Katri-Evelin Kalaus. Kui kliiniline psühholoogia kohtub kunstiga. "Kunst kodudes"

“Kunst kodudes” on rubriik, mis avab huvitavate loojate kodu uksi ja uurib, kuidas kunst koju tungis ning milliseid avastusi kooselu teostega kaasa on toonud.

Seekord külastame kodu asemel üle pika aja taas töökeskkonda, kus kunstil on ehk sama suur roll kui uksele kirjutatud asutuse nimel: psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus. Katri-Evelin Kalaus on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut, psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse SENSUS üks asutajatest. Lisaks usaldusväärsusele omas vallas on keskus rajanud tugeva ja silmapaistva silla kunsti ja vaimse tervise vahele. Katri-Evelini ja tema advokaadist abikaasa Taneli loodud KALAUS Galerii toob kunsti nii kliiniku kui ka sellest väljaspool asuvatele seintele, initsieerides kunsti ja psühholoogia dialoogi. Katri-Evelin liigub vabalt teaduspõhise psühhoteraapia täpsuse ja kunsti irratsionaalsuse piiril. Tema maailmas ei ole vaimne tervis pelgalt raviprotsess, vaid kultuuriline ja ühiskondlik nähtus – midagi, mida tuleb mitte ainult ravida, vaid ka mõtestada, nähtavaks teha ja normaliseerida. Räägime Katri-Eveliniga ettevõtlikkusest kui isiksuseomadusest, vaimsest tervisest kui ühiskondlikust vastutusest ja kunstist kui psüühika peeglist. Arutleme, kuidas kliinik võib olla galerii, mis pakub omakorda teraapiat, ning kuidas ettevõtlus võib olla eetiline, esteetiline ja hooliv ühteaegu. Sest nagu me teame, mõnikord ei vaja inimene ainult ravi – vaid ka ilu, mõtestatust ja tähendust.

***

Edasi kevadnumbri juhtmõte on “Ettevõtlus”. Sa oled üks ettevõtlikumaid ja särtsakamaid inimesi, keda tean. Palun anna endale psühholoogina n-ö diagnoos, kuidas sul seda särtsu ja ettevõtlikkust jagub ning millest võib see tingitud olla. Miks mõnel seda on ja teisel mitte? Isiksus on kaasasündinud, see ei lähe üle ega jää vanaks, jumal tänatud! Isiksusest tulenevad nii meie vajadused kui haavatavuskohad. Seisundihäiredki on täitsa omaniku nägu. Mina olen väga anankastne, kohusetundlik, saavutustele orienteeritud ning ajan sageli perfektsust taga, mulle on olulised missioon ja eetika. Samuti olen üsna histriooniline ja impulsiivne. Mulle meeldib meeldida, teha head, hindan tegevustes vaheldust ja variatiivsust ning mul hakkab kergesti igav. Isiksuslike vajaduste eest tuleb seista, siis oled eluga enam rahul. Usun, et olen oma eriala päris õigesti valinud ning humanitaarsed hobid kenasti sinna kõrvale täienduseks loonud. Naeratus ja hea meeleolu on kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudina mu tööülesanded. Teadusuuringute järgi toetab amügdala stimuleerimine naeratusega inimese paranemist. Samuti ütlevad uuringud, et emotsionaalsemate psühhoterapeutide patsiendid paranevad jõudsamalt. Seega tuleb vist rahul olla. Olen oma patsientidega palju südamest naernud, kuid ka südamest nutnud (kõige sagedamini küll rõõmupisaraid). Ma vahepeal tõlgin lugejale, et anankastne tähendab perfektsionistlikku, kohusetundlikku ja kontrollile orienteeritud isiksusejoont, histriooniline emotsionaalset, impulsiivset ja tähelepanu otsivat väljenduslaadi ning amügdala on aju osa, mis juhib hirmu, ärevuse ja teiste tugevate emotsioonide töötlust. Lisaks anankastsusele on sulle oluline missioon midagi paremaks muuta. Kas SENSUS-e ja sinu ettevõtlusse astumise sammu taga on tahtmine laiemat mõju avaldada või vajadus pakkuda midagi, mida tavasüsteemis napib? Just, ilma missioonita ei tasu inimesi aitama asuda! Samuti on tähtis mõista, et kliiniku tekke ja arengu taga on alati olnud koostöö. Oleme SENSUS-e 27 tegevusaasta jooksul äripartnerite Elen Kihli ja Katrin Oravaga püüdnud olla ambulatoorse psühhiaatria butiikkliinik, mille eesmärk pole kunagi olnud kasvada igal juhul vormilt väga suureks, küll aga olla sisult parim, kasutades laste, noorukite ja täiskasvanute psüühikahäirete ennetuses ning ravis kaasaegse teaduspõhise psühhiaatria uusimaid võimalusi. Pakume psühhoteraapiat ja tablettravi ning oleme võimekaim mitteinvasiivse ajustimulatsiooni keskus Eestis. Aga teen oma põhitöö kõrval ka muud toredat, et vaimse tervise probleemid oleks teadvustatud ja efektiivsed meetodid tuntud. KALAUS Galeriiga teeme juba viis aastat vaimsele tervisele pühendatud kunstinäitusi kliiniku ruumes ja mujal, koos Sõpruse kinoga korraldame igal aastal vaimse tervise kuul, oktoobris, vaimse tervise filmiõhtuid. [gallery columns="2" size="medium" ids="272004,272003"] Millised on olnud SENSUS-e suurimad kasvukõverad või takistused ettevõttena ning mida oled nendest õppinud nii juhi kui asutajana? Aastaid tagasi jäime ilma Tervisekassa rahastusest, mis toona moodustas umbes 80% meie käibest. Areng toimub mugavustsoonist väljas ja nüüd on vastupidi. Meie koostööpartneriteks on Tervisekassa kõrval palju tublisid riigiasutusi ja ettevõtteid, kes hoiavad omadel silma peal ning tasuvad oma töötajate vaimse tervise teenuste eest. Muidugi on jätkuvalt kogu vaimse tervise valdkonna suurimaks probleemiks inimressursi nappus. Uusi psühhiaatreid, lastepsühhiaatreid, vaimse tervise õdesid, kliinilisi psühholooge jt, eriti just kognitiiv-käitumuslikke psühhoterapeute, ei koolitata piisavalt selleks, et kasvavat vaimse tervise kriisi ohjata. Raha ei ole vaimse tervise valdkonnas enam ammu peamine probleem. Erakindlustused on pannud omalt poolt õla alla, et teenused oleksid kättesaadavad. Riik annab maksuvabastust - küll pisikest, aga siiski -ettevõtetele vaimse tervise teenuste ostmisel. Ravijärjekorrad on aga pikad nagu lohemadu. Nii on. Juba seetõttu võiksime järgida mitme Euroopa riigi eeskuju ning kirjutada välja kunstiteraapiat ehk kunstinäituste külastusi, mis on ravimeetodina täitsa tugevad vaimse tervise toetajad ja palju kergemini kättesaadavad. [caption id="attachment_272002" align="alignright" width="384"] See Edgar Tedresaare töö “Laine” (2013, pigmenteeritud lõuend) näituselt “Paariteraapia” on tema kaasa Regina-Mareta Soonseina lemmik. Foto: Iris Kivisalu[/caption] Olin aastaid unistanud ja ka Kultuuriministeeriumile ettepanekuid teinud, et võiksime vaimse tervise spetsialistidena Kanada, Prantsusmaa, Belgia jt riikide eeskujul patsientidele välja kirjutada nn sotsiaalseid retsepte, kunstimuuseumi pääsmeid. Tegin lõpuks ise selle idee teoks. Oma esimese aastapalga TARTMUS-i nõukogu esimehena kinkisin TARTMUS-i piletitena (280 tk) Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna patsientidele jagamiseks. Hakkasin meie kliinikus jm kunstinäitusi korraldama. Nii saavad meie patsiendid SENSUS-es lisaks vaimse tervise teenustele ka kunstinäitusi külastada. Usun, et teeme nii mõnelegi galeriile silmad ette, sest igapäevaselt on meie kliinikus u 60–80 patsienti. Ka meie Pärnu kliinikus on eksponeeritud teosed nii minu ja abikaasa Taneli kui partner Eleni ja tema abikaasa Kaido kunstikogudest. Kunstiasutusi tuleks kasutada hästi ära vaimse tervise toetamiseks. Kunsti- ja kultuurilugu peaks olema õppekavades kohustuslik, nagu ka vaimse tervise oskuste õpe gümnaasiumi riiklikes õppekavades. Sellega võidaks nii kultuur kui vaimne tervis. Viimase epideemiast ja samas ka psühholoogilise toe kehvast kättesaadavusest ehk lohemaopikkustest ootejärjekordadest, nagu mainisid, räägitakse palju, aga kiireid lahendusi justkui pole. Kuidas sa näed psühholoogia- ja vaimse tervise teenuse osutamise ärimudelit Eestis? Mis on hästi, mis valesti? Riik ja erarahastus peaks kindlasti tegema enam koostööd vaimse tervise teenuste kättesaadavuse hõlbustamisel. Praegu me tasuliselt teenuselt Tervisekassa teenusele suunata ei saa ja see tundub nii raharaiskamisena kui ka patsiendi hättajätmisena, kes soovib osaliselt oma teenuste eest ise tasuda. Riiklike õppekohtade vähesus vaimse tervise vallas on jätkuvalt pudelikael. Ikka veel on kliiniliste psühholoogide kutseaasta, mis on õppekava osa nagu arstidel residentuur, projektipõhiselt rahastatud. Vaimse tervise spetsialistide endi vaimne tervis on ohus, sest koormused on suured ja tegeldakse emotsionaalselt laetud teemadega. Meie töökoormus on ebanormaalne, ütlevad väljaspool meditsiini toimetavad inimesed. Aga see on tervishoiutöötajate argipäev. Kognitiiv-käitumisteraapia ehk psüühika treenimine ja oskuste õpe, mis on esimene soovituslik ravivalik kõige sagedasemate psüühikahäirete, ärevus- ja meeleoluhäirete ravis, on väga raskesti kättesaadav teenus. Patsiendi liikumine spetsialistide vahel on teenuse otsijale keeruline ja ebaselge. Kuna teenused on nii kehvasti kättesaadavad, siis levib ka uhhuu-meditsiin mühinal. Jne... [caption id="attachment_272005" align="aligncenter" width="768"] Kabinettides on Katri-Evelini ja tema abikaasa Taneli kunstikogu tööd. Siin on koos Jane Mutsu “VRTSK III” (2022, õli lõuendil) ja Jüri Arraku “Vastasseis” (2009, süsi paberil). Foto: Iris Kivisalu[/caption] Oled rääkinud, et peame mõtteid ja tundeid aktsepteerima, mitte püüdma neid minema ajada. Kuidas seda printsiipi igapäevaelus rakendada, kui tuleb kiire otsus või tugev emotsioon? Tänapäeva ühiskond julgustab kõiges taotlema kiiret kasu. Inimesena on see arusaadav. Kes ikka soovib vastikut kehalist ärevustunnet või negatiivseid mõtteid, mis häirivad keskendumist või und. Ka on aina enam levinud ebarealistlikud ootused psüühika toimimise kohta: tuleb end hästi tunda, kõigega rahul olla, kohe uinuda ja alati hommikul värskena päeva alustada, kõike tuleb tahta teha, üldse pidevalt õnnelik olla jne. Psüühika aga ei taha kiiret kasu. Aja midagi ära ja sa saad seda rohkem. Ebarealistlikud ootused viivad käitumisviisideni, mis hoopis säilitavad ja süvendavad negatiivseid mõtteid ning tundeid, sh ärevust. Inimesed taluvad tänapäeval üha halvemini väsimust, paha tuju, negatiivseid mõtteid, eriarvamusi jms. Aina kergemaid probleeme patologiseeritakse. Muidugi on ka ennetamine aina enam meie töö, kuid normaalse psüühika toimemehhanisme ei tohiks kõrvale jätta. Kõik inimesed muretsevad, kuid keskkond on muutlik ja ebamäärasus suurem. Kõigil on vahel paha tuju ja sellisel määral, et ei viitsi midagi teha ega teegi. Minul ka! Vahe seisundihäirete ning igapäevase muretsemise, ärevuse ja halva tuju vahel on ainult määras. Ärevus- ja meeleoluhäired on nagu äärmuslik normaalsus. Negatiivsed emotsioonid langevad ajas ise. Kui miski läheb ise üle, oleks mõistlik lasta sel juhtuda ning jätkata parasjagu käimas olevat tegevust. Isegi kliinilises praktikas tegeleme negatiivsete emotsioonidega dialektilises käitumisteraapias alles siis, kui inimene on endale või teistele ohtlik. Ja viimast juhtub siiski üliharva. Kuidas kunst ja loovus aitavad inimestel vaimse tervise teemadest rääkida või neile läheneda? [caption id="attachment_272008" align="alignleft" width="768"] Edgar Tedresaare “F.CK ANXIETY” (2025, pigmenteeritud lõuend, sprei) näituselt “Paariteraapia”. Foto: Iris Kivisalu[/caption] Oleme oma galeriiga SENSUS-es ja mujal psüühikale pühendatud kunstinäitusi korraldanud üle viie aasta. Räägin ikka käimasolevast näitusest oma patsientidega. Osad tulevad seansile varem või jäävad kauemaks, et näitust külastada. Peaaegu alati on meil näituse juures teemaga haakuv psühhodiagnostika võimalus. Ka praegusel näitusel “Paariteraapia”, kus üleval Regina-Mareta Soonseina linoollõiked ja tema kaasa Edgar Tedresaare pigmenteeritud lõuenditest maalid, on väljas kunstnikepaari loomingust inspireeritud test oma paarisuhte hindamiseks. Meie patsiendid ja näituse külastajad saavad seda näitusekogemuse rikastamiseks täita. Kunst on kindlasti ka ise hea diagnostikameetod. Olen mitmeid kordi kuulnud oma psühhoteraapias käivatelt patsientidelt kommentaare, et “oi, teil on uus näitus majas”, kuid näitus ise pole uus, küll aga on patsiendi seisund paranenud, mistõttu tähelepanu läheb enam endalt ära ja märgatakse ka asju enda ümber. Mida tähendab vaimne tervis sinu enda jaoks personaalselt ning kuidas sa seda oma igapäevaelus hooldad? [caption id="attachment_272007" align="alignright" width="384"] Danel Kahari näitus “Kujunemine” toimus KALAUS Galeriis 2023. aastal. Siin on tema töö “Otsused” (2021, segatehnika, paber, papp, puit, akrüül lõuendil) kunstikogust. Foto: Iris Kivisalu[/caption] Psüühika tahab vaheldust, minu isiksus ka. Kunstikogumine, näituste korraldamine ja vaimse tervise teemalise publikuprogrammi korraldamine on nii tore vaheldus ja tervise hoidmise võimalus kui toetab mu isiksuslikke vajadusi. Tean, et psüühika tahab ka väga puhata, mängida ja aeleda isegi siis, kui isiksus ei taha (minul ei taha, olen väga kohusetundlik). Sunnin end teadlikult võtma aega maha ja tegema saavutusvabu tegevusi. Mul on tore pere ja head sõbrad. Suhted on hindamatu vaimse tervise ressurss. Investeerin teadlikult oma aega, et see "ravim" oleks mul elus alles. Probleemidesse on alati lihtsam sekkuda, kui need on pisikesed. Hea enesehool ennetamaks psüühikahäireid peaks alati olema igapäevaelu osa. Mina alati kiidan oma kliente, kes tulevad teenusele enne, kui psüühikahäire on välja kujunenud. Tublid ei jäta ennast hätta ja küsivad abi. Ja seda teevad õnneks enam ka mehed. Alles hiljuti oli mul esmakordselt selline päev, kus kõik mu kaheksast patsiendist olid mehed. Kas tunned, et kunst võib murda stigmasid vaimse tervise ümber? Kunstimeediumite kaudu on psüühikast kõnelda kindlasti lihtsam ja ehedam. Tabu on õnneks kadumas nii muus meedias kui kunstiskeenel. Psüühikahäired on ka kunstis ikka väga moes. Alles külastasime näitust Amsterdamis Moco muuseumis, kus Robbie Williamsi ühel teosel seisis slogan “I was mentally ill before it was cool”, mida võiks ehk tõlkida “Olin vaimselt haige juba enne, kui see popiks sai”. KALAUS Galerii näituste avamised teeme pea alati kliiniliste intervjuudena, et tõsta kunstnik oma teostest ettepoole ja anda vaatajale võimalus end nende väljakutsetes samastada.

Eriala arvestades on inimene siiski mu lemmik kunst.

Avamistel on tore jälgida, kuidas delikaatsel teemal kõnelemine tekitab mugava õhkkonna ning annab kunstile hindamatu lisaväärtuse. Psüühika armastab lugusid, siis on arusaamine mugavam ja meeldimine tõenäolisem. Kas SENSUS-es näituste kureerimine on osa ettevõtte ühiskondlikust missioonist või pigem sinu isiklik huvi? Kuidas need kaks kokku mängivad? KALAUS Galerii on minu ja mu advokaadist abikaasa Tanel Kalause tore ühishobi. Soovitan kõigile pikalt koos olnud paaridele – meil täitub tänavu 28. kooselu- ja 22. abieluaasta – ühiseid uusi väljakutseid, nt meie psüühikale pühendatud kunstikogu on juba 21-aastane. Mis puudutab SENSUS-t, siis meie Tallinna kliiniku uued ruumid said ühisel otsusel kohe koos sisearhitekt Ines Haagiga loodud kunstinäituste korraldamise kõlbulikeks ning näitustega seoses on külalistele teadmisi jaganud paljud keskuse kolleegid. Mul on olnud suur privileeg ja au toetada arvukate Eesti kunstnike jt loovisikute psüühikat neile keerulistel aegadel. Olen näinud nii loomingulises hüpomaania kõrghetkes kui sügavas depressioonis loovhingi. See intiimne ja isiklik vaade koos kognitiiv-käitumusliku psühhoterapeudi erialateadmistega on andnud nii minu kunstilisele tähelepanule kui ka kogumisele hoopis teise dimensiooni. [caption id="attachment_272009" align="aligncenter" width="768"] Peeter Alliku “Sündinud Nõukogude Liidus” (2002, graafika, linoollõige) on üsna sümboolne teos kogus, sest pildil on Konstantin Päts psühhiaatriakliinikus. All vasakus nurgas piilub Janika Sootna “Kuku” (2019, graafika, print). Foto: Iris Kivisalu[/caption] Kui SENSUS saaks kasvada rahvusvaheliseks või veelgi laiemalt, siis millises suunas sooviksid visiooni arendada? Olen alati unistanud statsionaarsest erakliinikust, kus parim võimalik teaduspõhine psühhiaatria oleks ilusas kunsti täis interjööris parimate spetsialistidega hoitud. Kui lugejate hulgas on mõni psüühika- ja kunstimetseen, siis võtke ühendust ja teeme ära. Kuidas jõudsid kliinilise psühholoogia, kognitiiv-käitumisteraapia juurde? Kuidas kunsti juurde? Mis on sinu esimesed mälestused seoses kunstiga? Mind on alati huvitanud inimene ja hea on head teha. Minu valdkonnas saavad kaks kenasti kokku. Lisaks on teaduspõhised psühhoteraapiasekkumised väga efektiivsed ning koos tublidest patsientidest kodutöö tegijatega saan palju eduelamust tunda. Mul on väga tore töö. Minu ema Lia Esop on alati pidanud lugu ilust nii inimestes kui tema ümber ning minu lapsepõlvekodu oli alati hästi kenasti sätitud. Mu vanem õde Maria-Helena Hoksch on tunnustatud kalligraaf. Tema suurepärane kunstimaitse, stiilitunnetus ja hea silm on mind kindlasti palju mõjutanud. Minu TalTechi elektriinseneeria professorist vanaisa Harri Esop maalis ja neil oli vanaemaga tore kunstikogu. Nii kaua, kui end mäletan, olen asjade esteetilist külge nende praktilisusest enam hinnanud. Käisin lapsena kunstiringis ja meie kodu, sh suvekodu seinu, täitsid alati kunstiteosed. Kuidas sai alguse kunstinäituste korraldamine, galerii pidamine, kureerimine jms? [caption id="attachment_272010" align="alignright" width="768"] Raoul Kurvitza töö “MyShadow.com” (2025, õli lõuendil) valmis spetsiaalselt näituse “Minu esimesed muretsemised” tarbeks ning väljendab kunstniku keerulisi aegu praegu ning kogemusi lapsepõlvest. Foto: Iris Kivisalu[/caption] Kõike head, ilusat ja erilist loovad huvitavad inimesed. Minu privileeg on olnud töötada erialaselt koos paljude Eesti tuntud kunstnikega. Olen näinud nii loomingu laastavat, kuid ka taastavat toimet psüühikale. Olen näinud unetuseni küündivaid ärevushäireid enne kunstinäituse avamist, aga ka lootusetust, masendust ja tühjust peale selle lõppu. Psüühikat teades saame selliseid kõikumisi ära hoida. Kunstinäituste kaudu on need teemad saanud paljusid kõnetada. Kui suur osa sinu ajast läheb n-ö päris tööle, kui palju kunstile? Kas on üldse töö ja hobi piir kuskil? Oma igapäevatöös olen ikka kliiniline psühholoog ja kognitiiv-käitumuslik psühhoterapeut ning minu tööks on psüühikahäirete, isiksuse ja kognitiivsete funktsioonide hindamine ning tõenduspõhine psühhoteraapia. Kunsti kogumine ja näituste korraldamine on 100% minu ja mu abikaasa Taneli hobi, st see ei ole päris kindlasti töö. Töö ja hobi peaksid psüühika jaoks olema eraldi tegevused, et vaheldus säiliks. Samas arvan, et meie kunsti täis ja vahelduvate kunstinäitustega kliinik on üks kõige ilusamaid psühhiaatriakliinikuid, kus nii meie spetsialistidel kui patsientidel on mõnus olla. Keskkonnal on suur mõju meie psüühikale. Mulle meeldib erialane mitmekülgsus ja teadustöö. Vano Allsalu näitusel viisime koos Tallinna Ülikooli psühholoogiainstituudi tudengitega läbi uuringu "Seisundi ja isiksuse mõju abstraktsele kunstile antavatele hinnangutele". Ega täpselt teagi siis, kus seda piiri siin tõmmata. [gallery columns="2" size="medium" ids="272006,272013"] Teie näitustel on imelised nimed: “Ravimatu huumor”, “Minu esimesed muretsemised”, “Sitta sellest sitast tundest”, “Must masendus ja puhas rõõm”, “Pind per se”, “Kunstnik ravil. Jaan Toomik”, “Vaimust vaevatud. Hingelt õnnelik ja hoitud” jpm. Näituste ajal viid kunstnikega läbi n-ö kliinilisi intervjuusid. Kas mingi eluline, vaimse tervise mõttes hea pealkiri või oluline teema on veel käsitlemata? Jumal tänatud, et psüühika toimemehhanismide variatiivsus ja eripärad ei saa otsa ning neist saab ka edaspidi igasugu toredaid teemasid kunstinäitusteks genereerida. Aga olen päris kindel, et kõik kunstinäitused, mida iial kuskil külastanud oleme, on alati ka psüühikale pühendatud, isegi kui pealkiri seda ei reeda. Sul ja su abikaasal Tanelil on ka üle 150 tööga kaasaegse kunsti kogu. Kuidas see tekkis, kuidas sellel läheb? Kogu alguseks peame nüüdseks ligi 21 aastat tagasi ostetud Valeri Vinogradovi tööd "Peale kärbseseene söömist", mille kinkisin Tanelile meie esimeseks abieluaastapäevaks. See on üsna sümboolne algus meie psüühikale pühendatud kaasaegse kunsti kogule, kuna 20 aastat hiljem opereerib tõenduspõhine psühhiaatria ka psühhedeelikumidega toetatud teraapiatega. Oleme enamik töid soetanud elavate kunstnike ateljeedest pikkade isiklike vestluste järel. Nii on suurema osa kunstiteostega kaasas ka väga toredad lood ja isegi sõprussuhted autoritega.

Mulle meeldib vaheldus, erinevad kunstimeediumid. See on ka põhjus, miks meie kogus on nii maali, graafikat ja skulptuure kui ka klaasi, keraamikat ja tekstiile.

Teil on ka kodus palju kunsti. Keda seal leidub ja miks? Kodu on meil kunsti täis. Koju kunsti paigutades saab teostele teistsugune tähendus. Sa elad nendega koos ning neist saavad su psüühika jälgijad ja õige pea ka kirjeldajad. Oleme proovinud tuua oma koju töid erinevatest meediumitest, aga kindlasti ka meie jaoks olulistelt kunstnikelt. Elutoa üht seina katab Laurentsiuse suur "Nägu", millega on dialoogis Maarit Murka pleksiklaasist autoportreede seeria, lisaks on seal Margus Kontuse pendlimotiiviga nn magnetistlik maal, toredaid klaasskulptuure Rait Präätsult ning keraamikat Annika Tederilt, Valera Poljakovalt ja Rita Randmaalt, samuti üks tekstiiliteos Aet Ollisaarelt. Söögitoas on meil Valeri Vinogradovi seinaskulptuurid, Annika Tederi keraamikat, Maarit Murka ja Jaan Toomiku maalid, tattoo-kunstnikuna kuulsust kogunud Tauno Ostra teos ning Per William Peterseni skulptuur. Magamistoas on mu oma fotod "Kogemata sarjast" (pühendatud Ülo Kiplele), Läti kunstniku Sabine Vernere erootilised tušijoonistused ja Hanna Vinteri sürrealistlik kehaskulptuuriga õlimaal. "Lastetubades" - lapsed on meil juba täisealised - leidub palju erinevaid töid, mida oleme neile ikka tähtpäevadeks kinkinud, Jüri Arrakust ja Juss Pihost Alar Tuule ja Evi Tihemetsani välja. Esikus on meil Eesti kollaaži esinumbri Mall Nukke töö, Danel Kahari skulptuur ning ühe vähese näitena vanema põlvkonna kunstnikest Evald Okase maal, mida koos õega vanameistri ateljees ostmas käisime. Nagu enne viitasin, leiame, et kunstiteoseid ei pea näitama vaid n-ö esinduspindadel - ka Kaido Ole on öelnud, et parem olgu tema tööd üleval kellegi köögis kui kunstimuuseumi keldris. Näiteks mul on tualetis Jaan Toomiku neli tööd, Taneli omas Per William Peterseni seinaskulptuurid, köögis on meil Helle Vahersalu maalid ja Laura Põllu keraamilised seinaplaadid, vannitoas nii Cloe Jancise klaasmaskid kui ka Kennet Lekko puidul segatehnika. KALAUS Galeriil on ka oma kunstiklubi. Olen teid kambakesi rõõmsalt mitmeid kordi kohanud. Kuidas see toimib, mida te koos teete? Galerii kunstiklubi saab tänavu juba 11-aastaseks. See tore kunstiline liikumine on esmajoones olnud sõpruskond, mis nüüd kunstinakkusena ka laiemaks levinud. Korraldame kunstilisi kondamisi kodumaal ja piiri taga, käime näitustel, ateljeedes, galeriides, peame maha kunstivaidlusi, koolitame ja koolitume. Kunstiklubile oli pühendatud ka eelmise aasta sõbrapäeva aegu toimunud ja liikmete kogudest pärit teostest kunstinäitus “Kui Sul on sellised sõbrad, siis pole… vajagi”. Pidasime silmas nende kunsti täis kodusid, mis pakuvad galeriide ja muuseumide kõrval oma isiklike kunstikogudega toredat vaheldust, lisaks veel spetsiaalselt sinule kaetud laud. [caption id="attachment_272012" align="aligncenter" width="768"] Valera Poljakova “Lähedal II” (2024, keraamika) ja Jaan Toomiku “Tantsijad I” (2022, õli lõuendil) teineteist uudistamas. Foto: Iris Kivisalu[/caption] Milline oli su viimane vinge kunstielamus? Mulle meeldib piiluda inimeste kodudesse ja kogudesse. Koroona ajal, kui muuseumid olid kinni, tegime kunstituure kunstiklubi liikmete kodudes ning kunstinäitusi Messengeri grupis. Kunstikogud on inimeste nägu, või siis pikalt kogudes ka vastupidi. Kaido Ole ja tema kaasa Kadri kunstikogu näitus Vaalas on tore ülevaade eduka kunstniku “vaba aja” kunstivaistust. Tartut külastades käin alati läbi KOGO galeriist, mille miniatuurses esitlusruumis on kindlasti ühed paremini kureeritud kunstinäitused Eestis. Soovitan kõigil võimaluse korral külastada kunstimesse välismaal, näiteks ART Baselit Baselis, Miamis või Pariisis või sellel aastal toimuvat Veneetsia kunstibiennaali, kus pingutatakse väheneva tähelepanu (ATH diagnoosimine näitab tõusutrende) kontekstis enim ja ka palju kogenud kunstimeel saab üllatuse osaliseks. Kes on su lemmikud kunstis (žanrid/ismid, kunstnikud, ajastu) nii Eestist kui mujalt? Olen kindlasti kaasaegse kunsti fänn. Hoian silma peal Anselm Kieferi ja Anish Kapoori suurematel kunstiprojektidel. Viimase veripunane väljapanek 2022. aasta Veneetsia biennaalil Palazzo Manfrinis on kahtlemata üks mu suurimaid kunstielamusi välismaal. Ootan huviga tema tänavust näitust sealsamas. Viimastel välisreisidel oleme külastanud mitmeid peamiselt erakogujatele kuuluvaid skulptuuriparke vabas õhus (viimati erialakonverentsil Šotimaal viibides käisime Edinburghi lähedal Jupiter Artlandis) ja olen alati olnud kole kade, et meil midagi sellist pole. Omadele hoian eriti pöialt ja olen uhke, kui maailmamuuseumid nende töid enda kogudesse soetavad. Tore, et üliandekas Eesti naiskunstnik Anu Põder on leidnud koha Tate Modernis oma seebi-skulptuuridega. Väikeses Alpi mägikülas Suschis käisime spetsiaalselt tema näitust vaatamas. Kohe aprilli algul avatakse Anu Põdra näitus Pariisis. Kunstidünastiad on eriti põnevad jälgida. Anu tütre Alice Kasega oleme teinud koostööd mitmel oma grupinäitusel. TARTMUS-is oli hiljuti tema isa Jüri Kase suurepärane ülevaatenäitus “Silmapilk”. Mida sa kunstilt ootad? Ootan psüühika vahendamist, selles ausust ja ehedust. Kunsti kaudu peaks saama isiklikult ja ehedalt rääkida delikaatsetest teemadest, ta peaks pakkuma vaatajale turvalist äratundmist, kaasaelamist ning kindlasti ka lohutust. Kunst on kunstlik ravim! (See on ka KALAUS Galerii tunnuslause.) Filosoof Jean-Paul Sartre on öelnud: “Kunsti kaudu saab inimene anda oma psüühikale konkreetse kuju, vormi ja tähenduse.” Gustav Klimt: “Ma loodan, et mu teosed viivad vaataja kohtadesse, kus nad ei teadnud end olevat, psüühilisse ruumi, mida nad varem ei mõistnud.” Kui saaksid valida ükskõik millise kunstiteose oma koju, mille valiksid? Mul on omad suured lemmikud Eesti kaasaegses kunstis, keda pidevalt jälgin. Arvatavasti ostaksin veel midagi Maarit Murkalt, Jaan Toomikult, Jass Kaselaanelt (tema teosed on meie kogust veel puudu), Alar Tuulelt, Aet Ollisaarelt, Annika Tederilt. Mulle meeldib jälgida kunstnikku pikemalt tema loometeel. Aga käime Taneliga alati ka EKA ja Pallase lõputööde näitustel. Uuel ja värskel tasub alati silma peal hoida. Ka on noore kunstniku karjääri toetamisel suur missioon. Millised on need raamatu-, muusika- või kunstisoovitused, mis on sind viimastel aastatel inspireerinud? SENSUS-e ja Sõpruse kino koostöös oleme korraldatud vaimse tervise filmiõhtuid juba üle viie aasta. Viimase ürituse, oktoobris 2025, pühendasime osaliselt oma haiglas töötavatele kolleegidele ja vaatasime-kommenteerisime Šveitsi draamafilmi "Öine vahetus". See on silmiavav lugu väljakutsuvast meditsiiniõe igapäevatööst öövalves. Seanss lõppes pisarate ja pika aplausiga. Mulle meeldib, et kunstiturule on tulnud nii palju kunstigaleriisid. Tartu KOGO-t juba mainisin, RÜKI-l Viljandis ning Artrovertil ja TÜTAR Galeriil Tallinnas hoian pidevalt silma peal ning ei pea nende valikutes pettuma. FOKU Tallinna vanalinnas on ka väga tore uus üllataja ägedate eestvedajatega. Eesti kunstiturule on tulnud uusi kunstimesse ja festivale, näiteks "Foto Tallinn" ja "Ma ei saa aru".

Mulle meeldivad kunstikogude näitused, sest need jutustavad mitte ainult kunstist, vaid üsna isiklikult ka inimesest kogu taga.

Väga meeldis TARTMUS-is Margus Punabi, Mikkeli muuseumis Reigo Kuivjõgi ja nüüd VAAL Galeriis Kaido Ole ja tema kaasa Kadri kogu näitus. Samuti imponeerivad mulle grupinäitused, nt jättis väga sügava mulje Jaan Toomiku, Kaido Ole ja Marko Mäetamme ühisnäitus Viljandis Kondase keskuses. TARTMUS-i sürrealismi manifesti 100. aastapäevale pühendatud näitus "Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood…" ERM-is kujundas kindlasti ülivõimsalt kogu kunstiskeenet üle-eelmisel aastal. Kunsti- ja psüühikahuvilisele kunstivaatajale soovitan Claire Bishopi raamatut "Disordered Attention. How we look art and performance today", kus kirjeldatatakse muutunud, fragmentaarse ja tehnoloogiliselt vahendatud tähelepanu mõju kunsti vaatlemisele, ning Susan Magsameni ja Ivy Rossi raamatut "Your brain on art. How the art transform us", mis räägib neuroesteetikast kui teadusharust, uurides psüühilisi reaktsioone kunstile ja esteetikale. Kliinilise psühholoogina ei soovita ma kunagi eneseabikirjandust. Sealt saab tavaliselt inspiratsiooni muretsemiseks või õpitakse juurde uusi turvalisuskäitumise viise. Olen kogunud SENSUS-esse suure kasutatud kunstiraamatute kogu ja kõik meie patsiendid saavad neid soovi korral koju laenutada. Olen aasta aega õppinud klassikalist laulu Georg Otsa Muusikakoolis ning hindan siiani väga ooperilaulu. Oleme abikaasaga Kuresaare ooperipäevade püsikliendid ja see muusikaline nädal on saanud osaks meie iga-aastasest suvepuhkusest. Pärnus toimuvate Järvi muusikapäevade piletid ostame samuti varakult ära, ja samas on suvepealinna kolinud ka palju toredaid kunstisündmusi. Kunst on kunstlik ravim!