Nädala intervjuu. Jaan Aru: tehisaru kasutamisega ei pruugi ettevõttes automaatselt kõik paremaks minna, pihta võib saada nii produktiivsus kui inimeste vaheline usaldus

Jaan Aru puhul võib julgelt kasutada väljendit: nimi kaunistab meest. Nimi on Aru ning jutt veel arukam. Vähemalt arvestades seda, et ta just inimaru kasutamist nii palju populariseerib ning samal ajal tehisaru kitsaskohtadele tähelepanu pöörab. “Nädala intervjuus” räägime Aruga loomulikult arust, aga ka tehisintellekti väljakutsetest noortele, ajuteadlase tööst ning sellest, miks noorte jaoks võib sotsiaalmeedia kasutamise keelamine siiski hea mõte olla. Küsis Brent Pere.

Millal sa ise viimati tehisaru kasutasid?  Kuna olin just puhkusel, siis umbes kümme päeva tagasi. Tehisaru on mõistlik kasutada näiteks meilide kirjutamisel, kus ise tahaks ehk vihaselt ja emotsionaalselt vastata. Tehisaru toob selle viisakasse vormi ja inimesel on üldse temalt viisakuse kohta päris palju õppida. Kui pidevalt tehisaruga kirjutada, siis võib-olla näevad ka vihasemad inimesed, et asju saab ka viisakalt öelda. Tehisaru suudab ju isegi nende inimeste kirjaoskuse kõrgele tasemele viia, kelle oskused just endal liiga kõrged pole? Struktuur saab paika ja vead kaovad.  Struktuuri osas ta aitab tõesti, aga eesti keeles teeb ta endiselt vigu. Kui inimene on keeleliselt väga korrektne, siis tehisaru tekst ei sobi ning seda peab parandama. Kui aga inimese eesti keel longab, siis tehisaru teeb asja palju paremaks.  Ma saan aru, et kui mõni peab sind tehisaru vastaseks või lausa antilobistiks, siis tegelikult sa seda pole? Kindlasti mitte. Ma ju uurin tehisaru. Me alustasime tehisaru uuringuid juba 10 aastat tagasi, kui see veel popp ei olnud. Mind huvitab, kuidas tehisaru töötab, kui sarnane on ta inimaruga ning milline on tema efekt meie ajule. Tehisaru on siin ja mina mõtlen nii, et tehisaru vahendid võiksid meie elu ja mõtlemist parandada. See on võimalik, aga praegu see ei ole veel nii. Seetõttu ei võitle ma niivõrd tehisaru vastu, kuivõrd inimaru poolt. Me kõik peaksime Eestis nõudma tehisaru, mis meid toetab. Kui palju sulle "tehisaru versus päris Aru" nalja tehakse?  Iga kolmas sissejuhatus on nali aru kulul, aga mitte ainult tehisaru, vaid on ka muid variante. Ega mul pole selle vastu midagi. Ja kui on diskussioon selle üle, kas öelda "tehisintellekt" või "tehisaru", siis ma ei tea, miks, aga mulle meeldib ikka rohkem "tehisaru".  Kuidas sulle tundub, kas me kasutame tehisaru mõnes olukorras isegi juba liiga palju ning hakkame vaikselt nüristuma?  Me oleme Eestis alati tehnoloogia suhtes optimistlikud olnud ning tehisaru pole siin erand, aga piir optimismi ja naiivsuse vahel on väga õhuke. Me ei taha olla riik, kus seda kasutatakse igal pool, sest see oleks naiivne, arvestades tehisaruga kaasnevaid probleeme. Ta isegi ei sobi kõikjale. Ma arvan, et Eestis pole asi tegelikult nii hull ning kõige parem näide sellest on haridus, kus võtsime TI-hüppega härjal sarvist ja ütlesime, et proovime paremini. Me ei võtnud tehisaru naiivselt kasutusse, vaid üritame temast teha paremat Eesti versiooni. Eestis pole asjad sugugi halvad, aga naiivsust tuleb meeles pidada.  Kuidas saavutada olukorda, kus järgmised põlvkonnad saaksid TI-hüppe tuuma kätte ning jätkaksid ka enda aru kasutamist?  Ideaalis peaksid tehisaruettevõtted aru saama, et sellist tehisaru peakski õpilastele pakkuma ning meie ei peaks sellega tegelema. ChatGPT, Gemini või mõni muu mudel võiks õpilase jaoks automaatselt hea olla. Probleem on selles, et praegune tavakasutuse ChatGPT pole õpilasele kasulik ning seetõttu peame meie TI-hüppega nuputama ja katsetama, kuidas teda asjalikult tööle saada. Maailm võiks muutuda selliseks, kus tehisaru toetab päris aru vaikimisi, sest nii on kõigile hea. Kui tehnoloogifirmad seda ei tee, siis peab TI-hüppe sarnaseid programme rakendama ka teistes kontekstides. Ehk ettevõtted peaksid ämbrid läbi kolistama ning siis tehisaru siiski päris aru toetamiseks välja tooma? Praegu saab temaga ju kõike teha.  Võib-olla ei peagi ämbreid läbi kolistama, sest meil on juba mingid teadmised olemas. Uurimistööd on tehtud päris palju ning see näitab, et tehisaru kasutamisega ei pruugi ettevõttes automaatselt kõik paremaks minna. Me teame, et see pole nii. Inimeste üldine heaolu võib väheneda ning täna on väga vähe näiteid selle kohta, kuidas produktiivsus kindlasti kasvaks. See ei tähenda, et tehisaru üldse ei peaks kasutama, vaid me peaksime esmalt mõtlema, kuidas seda kasutame ning kus temast kasu on. Lisaks tuleb muidugi tulevikku plaanida ning vaadata, mis temast tulevikus kasu on, aga me ei tohi teda lihtsalt igale poole peale suruda. Osati ootamatu ning mõneti oodatav aspekt tehisaru puhul on see, et ta vähendab kollektiivis usaldust üksteise vastu. See tuleneb väga lihtsast põhjusest: kui mina kasutan tehisaru, siis ma kahtlustan automaatselt, et ka sina teed seda. Kui kaastöötaja kirjutab väga hea aruande, siis ma hakkan automaatselt tehisaru kahtlustama. See vähendab inimestevahelist usaldust ning võib tööatmosfäärile negatiivselt mõjuda. Teine asi on produktiivsus: inimesed tunnevad, et see kasvab ning nad suudavad mõnda ülesannet rutem teha, kuid tegelikult toob see lauale veel rohkem ülesandeid. Nad peavad tegema kiiremini ja rohkem, mis pole ilmtingimata hea. Seega meil on juba teadmisi selle kohta, kuidas tehisaru ettevõtetes paremini kasutada, ning iga ettevõte võiks nendega juba arvestada. Ehk nagu koolidele on spetsiaalselt välja töötatud rakendused, võiksid ka ettevõtted võtta kasutusele just neid rakendusi või agente, kes konkreetseteks töölõikudeks on treenitud?  Näiteks, jah. Kui ettevõttes on head IT-inimesed, siis saab neid rakendusi nii sisuliselt kui väärtuseliselt kohandada. Nii saab luua ka ettevõttele kindlad reeglid, kuidas tehisaru kasutada. Näiteks iga kord võiks kirja panna, millal ja milleks me tehisaru kasutasime.

Kõige hullem olukord on see, kui keegi ei ütle, et kasutas tehisaru, aga kõik kahtlustavad seda. Meil tekib probleem usaldusega ning me ei pruugi enam kollektiivina nii tore kooslus olla.

Iga Eesti ettevõte võiks tehisaru enda jaoks kohandada ning mitte standardiseeritud lahendusi kasutada. Kas teie kasutate laboris kuidagi tehisaru?  Ikka kasutame, aga üritame selles suhtes mõistlikud olla. Kahjuks on ka teadlased inimesed ning ka nemad ei viitsi vahel mõelda. Mind frustreerib ja teeb isegi kurvaks, kui loen manuskripte, mis on kirjutatud tehisaruga. Struktuurist ja stiilist saab kohe aru, sest kõik argumendid sarnanevad ning neid on kümneid ja sadu. Tore, et nad ka vahel minu töödele viitavad, aga see kõik on tühi. Ma ütlen ka oma doktorantidele, et tehisaru võib kasutada põrgatamiseks ning ideede saamiseks, aga me peame olema ise need, kes kontrollivad. Tehisaru saab olla tugi, aga kogu tööd pole talle kasulik üle anda, sest tulemus pole piisavalt hea – keskpärast jura on maailmas piisavalt ja me ei pea seda juurde tootma. Ehk siis põrgata mõtteid, aga kirjuta ise?  Jah. See on ka laiem reegel hariduses ning igal pool: põrgata, aga kontrolli. See tähendab, et inimene teeb esimesed sammud – mitte nii, et ta kopeerib ja kleebib ülesande ning vastuse kohe ära, vaid kirjutab prompti väga spetsiifiliselt. Tehisaru võib teatud töölõike aidata teha, kuid me tahame, et inimene asja lõpus üle loeks. Kas see, mis tehisaru abil kirja sai, on tegelikult mõistlik? See kõlab hullult lihtsalt, aga me teame oma uurimistööst, et inimesed ei kontrolli tehisaru vastuseid, vaid lihtsalt kopeerivad neid. See kehtib nii koolide kui ettevõtete kohta ning tekitab omakorda probleemi, kus inimene vaimselt ei arene. Tema tööväljund küll näib produktiivne, kuid järgmisele lugejale tundub see kõik väga imelik. Sageli kulutab kõrgemal positsioonil olev inimene, kes lõpuks asja üle vaatab, tunduvalt rohkem aega, sest ta peab kõike parandama hakkama. See on põhjus, miks tehisaru pole ka kõikjal produktiivsuse kasvu kaasa toonud. Madalamal tasemel olev inimene teeb rõõmsalt oma tööd, toodab tööplönni, ning keegi kulutab selle parandamisele hiljem palju rohkem aega. Eelmisel nädalal ütles mu arendajast sõber peale teatris käimist, et talle tundub, et tehisaru nüristab ta aju ja sellega tuleb midagi ette võtta. Kui levinud selline probleem on, kus inimesed hakkavad nüüd teadvustama, et tõesti, ma ei mõtle enam ise?  Siin-seal on seda olnud kuulda ning isegi noorte hulgas, kes ei taha seda enam kasutada, sest see nüristab mõtlemist. See on positiivne ja näitab, et inimene suudab end ka ise reguleerida. Aga see pole kõigi puhul nii. Me tahaksime, et see oleks üldine teadmine ning kõik inimesed saaksid aru, et kõike tehisaruga lahendades nad ise ei arene.  Mingil määral ta siis toodab lauslollust, mida sa samuti uurid?  Ma ütlen ka vahel õpilastele, et kujutage ette olukorda, kus lasete paar kuud oma otsuseid langetada tehisarul. Ühel hetkel võib juhtuda, et te ei suudagi enam ilma tehisaruta otsuseid vastu võtta ning ta langetab teie eest otsuseid ka ülikooli, karjääri või elukaaslase suhtes. Kui sa ei suuda enam ise otsustada, siis sa pole enam vaba inimene. Sellest räägib ka minu raamat "Aju vabadus", sest tegelikult on küsimus vabaduses. Kui me kõik otsused ära anname, pole me enam vabad. See peaks iga eestlase jaoks probleem olema. Ma kujutan ette, et päris palju on juba inimesi, kes oma suhteprobleeme inimese asemel tehisaruga arutavad...  Kindlasti. Ameerika Ühendriikides on ka juhtumeid, kus inimesed abielluvad tehisaruga ning sellest saabki nende partner. Ma olen koolipsühholoogidelt kuulnud, et ka Eestis on juhtumeid, kus õpilased ütlevad, et nende partner on tehisaru. Tehisaru on väga keeruline tehnoloogia, sest teda on väga lihtne kasutada ja ta pakub meile justkui abi. Kuid ühel hetkel seal lõksus olles tekib küsimus: kes me ise oleme, mille eest seisame ning mis on meie enda väärtused? Uurimistöö näitab, et inimesed võtavad tehisarult ka väärtusi üle, mis ei ole probleem, kui selle tulemusel muutuvad kirjad viisakamaks, kuid asi läheb hapuks siis, kui hakkame selle põhjal inimestes muid asju hindama. Kuni selleni välja, keda me valimistel valime – tehisaru mõjutab ka selliseid otsuseid. Kuidas on inimese aju pikkade tehnoloogiliste hüpete ajal üldse muutunud? Kui võtta näiteks kasvõi internet või faksid.  Tasub kohe öelda, et vastsündinu aju on ikka samasugune nagu 400 või 4000 aastat tagasi. Keskkond hakkab teda aga mõjutama ning paari aastaga on see aju hoopis teistsugune, kui ta 400 või 4000 aasta eest oleks olnud. Inimkond on endale viimase saja aasta jooksul ehitanud tugeva tugikeskkonna, mis toetab meie nutikust. Nutikaid inimesi on olnud alati, aga kui vaadata kasvõi lugevate ning kirjutavate inimeste protsendi tõusu, siis see on tohutu. Osati võib öelda, et see on tänu tehnoloogiale. Nüüd, viimastel aastatel oleme aga esimest korda paari sajandi jooksul olukorras, kus skoorid langevad. PISA-tulemused ning muud efektid kukuvad, mis tähendab, et ajus on midagi digitaalse keskkonna tõttu teisiti. Üks viis on seda vaadelda kahe eri süsteemi kaudu, mida ma oma lasteraamatus nimetan nupukaks ja napakaks. Napakas süsteem kätkeb endas vanemaid struktuure, mille alla kuulub näiteks dopamiinisüsteem. Nemad on võimsamad ja kontrollivad aju rohkem, ning otsmikusagar, mis on seotud nupukuse ja planeerimisega, on nõrgem. Me peaksime tehnoloogiat kasutama eeskätt selleks, et arendada laste ja täiskasvanute nupukat süsteemi. Nagu öeldud, tehnoloogia seda ise tihtipeale ei tee, sest sotsiaalmeedia algoritmid ega tehisaru pole loodud selleks, et nupukat süsteemi automaatselt toetada. Nad põhinevad hoopis napaka süsteemi nõrkuste ärakasutamisel, ning minu arvates on see ebaaus. Kuidas nupukat süsteemi ise arendada saab?  Peamine nipp on nii lastel kui täiskasvanute puhul vaimselt raskete asjade tegemine. Need ei pea olema surmrasked, aga piisavalt keerukad, et aju ei soovi neid teha. Me peaksime iga päev tegema midagi taolist, sest see treenib meie aju võrgustikke, mis on seotud käitumise, kontrolli, planeerimise ja mõtlemisega.

Selleks, et vaimselt areneda, tuleb teha vaimselt keerukaid ja huvitavaid asju. Aga kui teeme kõik ära tehisaruga, siis oleme keerulises surnud ringis, kus ilma vaimselt keerukate asjade tegemiseta meie aju ka ei arene enam. 

Mis sinu hinnang on, kas tulevik on aju arengu seisukohalt pigem negatiivsuse poole kaldu?  Tõsine mure on, et tehnoloogiahiidude peamine motivatsioon on äri ja raha. Nad teavad, kuidas raha võimalikult hästi teha ning meie aju napakat süsteemi võimestada. Kui inimene veedab kuus tundi sotsiaalmeedias, siis see tuleneb vanemast süsteemist ning äristiimul toetab seda. Me ei saa targemaks, vaid muutume algoritmidest sõltuvaks ehk ajuvabamaks. Sellele tuleb aktiivselt vastu töötada. TI-hüpe on üks näide, kuid selliseid initsiatiive tahaks Eestis rohkem näha. Eesti võiks olla keskus, mis ütleb, et me tahame inimaru teadlikult toetada ning siin on selle jaoks tehnoloogilised võimalused. Mina loodan nooremale generatsioonile, sest nagu läks kliimamuutustega, võiksid nad ka nüüd öelda: me ei taha, et algoritmid meie aju kontrollivad. Eesti võiks olla eestkõneleja, aga ma näen seda veel vähe. Seega kui vahepeal tundus, et inimesi huvitavad ainult lühiklipid ja -tekstid, siis mida aeg edasi, seda rohkem võiks tagasi tulla pikemad vormid?  See ei teki ise, aga asja tuleks sinna suunata. Mind vahel häirib, kuidas madala keskendumisvõime kohta öeldakse, et see on paratamatu. "Mida me teha saame? See on ju meie keskkond." Oota, aga me ei ole ju seda valinud. Me pole eestlastena sellele alla kirjutanud, et laste keskendumisvõime väheneb ning nad ei suuda enam pikki tekste lugeda. Seda tegid ettevõtted, kes meie ellu tulid. Meil polnud selles mingit sõnaõigust. Miks see nii peab olema? Kui me seda sõnumit levitame ning veel enam sellest räägime, tekib inimesi, kes ütlevad: ma ei taha seda. Meil on selle asemel võimalik luua tehnoloogiat, mis toetab pikemate tekstide lugemist ning teisiti mõtlemist. Me peaksime sinna suunduma ning see on see tehnoloogiliselt tark riik, mida me soovime.  Sa võid hakata kampaaniat tegema.  Minus tekitab frustratsiooni, kui naiivselt me selles küsimuses riigina mõjume. Me räägime sloganites, aga oleme tehnoloogia suhtes naiivsed. Võtame näiteks sotsiaalmeedia – Norra, Rootsi, Soome ja Taani panid kõik koolis nutiseadmete kasutamisele piirangud. Austraalias keelati alla kuueteistaastastele sotsiaalmeedia kasutamine, Põhjamaad lähevad ilmselt sama teed. Aga meil Eestis öeldakse, et seda ei saa piirata. Milline siis tegelikult on tehnoloogiliselt nutikas riik? Kas see, mis on vaadanud andmeid ja öelnud, et okei, meil on vaja midagi muud proovida, või see, mis ütleb, et midagi pole vaja muuta? Kas me oleme tehnoloogiliselt julge riik, mis muudab asju? Ei, vähemalt selles teemas oleme konservatiivsed. Me ütleme, et kõik on hästi, aga ei ole. Ka mul pole seda võluvitsa, kuidas asju paremaks teha, aga nõustun teiste põhjamaadega, kus öeldakse, et on aeg proovida midagi muud. Miks ei võiks ka Eesti siin esirinnas olla? Miks me ei võiks katsetada?  Sellele tuleb vastuargument, et noored pääsevad neist keeldudest niikuinii mööda.  Mis argument see on? See pole argument. Miks me siis noortele tubakat ja alkoholi keelame? Seadused ja piirangud on selleks, et üldist protsenti kõvasti vähendada. Mõni pääseb ikka mööda, aga see pole argument, et üldse mitte proovida.  Küsin lõpetuseks küsimuse, mis ilmselt mõnelgi inimesel küsimusi tekitab. Mida teeb aju-uurija – millised su päevad välja näevad?  Tore, et keegi huvi tunneb. Ärkan hommikul ja hakkan mõtlema, vahel algab mõtlemine juba öösel. Juba 21 aastat huvitavad mind fundamentaalsed probleemid selle kohta, mis on teadvus ja kuidas töötab aju. Mõttetult suured probleemid – nii ütlevad ka mu teadlastest kolleegid. Samas, teadlase elu ongi selline: heal juhul saad suurte probleemide üle mõelda ning loodetavasti keegi lahendab need kunagi ära. Viimastel aastatel on mu mõtteisse tekkinud ka mure noorte pärast ning selle üle, kuidas me tehnoloogiat kasutame. Teadlase viis muret väljendada on teha katseid ja kirjutada ning seda ka populaarteaduslikult, nagu ma oma raamatutes teinud olen. Kolmas tähtis komponent on noori teadlasi juhendada, sest teadus on kumulatiivne protsess. Seetõttu peab olema järgmisi noori teadlasi, kes asju edasi viivad. Nii on ka minu töö üks tähtis ja väga tore aspekt see, et saan rääkida paljude noorte inimestega ning ka neid suurte küsimuste üle mõtlema motiveerida.  Lahendame siis selle küsimuse ka ära, et sinu töö ei tähenda ju seda, et sul laboris aju pidevalt füüsilisel kujul laual oleks?  I wish! Probleem on selles, et sügav aju-uuringute labor ja kogu masinavärk on Eesti jaoks kallis ning meil päris ajudega katseid teha ei saa. Ma olen neid küll teinud, sest aastatel 2018–2020 töötasin Berliinis, sealhulgas näiteks hiirte ajudega. Ma teen tänini nende inimestega koostööd, aga Eestis selliseid võimalusi pole, mistap tuleb mõelda, kuidas siin nutikalt teadust teha ja oma tööga üldisele teaduse masinavärgile kaasa aidata. Seni oleme seda suutnud ning mitmel ajuteaduse ja tehisaru teemal Eesti kaardile pannud.