Helsingi esimene rahva poolt valitud linnapea Jan Vapaavuori: organisatsioonis ei ole kõige tähtsam juhtimiselement mitte mingi suure üksiku asja tegemine, vaid laialdase arusaama loomine

Intervjuus Helsingi endise linnapea Jan Vapaavuoriga räägib Pärtel-Peeter Pere, endine Tallinna abilinnapea, linnade globaalsetest väljakutsetest ja tulevikust, majandusest, rahvusvahelisest konkurentsivõimest, liikuvusest, linnaplaneerimisest ja -juhtimisest. Jan Vaapavuori on esimene rahva poolt valitud Helsingi linnapea, kes sai mandaadi otse valijatelt (2017), varasemad linnapead olid määratud linnavolikogu poolt.

Jan Vapaavuori on Soome poliitik ja erakonna Kokoomus liige. Ta on olnud Helsingi linnapea (2017–2021), Euroopa Investeerimispanga asejuht (2015–2017), mitmekordne minister ja Soome Olümpiakomitee president (2020–2024). Pärtel-Peeter Pere on Eesti poliitik, endine Tallinna abilinnapea (2024–2025), Riigikogu liige (2023–2024) ning Euroopa Parlamendi nõunik (2009–2014). Mõlemad on varem töötanud koos Soome konsultatsioonifirmas Miltton. Antiikfilosoof Aristoteles on öelnud, et linnu teevad erinevad inimesed. Sarnased inimesed ei saa linna moodustada. Linnu on püütud defineerida erinevalt – see on organism, süsteem, süsteemide süsteem –, kuid eelkõige on tegemist inimestega. Räägime keskusest ja linna elujõust. Jan, sa oled öelnud, et Helsingis on puudu miljon elanikku. Sulle on alati olnud oluline, et linnal oleks elujõuline keskus. Miks? Linnad on 6000 aastat vana leiutis. Väidetakse, et digitaliseerimine, kaugtöö ja muud sellised asjad peatavad linnastumise ning meil pole enam linnu vaja. Mina aga arvan, et me vajame neid praegu isegi rohkem kui varem. See väljendub näiteks selles, et kõike, mida saab digitaliseerida, digitaliseeritakse. Ja kõike, mis on digitaliseeritud, saab ka kopeerida. Aga mida ei saa kopeerida, on targad inimesed, kes kohtuvad ja suhtlevad omavahel. Nagu teada, sünnivad parimad uuendused ja leiutised alati siis, kui eri kultuuridest, erineva haridustasemega, erineva kogemustepagasiga inimesed põrkuvad. Linnasüda sümboliseerib seda, mis on linn, mis on linna DNA. Linnasüdames on sageli kaubanduskeskused. Ütlesid aastaid tagasi elamumajandusministrina, et sul ei ole midagi kaubanduskeskuste vastu, vaid valesti paigutatud kaubakeskuste vastu. Mida sa sellega silmas pidasid ja kas oled endiselt sama meelt? Olen endiselt sama meelt. Mõni võib öelda, et kesklinn ongi suur kaubakeskus ja nii see peakski olema. Minu arust on see aga kurb, et turumajanduse loogika viib suurte koondumisteni. Sel on muidugi ka oma head küljed, aga halb külg on see, et nii tapetakse südalinnas olevad tänavapoed ja elujõulised väiksed toredad kohad. Õnneks mitte täielikult, seal leidub ikka veel tänavapoode, aga selline oht on olemas. Samas, kui see kaubanduskeskus siiski juhtub linnas olema, on see parem kui nn põllumarketid linnast väljas. See on üks raske teema parempoolsete poliitikute jaoks. Mingis mõttes ma usun turumajandusse, aga mitte alati ja igal juhul, sest turg peab optimeerima ja lahendusi otsima, kuid ei mõtle suurele pildile. Kaubakeskustel puudub vastutus linnade kui terviku eest. Nad vastutavad ainult omaenda müügi eest. Ja see on loomulik. See on loomulik ja selles ei saa neid süüdistada. Nad näevad, et minnes natuke linnast välja, kus maa väärtus langeb, saab osta odavama krundi. Lisaks on planeeringute nõuded madalamad, nii et saab ka odavamalt ehitada. Siis ehitataksegi sinna suuri põllumarketeid. Võib-olla kaubanduse seisukohalt see maksimeerib nende tulusid ja minimeerib kulusid. Aga vaadates ühiskonda tervikuna ja seda, et inimesed kaovad kesklinnadest, minnakse autoga linnast välja ostlema, siis siin on palju probleeme. See on keskkonnaalane väljakutse. See on väljakutse neile, kel ei ole autot. Aga see on ka väljakutse eakatele, kuna kaubakeskused on hiiglasuured jne. Ja eelkõige on see väljakutse linna tuumiku elujõulisusele. Olen täiesti nõus. Aga jätkame konkurentsivõime ja elujõulisuse küsimustega. Sa oled ka väitnud, et Helsingi nõrkuseks on see, et ta ei ole piisavalt rahvusvaheline. Ja et Helsingi on süsteemselt välistööjõu ligimeelitamisel hiljaks jäänud. Milline on linnade roll majanduses ja kuidas peaksid linnad rohkem investeerima talentide meelitamisse? Kõige suurema lisandväärtusega töökohad luuakse loomesektoris laiemas mõttes, mis tähendab muidugi ka teadus- ja tootearendust erinevate digitaliseerimise vormide ümber. Seda nii tööstus- kui teenindusettevõtetes. Ja tõsi, need töökohad asuvad linnades.

Tänapäeva maailmas luuakse töökohti, eriti kõrgeima lisandväärtusega töökohti, paratamatult linnades. Ja kui see on nii ning me elame globaalses maailmas, kus enamik edukamaid ettevõtteid vajavad ja püüavad saada häid töötajaid kogu maailmast, mitte ainult oma riigist, siis on oluline, milline see linn on.

Võtame näiteks andeka noore inimese Hispaaniast ning ettevõtte Helsingist, Stockholmist ja Kopenhaagenist. Sa meelitad inimest sinna tööle. Ta ei mõtle üksnes sellele, milline neist ettevõtetest on huvitav. Ta mõtleb ka sellele, millisesse neist linnadest ta eelistaks kolida. Lisaks mõtleb ta, kui palju erinevaid võimalusi on temal ja ta abikaasal, kas lapsed saavad ingliskeelsesse lasteaeda jne. Selles mõttes, kui rahvusvaheline on linn, on tõesti suur küsimus tänapäeva maailmas. Helsingi on ainuke Soome suurlinn. Ja see, kui hästi tal läheb, on kogu riigile majanduslikult väga tähtis. Aga räägime ka linnajuhtimisest ja maaomandist. Võrreldes Tallinna linna Helsingiga, mainitakse tihtipeale, et Helsingil on palju maad. Tallinnas on vastupidi. Oled kirjutanud, et sinu arust on linna huvides omada võimalikult palju maad, et see annaks renditurul alati õiglast hinda. Kas võiksid selgitada, miks peaks linn omama, arendama ja ehitama, kui meil on erasektor? Usun kindlalt, et kõige edukamad lood sünnivad heast avaliku ja erasektori partnerlusest. Paljudel juhtudel tulevad just sealt parimad tulemused. Ja neid ei tohiks vaadelda eraldi. Edukas ühiskond on see, kus avalik ja erasektor teevad head koostööd. Sageli räägitakse ka kolmiksuhtest, kus kolmandaks osapooleks on ülikoolid. Me elame keerulises maailmas, kus vähesed inimesed saavad üksi hakkama ja erinevatel osalejatel on ühiskonnas erinev roll. See, et nad hästi koos töötavad, on ülioluline. Tuleb meeles pidada lühikest ja pikka ajahorisonti. Eriti pikas perspektiivis ei saa linnade arengu eest vastutada keegi peale linna enda. Ettevõtted ei vastuta kellegi muu kui oma aktsionäride ees ning nad paratamatult talitavad üsna lühikesest ja kitsast perspektiivist lähtudes. Samas peab linn mõtlema suurele pildile. Sellele, kuidas linn tervikuna on atraktiivne. Kuidas meelitada uusi ettevõtteid, et rahvusvahelised firmad ja talendid tahaksid siia tulla. Linna ülesanne ei ole keskenduda üksikutele ettevõtetele, kes arendavad seal mingit kinnisvara. Seepärast on meil vaja koostööd. Aga mõlemal poolel on oma roll. Minu meelest peaks linn maad omama, kuid samas tuleks lasta seal erasektoril innoveerida. Toimib koostöö, mitte üks või teine. Maa rentimine toob linnale 4-5% tulu järgmised 500 aastat. Ja kui linn areneb, linnal läheb hästi, siis selle väärtus tõuseb ning saadakse üha rohkem. Nii ongi see linnale tulu teenimise mõttes turvalisem kui paljud maksutulud, mis sõltuvad enam majandustsüklist. Ent kui ma ütlen, et maa omamine tasub ära, siis see ei tähenda, et linn peaks tingimata ka ise arendama ja ehitama. See tasub jätta pigem erasektorile. Tulles tagasi su küsimuse juurde, siis mõte on heas koostöös era- ja avaliku sektori vahel. Ehk tervikus. Räägime natuke ka linnast üldiselt, globaalselt. Sa oled teinud koostööd Maailma Majandusfoorumiga, MTÜ-ga Bloomberg Philanthropies, New Yorgiga ja teistega, nt C40. Millised on praegu linnade ees seisvad globaalsed väljakutsed? Linna globaalsed väljakutsed on seotud maailma megatrendidega. Ühelt poolt on meil kliimamuutused, elurikkuse kadu ja kõik muud planeedi heaoluga seotud probleemid. Teisalt muidugi rahvastiku vananemise küsimused: kuidas linnad hakkavad kokku hoidma ühiskonnas, kus tööealine elanikkond pidevalt väheneb ja mittetööealiste arv kasvab. Kõik digitaliseerimist puudutavad küsimused on mõistagi ka üliolulised väljakutsed linnadele. Kuidas korraldada transporti sujuvalt ja samal ajal majanduslikult mõistlikult, keskkonnasõbralikult üha kasvavates linnades jne. Liikumisvõimetus suureneb kogu maailmas, kuna inimeste tervis aina halveneb. Me peaksime suutma ehitada linna, kus inimesed saavad elada või neil on tingimused võimalikult hästi elada. Peaksime püüdma mõelda kõigile neile aspektidele korraga. Edukas linn on selline, millel on palju tugevusi ja vähe nõrkusi. Jah, nii ongi. Helsingi uue üldplaneeringu märksõnadeks on kliimamuutustega kohanemine, tihendamine, rahvastiku kasv, mitmekeskuseline linn, linnapuiesteed ja täisehitus ühistranspordi sõlmpunktides. Sinu linnapeaperioodil oli pikka aega töös arhitektuuripoliitika programm. Lõunasadamasse kavandatakse nüüd uut muuseumihoonet, arhitektuuri- ja disainimuuseumi. Sinu ajal oli ametis juba teine disainijuht, enne täitis seda rolli Anna Stenros, nüüd Hanna Harris. Kas võiksid öelda, milline oli teie arhitektuuripoliitika ja kuhu Helsingi selles üldplaneeringus liigub? Kuidas ehitatakse või tuleks ehitada? Just see on oluline küsimus, kuna väga tõenäoliselt linnastumine jätkub. See läheb edasi, meeldigu see meile või mitte, aga nii juhtub. Majanduse globaalsed seaduspärad ja noorsoo soov jõuda sinna, kus on rohkem võimalusi, viivad linnastumise jätkumiseni. Samas, kui inimesed saavad jõukamaks, tahavad nad elatustaseme kasvades rohkem ruutmeetreid, mis viib selleni, et linnas tuleb aina enam ehitada. See on üks asi, millest kõik ei saa veel aru, see lihtsalt on nii. Selle vastu on tarbetu võidelda. Tegelikult, kui seda ei aktsepteerita faktina, siis tekitatakse probleeme juurde. Näiteks liiklusprobleemid või liiga kallid elamud on tingitud sellest, et ehitatakse liiga vähe ega planeerita õigeaegselt. Siin peaks mõtlema vähemalt kolme nurga alt. Esiteks (ja see pole pingerida) - mis on majanduslikult mõistlik. Teiseks - mis on keskkonnasäästlik. Ja kolmandaks - mis muudab inimeste igapäevaelu sujuvamaks. Neist kõigist jõuab tegelikult järelduseni, et igale poole siksakis ehitamine on kõige halvem variant. Kui me ehitame nii, et mitte kõik, aga võimalikult palju ehitust koonduks näiteks ühistranspordi sõlmpunktide ümber, rongijaamade või metroojaamade ümber, siis see tähendab ka, et üha enam inimesi kasutab automaatselt ühistransporti. Ehkki keegi ei käsi. Nii säästetakse keskkonda. Teisest küljest tähendab see, et meil on palju vähem ummikuid, millest võidavad kõik. Isegi need, kes sõidavad autoga. Inimesed säästavad aega ja neil on sujuvam elu. Samuti säästab sellega kogu ühiskond, sest elektri- ja veevõrgud jne on majanduslikult tõhusam ehitada lähestikku elavatele inimestele. See on näide sellest, kuidas mõistlikult ehitades või juhtides, kuhu tohib ehitada, saab palju kasu. Ja see ei ole ainult keskkonnaküsimus. See on ka majandusküsimus ja inimeste igapäevaelu sujuvamaks muutmise küsimus. Kui minna sammu võrra edasi, mida see praktikas tähendab, siis ühelt poolt seda, et juurde tasub ehitada sinna, kus juba on inimesi. Mõeldes näiteks uue taristu, tänava-, vee-, elektri-, kanalisatsiooniinfra peale. Ehitades sinna, kus inimesed elavad, ei pea infrastruktuuri tingimata ümber ehitama. See on keskkonna seisukohast mõistlik. Ja nii ongi Helsingis viimased 20–30 aastat läinud, ilmselt läheb ka edaspidi. Ja kuidas see välja näeb? Nagu Itäkeskus, Malmi, Herttoniemi, Kannelmäki, Jätkäsaari, Kalasatama. Kogu kesklinn saaks kasu juurde ehitamisest. Ja kui vanadest piirkondadest ei piisa, siis on puiesteed ja uued alad need, kuhu ehitatakse. Liikuvusest ka. Elektriautod on teil juba edulugu, samuti Helsingi investeeringud ühistransporti. Kruunusillat on tulemas: 1,2 km sildu trammidele, jalgratturitele, jalakäijatele. See on tähelepanuväärne. Rahvusvahelistes indeksites, näiteks Urban Mobility Readiness Indexis 2023 on Helsingi 65 linna seas esikohal. Tahaksin küsida, milline on sinu arvates linnade liikuvuse tulevik. Kas lendavad autod või mis? Raske öelda. Kui ratsionaalselt vaadata, siis loomulikult on see mingi kombinatsioon. Kergliiklus, kus inimene liigub omal jõul, kõndides või jalgrattaga. Ühistransport, mille eeliseks on muidugi selle majanduslik tõhusus. Alati on tõhusam panna rohkem inimesi ühele transpordivahendile, kui vähem inimesi. Ja ka tänavate läbilaskevõime seisukohast võtab see oluliselt vähem ruumi, olles ses mõttes samuti tõhusam. Kolmandaks on ütlematagi selge, et eraautod on ja jäävad. Hea on märkida aga trende, mis väga tõenäoliselt juhtuvad. Üks on see, et ühiskond elektrifitseerub ja elektriautode arv tulevikus ilmselt suureneb, mis omakorda mõnevõrra vähendab autode kasutamisega seotud keskkonnaprobleemi. Elektriauto ei ole keskkonnaprobleem samal moel nagu diiselauto. Kuid keskkond pole ainus mure. On ka teede läbilaskevõime küsimus, ohutusprobleemid jne. Tänavaelu. Siin on veel muid elemente, näiteks isejuhtivad autod. Kas need tõesti tulevad või mitte? Kui nad tulevad, siis mis praktikas juhtub? Ja kui nad tulevad süsteemse muutusena, siis muudavad nad üsna palju. Lisaks on selline trend nagu jagamismajandus, kus inimesed tunnevad, et millegi isiklikult omamise asemel saavad nad seda teistega ühiselt omada, jagada. Mis on kõigi nende trendide koosmõju, ma ei tea, kas keegi üldse oskab sellele targalt vastata.

Tõenäoliselt on aga nii, et mida efektiivsemalt on transport korraldatud, seda meeldivam ja turvalisem on linn, seda rohkem võimalusi vabaneb piiratud tänavaruumi kasutamiseks ning muudeks tegevusteks peale ühest kohast teise jõudmise.

Jah, see oleks enamat kui lihtsalt kiire transporditee. Ja siis minu lemmikteema, olles olnud ka Soome Olümpiakomitee esimees: inimesed liiguvad liiga vähe ning nad on halvas vormis. Me peaksime püüdma kujundada ühiskonda, kus inimesed kõnnivad rohkem, ilma et nad otsustaksid rohkem kõndida. Iga päev. Jah, nad kõnnivad lihtsalt sellepärast, et see on kõige lihtsam liikumisviis. See on minu arvates parim argument tihedaks ehitamise poolt. Kui sa tahad minna poodi, kinno, kuhugi lähistele, siis sa ei võta autot, vaid lähed jalgsi, sest see jalutuskäik on tegelikult päris mõnus ja sihtkoht päris lähedal. Aga kui see jääb liiga kaugele, siis muidugi ei ole sellist võimalust. Siis hakkad mõtlema teistele võimalustele, kas ühistranspordile või oma autole. Ma olen kohutavalt uhke selle üle, et me Soomes mõõdame regulaarselt neljanda ja seitsmenda klassi õpilaste füüsilist vormi, lihastoonust ja muud. Ning nüüd esimest korda ilmselt 30 aasta jooksul on see Helsingis natuke paremaks läinud. Kui muidu vorm kogu aeg langes, siis nüüd on see pisut pöördunud. See on hea märk. Läheme tagasi rahvusvahelisele tasandile, sest sa oled teinud palju rahvusvahelist tööd ja Helsingi on rahvusvaheliselt tuntud linn. Milline on ühe linnapea töös rahvusvaheline aspekt? Ja millised on globaalselt edukate linnade tunnused? Linnad on muidugi kohutavalt erinevad, kuid võiks öelda, et probleemid on enamasti üsna sarnased. Me räägime transpordisüsteemidest, energiast, turvalisusest, sageli tervishoiu korraldusest ja heast haridusest. Need väljakutsed on samad kogu maailmas. Kultuur, ajalugu, lahendused võivad erineda, kuid probleemid on üldjoontes samad. Ja seega ma usun, et linnade koostöö tähtsus maailmas ainult kasvab, kui linnad tahavad otsida häid näiteid võrdlemaks, mida teised on teinud. Olen veendunud, et kui me mõistaksime paremini, mida head on teised linnad üle ilma teinud, teeksime ka ise palju vähem rumalusi. See tundub kuidagi naljakas maailmas, kus kogu teave on kättesaadav. Digitaliseerimine ja tehisaru võimaldab põhimõtteliselt kõike teada. Sellegipoolest teevad linnad, ettevõtted ja inimesed kogu aeg rumalusi, sest nad pole endale selgeks teinud, mida teised teevad. Endise abilinnapeana võin öelda, et jah, see on nii. Eriti süsteemi tasandil on see oluline. Sa oled kirjutanud pikaajalistest, üle valimistsüklite ulatuvatest otsustest. Kuidas saavutada linnades vajalikku paradigmamuutust? See ei ole muidugi lihtne. See nõuab juhtimist ja võib-olla ka uusi poliitikaviise, et meie igapäevaelu maailma struktureerida. Võtame näiteks Soome. Kuigi siingi tülitsevad erakonnad kõige võimaliku üle, on 1300 kilomeetri pikkune idapiir Venemaaga viinud arusaamisele, et julgeolek ja kaitsepoliitika on midagi valimisteülest. Meil on küll eriarvamusi, aga siiski päris hea konsensus selles, et mis iganes valimistel ka ei juhtuks, see suur julgeoleku- ja kaitsepoliitika liin kehtib. Me saame teha 10–20 aasta plaane, mida valimised ei mõjuta. Huvi on piisavalt suur, et kõik saaksid aru: selle teemaga ei mängita. Meil on ka üsna kindel konsensus selles, et teadus- ja arendustöö kõrge tase on riigi eduks eluliselt tähtis. Kui erakondade vahel suudetaks kokku leppida, et linnasüda ja kesklinna elujõulisus on midagi, mille tähtsuses meil erimeelsusi pole, mille kasulikkust kõik mõistavad, ning meil jätkub julgust ja vastupidavust sellega tegelda sõltumata valimistest, siis ma arvan, me võidaksime suurelt. Sest eriti linnaküsimustes öeldakse, et valimised on liiga sagedased. Kolme-nelja aasta jooksul ei saa keegi linnastruktuuris olulisi muudatusi teha. Sa võid küll teha üksikuid asju, aga kui rääkida paradigmamuutusest, peaks sama rida ajama järjepidevalt 10, 20, 30 aastat. Kui sa olid linnapea, sündis uus Helsingi strateegia: maailma kõige toimivam linn. Kultuurimuudatusest tekkisid mõtted, tööriistad, tasandimuutus. Kas see käibki nii? Jah, see võttis aastaid, aga seda ei tohiks üle tähtsustada. Paljud oleks niikuinii digitaliseerima hakanud. Kui maailm ümberringi muutub, siis tuleb lihtsalt kohaneda. Sa kohaned muutustega rohkem või vähem, kiiremini või aeglasemalt. Kõige kohta ei saa ka öelda, et need niikuinii juhtuksid. Jah, juhid on olulised. Kuid organisatsioonis ei ole kõige tähtsam juhtimiselement mitte mingi suure üksiku asja tegemine, vaid laialdase arusaama loomine. Ja see puudutab nii poliitikuid kui ametnikke.

Asju tuleb teha ambitsioonikalt, loovusega ja üldiselt pühenduda pikemas perspektiivis asjadele, mis vahel kõlavad natuke igavana, kuid sa mõistad, et need on olulised.

Arvan endiselt, et "Maailma kõige toimivam linn" oli imeline strateegia ja kõige imelisem see, et kui Helsingi linnal on 30 000 töötajat, siis igaüks neist saab panustada sellesse, et linn toimiks paremini, oleks funktsionaalsem. Tavaliselt on strateegiad nagu heebrea keel. Inimesed ei saa üldse aru, milles asi on. Ei märka, ei mäleta. Inimesed ei tunne, et nad saavad seda oma töös mõjutada. Aga igaüks, kes töötab tervisekeskuses, tänavatöödel, raamatukogus või spordiväljakul, saab panustab natuke sellesse, kas linn toimib paremini või mitte. Enne seda peab aga olema ühine arusaam, et meil on oluline luua toimivat linna, sest see teeb meie kodanike, ettevõtete ja turistide elu veidi lihtsamaks, mugavamaks, sujuvamaks. See on oluline. Ja kui seda muudkui korrutatakse, räägitakse ja rakendatakse, siis tunneb suur osa töötajatest, et võib-olla isegi nende töö on nüüd mõttekam. Sest nad näevad, kuidas nende igapäevatöö on seotud linna kui terviku strateegiaga. Kuid see ei ole enam lihtne, eriti organisatsioonikultuuri muuta - see on pikaajaline töö, isegi eraettevõtetes. Tsiteerides kirjanik Gibsonit, siis tulevik on juba siin, kuid pole veel ühtlaselt jaotunud. Kuhu me teel oleme? Või milliseid linnu me sinu arust tulevikus näeme? Sa pead silmas, et see, mis on täna tulevik, on varsti minevik. Maailm muutub kiiresti. Maailm muutub kiiremini kui kunagi varem. Aga on asju, mis ei muutu üleöö. Näiteks hoonestus on üsna püsiv, see muutub vähehaaval. Ja on asju, mis muutuvad uskumatu kiirusega. On selge, et digitaliseerimine, tehisaru ja kõik sellega seonduv muudab maailma kogu aeg mitmel moel. Selge on ka see, et kliimamuutus on fundamentaalne. Suur osa inimestest elab praegu linnades, mis võivad 10–50 aasta pärast olla elamiskõlbmatud. Erinevad äärmuslikud ilmastikunähtused võivad paljudes linnades põhjustada tõeliselt suurt hävingut. Aeg-ajalt toob see jälle kaasa ümberasustamise või siis siirded. Inimesed soovivad tulla kohtadesse, kus on turvalisem ja mugavam. Uutesse linnadesse või linnadesse, mis varem ei olnud suured rändekeskused, kuid nüüd äkki on. See võib tuua tõesti märkimisväärseid muutusi. Paljud tuleviku-uurijad on arvamusel, et juurdepääs puhtale veele on üks neist asjust, mis muudab maailma kõige rohkem. Varsti on piirkondi, kus vett ei ole saada, ja siis tuleb minna sinna, kus vett on. Taolised asjad muudavad ka linnu rohkem kui see, mida linnad ise otsustavad teha. Ja muidugi vananemine. Olla linnas, kus on palju lapsi ja vähe vanu, on midagi muud, kui elada linnas, kus on palju vanu inimesi ja vähe lapsi. Mida see kõik koos tähendab, kes seda teab. Digitaliseerumine on fakt - me peaksime õppima seda vastutustundlikult ja targalt kasutama. Kliimamuutus on fakt - oluline on õppida võimalikult palju selle vastu võitlemise kohta. Ja kuna seda ei saa täielikult ära hoida, peaksime ka õppima, kuidas sellega võimalikult hästi kohaneda. Ja nii edasi. See nõuab tasakaalustamist, kõige vähem halva tee leidmist keerulises maailmas. Aga see ei õnnestu, kui pole vastutustundlikke otsustajaid, kes vähemalt püüavad näha suurt pilti ja tulevikku, isegi kui see on keeruline ning me ei saa sellest täielikult aru. Nii et kui sa vähemalt üritad, teed tõenäoliselt paremaid otsuseid kui need, kes isegi ei püüa. Jan, aitäh sulle selle aja ja väga huvitava vestluse eest. Aitäh.

Vaata intervjuud videona:

https://www.youtube.com/watch?v=fwlaou6SCfM