks juhuks, et meie büroo ei tegele isikuvastaste kuritegudega ehk sellised teemad pole meie laual. Samas puudutasid tähtsat aspekti, sest õigusriigi toimimiseks tuleb eristada advokaati kliendist ja teisalt on igal advokaadil moraalikompass ja väärtusruum, milles ta tegutseb. Iga tööd ei pea vastu võtma, näiteks kui sellega kaasneb eetiline konflikt. Aga kui küsida, kas advokaat peaks kliendile hinnangu andma, siis usun, et ta sisimas mingil kujul ikka teeb seda. Advokaadi esmaülesanne on aga esindada kliendi huve, ja kui oleks vastupidi, siis õigussüsteem ei püsiks ka paraku koos. Inimesel on vaja just keerulistes olukordades kõrvale kedagi objektiivset, kes teda aitaks. Lõpuks teeb kohtumenetluses otsuse siiski kohtunik. Kui muudest kokkulepetest rääkida, siis need on pooltevahelised otsused, mida advokaat oma nõu ja jõuga püüab aidata saavutada. Advokaat peab samas jääma kõrvalseisjaks ning tema roll on nõustada, aidata või kaitsta. Kaugelt võivad asjad tunduda mustvalged, kuid neid lähedalt vaadates ja detailidega tutvudes võib värve juba rohkem olla. Kas tavainimese arusaam advokaadist ongi selline, et tema on see kuri kaitsja? Ma arvan küll, see on õige tähelepanek. Meie rolli nähakse natuke lihtsustatult ja see kuvand on tekkinud eelkõige meedia mõjul, jättes varju advokaadi tegeliku rolli. Advokaadid on täiesti tavalised inimesed, kes teevad erialast tööd. Nagu arst aitab patsienti, aitab advokaat klienti ja hoiab kogu temalt saadud teabe konfidentsiaalsena. Nõustamisvaldkondi on tegelikult palju, kus advokaadi nõu on abiks ning kus ta on strateegiline partner otsustamisel. Ettevõtja peab otsustades kaaluma riske koos võimalustega ning langetama kaalutletud otsuse. Mõnes mõttes on advokaat see, kes riskipaketi kokku võtab ja kliendil mõtestada aitab. Ärinõustamise pool on avalikult vähem kajastatud kui kohtuadvokaatide töö. Tegelikkuses on büroost sõltuvalt vähemalt sama oluline nõustamise pool – olgu siis tehingute või regulatiivvaldkondade kontekstis. Nalju ja anekdoote advokaatide isikuomaduste kohta on muidugi palju, aga reaalsuses oleme ikka läbilõige ühiskonnast: on ekstraverte, introverte ja kõike sinna vahele. On neid, kes on rohkem avalikkuse ees, kuid leidub ka tipptasemel kolleege, keda laiem avalikkus ei tunne, kuigi just nemad osalevad sageli kaalukate otsuste kujundamises. Nii et võllahuumor käib advokaaditöö juurde? Käib. Ma arvan, et pingelistes valdkondades, nagu ka sul, käib huumor asja juurde.

Sa pead suutma enda ja oma ameti üle nalja visata ning end mitte liiga tõsiselt võtma. Muidu põled ruttu läbi.

Iseäranis teil, kus läbi käivad prisked summad ja riskid on kõrgel? Pingete maandamine tundub eriti tähtis. Jah, ühelt poolt kaalukad otsused, teisalt kindlasti töötunnid, sest klienti ollakse valmis aitama just siis ja nii lühikeste tähtaegadega, kui olukord nõuab. See tähendab pidevalt oma plaanide ümbertegemist ja kliendi vajaduste esikohale tõstmist. See on emotsionaalselt nõudlik töö, mis paratamatult tekitab stressi. Seetõttu pöörame büroos tähelepanu sellele, et inimesed läbi ei põleks. Tuleb kujundada märkamiskultuuri ja öelda kolleegile vajadusel otse, et nüüd pead natuke rahulikumalt võtma. Sageli on kõige kohusetundlikumad ja töökamad inimesed need, kes ise ei märka, et läbipõlemise vältimiseks tuleb ka millegi muuga tegeleda. Kui juba hoos olla, siis sealt on keeruline maha saada? Jah, on. Üks projekt algab, teine lõpeb ning ega probleemid ja väljakutsed otsa saa. Dopamiin on laes ja alla ei taha kukkuda. Jah, see on õige tähelepanek, sest soov midagi ära teha on ju tugev. See paneb pingutama ja loomulikult on dopamiin laes. Advokaatidest oleme rääkinud, aga toome sisse ka su teise südameteema. Kuidas tuleb Eestis enda kaitsmisega toime kõige haavatavam rühm inimesi ehk need, kes saavad hoolimata mõjukast elukutsest liiga vähe palka, et end kaitsta, või kelle kallal petturid rüüsteretki peavad? See on tõesti praegu tähtis ja murettekitav teema. Riik on viimastel aastatel püüdnud teadlikkust tõsta ning me näeme teavituskampaaniaid ja saateid, kuidas mitte petturite ohvriks langeda. Aga neid juhtumeid tuleb ikka ette. See on kogu ühiskonna probleem, mille puhul me kõik peaksime mõtlema oma lähedastele ning rääkima enda tutvusringkonna haavatavamate inimestega. Advokaatidel ning ka uurimisorganitel on inimesi väga keeruline aidata, sest nagu teame, on petturid meist alati ühe sammu ees. Kui üks meetod ei toimi, asendatakse see uuega. See on probleem, millega kogu ühiskond peaks aktiivselt tegelema, sest kaotatud summad on krõbedad ning paljudele on need ainsad säästud. Kahjuks ei näe ma praegu seda ühte ja toimivat võluvitsa, mis probleemi tervikuna lahendaks. Nii et inimene saabki end vaid tähelepanelikkusega kaitsta? Jah, advokaadil on siin keeruline midagi ära teha. See on uurimisorganite töö, aga ka neil on üliraske, sest töömaht on meeletu ja petturid toimetavad sageli teistes riikides. Seega, kui inimene võib mõelda, et ega need advokaadid või kõrged riigiametnikud lihtsa inimese probleemidele ei mõtle, siis see vist ei päde? Ei päde. Advokaadid on täiesti tavalised inimesed ning siin töötab läbilõige ühiskonnast. Selle elukutse esindajad aga saavad aidata ning sageli aitavad inimesi ka pro bono, kui see on vähegi võimalik ning puudutab näiteks ühiskondlikke algatusi. Lisaks saame olla heas mõttes valvekoerad, kes jälgivad, et inimeste õigusi ebamõistlikult ei riivataks. See kandub üle ka põhimõttelistele küsimustele, nagu näiteks kui palju on meil ühiskonnas jälgimist ning kust piirid jooksevad. Me püüame oma pädevusega ühiskonna huvide eest väljas olla ning see on ka advokatuuri kui terviku üks suuri ülesandeid. Palun sõnasta lõpetuseks enda vaatepunkist Eesti ühiskonna valusaim probleem praegu. Miljoni dollari küsimus. Neid probleeme on tohutult, aga kui lubad, siis kommenteerin oma valdkonna põhjal. Olen iga päev ettevõtjatele lähedal ning mulle tundub, et meil kõigil läheb nii hästi, kui läheb majandusel. Kui näeme, et hinnad pidevalt kasvavad, ostujõud on löögi all, lasterikastel peredel ning üksikvanematel on keeruline toime tulla, siis nende probleemide leevendamiseks on vaja tugevat ja toimivat majanduskeskkonda.

Ettevõtjatelt kuulen pidevalt, et meie maksukeskkond ei tohiks nii muutlik olla. Investeeringute tegemiseks on vaja pikemat vaadet, kindlust vähemalt kümneks aastaks. Sama oluline on võimekus tuua Eestisse eripädevustega tööjõudu.

See aitaks meil luua ägedaid ettevõtteid ning väärtust loovaid töökohti, mille kaudu tõuseb ka maksutulu ning tänu millele saaksime panustada nii riigikaitsesse kui tervishoidu. Minu sõnum otsustajatele on, et palun hoidke meie maksusüsteem selge ja mõistlik ning vältige ülereguleerimist. Me kõik soovime, et Eestist kasvaksid välja ettevõtluse kontekstis rahvusvahelised edulood ning suudaksime siia meelitada olulisi välisinvesteeringuid. Laiemas plaanis eeldab see ka poliitilist küpsust, vähem peaks olema üksteise süüdistamist, eriti väljakutseterohkel ajal. Tuleks vaadata, mida saaks Eesti heaks, mitte ainult oma erakonna valimislubaduste realiseerimiseks ära teha.