Teatriarvustus. Ave Taavet: elu on piinlik ja see on okei. "Three women walk into a bar..."

Mida on ühist tüüpilisel anekdoodil, animeeritud liikumisel ning Hanna Kritten Tangsoo, Sigrid Savi ja Sunayana Shetty lavastusel “Three women walk into a bar...”? Kõik kolm järgivad sama ülesehitust: ootus, pinge ja vabastus.

Lavastus: “Three women walk into a bar...”. Koreograafia, etendamine: Hanna Kritten Tangsoo, Sigrid Savi, Sunayana Shetty. Muusika, helikujundus, trummid: Markus Daßau. Lavakujundus: Riin Maide. Valguskujundus: Hanna Kritten Tangsoo. Dramaturgia: Jen Rosenblit. Kanuti Gildi SAAL. Esietendus 3. detsembril. Sedalaadi struktuur on üks levinumaid naljamehhanisme, mida võib leida nii kinost, püstijalakomöödiatest kui anekdootidest. Sama printsiibi järgi animeeritakse ka animatsioonis tihtipeale liikumist: tegelane võtab hoogu (setup), pingestub (build-up) ja sööstab liikumisse (action). Nii multifilmilikult liialdatud liikumine kui klassikaline naljadünaamika on tähtsal kohal ka vaadeldavas lavastuses. Slapstick ehk tegevuskomöödia võib muude huumorivormide kõrval tunduda lihtsakoelise, isegi labase žanrina. Ometi on just tort-näkku-naljad üks pikima ajalooga huumoritraditsioone. Sõnatu ja kehalisena on see universaalne ja keeleülene loojutustamise vorm. Võib-olla olulisemgi on aga tragikoomiliste kangelaste sõnum: säilitada enesekindlus tagasilöökide kiuste. “Three women walk into a bar...” pole tingimata naljakas lavastus. Küll aga veenev uurimus nalja toimimisest, mängides läbi erinevaid ülesehitusi, reaktsioone ja temposid. Võib-olla kõige paremini valmistab vaatajat laval toimuvaks ette lavastuse tutvustusest pärit lausekatke: “Ei taust ega esiplaan pole fookuses.” Tõesti, me ees pole selgepiirilisi tegelaskujusid ega situatsioone, puudub ka suur narratiiv. Vaatajatena suhestume eelkõige liikumise ja tundega. Ometi seob vilkalt vahelduvad sketšid tervikuks lavastuse struktuur, mis peegeldab ülalmainitud nalja ja liikumise ühist dünaamikat: alguse osa täidab ootus, järgneb pinge aeglane kasvatamine ja lõpuks – vabastus – laul, rahunemine. Esimene veerand lavastusest on lõputu intro. Taustal kostab katkematult ootusärev trummipõrin, mis ei jõua kunagi kulminatsioonini. Tantsijate liikumine on katkendlik, justkui millekski hoogu võttes või midagi tagasi hoides. Teine osa on üles ehitatud võimsuse ja võimetuse kontrastile. Paralleeli loomine üksteisest näiliselt kaugel asuvate nähtuste vahel on levinud võte ka karikatuuris. Antud juhul on vastuollu seatud heli ja liikumine. Kuuleme justkui loodusdokumentaalist pärit jutustust, mis kirjeldab ekstreemseid olukordi loomariigis: metsikut võitlust elu ja surma peale, laste kaitsmist ohu eest. Suurejooneline narratiiv vastandub laval olevate tegelaste ebakindlale ja kohmakale liikumisele. Paralleeli metsiku loodusega rõhutab tegelaste riietus, mis on suuremustriline, karvade ja narmastega. Kolmas osa kannab pealkirja “Ways to apologize”. Üksteise järel sammuvad näitlejad publiku ette ja esitavad rohkem või vähem kohmakaid vabandusi. Neljas osa, “Unfortunate events” on kõige intensiivsem. Lava täitub suitsust; hiiglaslikud hallid õhupallid taustal hakkavad taas kohuma; niigi juba katkine mööbel lendab täie hooga vastu seina. Näitlejad toetuvad teineteisele, püüdes kaose keskel ometi püsti püsida. Muidugi võib tegevuskomöödiat täiesti eri viisi lavastada, kuid tõeliselt särama lööb see žanr alles kontrastis elu tõsidusega. Charlie Chaplin kehastas filmides arhetüüpset kurva klouni kuju. Buster Keaton tegi füüsiliselt hulljulgeid trikke surmtõsise ja ilmetu pokkerinäoga, justkui polekski need äpardused midagi erilist. Hilisema näitena võib meenutada Mr. Beani, kelle armastav ja hoolitsev pool avaldus suhtluses tema armastatud kaisukaruga. Just füüsilise hüperboolsuse kõrvutamine mõne ootamatu tundevarjundi – melanhoolia, südamlikkuse või traagilisusega – annab õnnestunud naljale vajaliku umami. Lavastuse “Three women...” puhul on selleks etenduse viimane episood, mis eelnevatest tonaalsusega selgelt eristub. Rambivalgusse astunud Sunayana Shetty alustab laulu, millega teised osalised tasapisi liituvad. Senisele sündmustikule omane kehaline hüperboolsus asendub minoorse viisiga, milles kordub refrään: some people say, the world it is ending, but all I can see are the floors that need sweeping... Laulu nukrameelne esitus viib mõtted olme kammitsatele, mis pahatihti ei lase avaramat pilti näha, ei jäta mahti teistele kaasa tunda. Teisalt kõlab sellest läbi mõte, et just argiseis pisiasjus peitub püsivus. Kogu maailma hulluse kiuste hoiavad igapäevaelu nõuded meid terve mõistuse juures ning annavad jõudu eluga edasi minna. Nagu lavastuse pealkirjast aimub, on tähtis, et laval on just naised. Slapstick on traditsiooniliselt olnud meeste pärusmaa. Tegevuskomöödia välistab traditsiooniliselt naiselikuks peetavad väärtused nagu ilu, graatsilisuse või seksapiili – esiplaanile tõuseb kehaline grotesk ja kohmakus. Ehkki meeskoomikute kõrval on nii tummfilmiajastul kui hiljemgi ikka seisnud ka naisnäitlejad, on nende osaks sketšides pigem koogiga virutamine või taignarulli viibutamine. Silmapaistvaks erandiks on siin Lucille Ball, kes 1950ndatel kinoekraane täitvate tärgeldatud kleitide vahel tegi ilma hoopis plastilise näo ja rõõmsameelse kohmakusega¹.

“Three women...” näitab, et naisedki võivad olla riiakad, purjakil, kobakäpad ja kaklushimulised, eelkõige aga kasutada oma keha huumori instrumendina.

See, mille üle oskame naerda, on kultuuriliselt õpitud. “Three women...” on pisikeste piinlike hetkede antoloogia. Usun, et igaüks tunneb mõnes poosis, liigutuses või olukorras ära ennast või tuttavaid. Nende argiste äparduste läbimäng publiku ees muudab argipäevade ebaõnne vaatemänguks, sketšiks, mille üle koos muheleda. On normaalne ebamugavatesse olukordadesse sattuda, haavatav või kohmetu olla, sest me kõik oleme sellised. Elu on piinlik ja see on okei. [caption id="attachment_273776" align="aligncenter" width="768"] Foto: Alissa Šnaider[/caption] Viimasel ajal naudin üha enam sõnatut kunsti: vaatlevaid filme ja pildikeelele toetuvaid raamatuid, kuraatoritekstita näitusi. See annab võimalusele infost üleküllastunud pead puhata. Sõnatu kunst ei ole pealetükkiv, vaid sissekutsuv. Tekstita ruumis avaneb teistmoodi tõlgendusvabadus. Niisiis oli ka “Three women walk into a bar...” minu jaoks meeldiv vaatamine, mis vaatamata kuklas tiksuvale vajadusele teost arvustada, selle võimalikud tähendused tagasi teksti valada, võimaldas pilgul uidata ning mõttel vabalt liikuda. Seda vabadust toetas paradoksaalselt liikumise ja teose ülesehituse traditsioonidele tuginev roll. Tüüpliigutused, -olukorrad ja -tegelased hoidsid lavastust koos, lubades samas piiramatult improvisatsioone ja parodeerimist. Esietenduse-eelses usutluses saatele "Delta" ütles Sigrid Savi, et tükk sündis küsimusest, kuidas ühendada tantsu ja huumorit. Grotesk – kõrge ja madala ühildamine – peitub juba ettevõtmises endas. Sündinud sulam mõjub ootamatult värskena. Neile, keda ei kaasaegne tants ega ka tegevuskomöödia suuremat ei kõneta, soovitan ometi lavastust vaatama minna. Neile eriti. Jah, see on kontseptuaalne teos, kuid mitte elitaarne. Ehkki füüsilisele huumorile ja liialdustele tuginev, pole see labane. Tegijatel on õnnestunud kaasaegne tants ja slapstick heas sünergias ühendada. Sündinud lavastus uurib põnevalt nalja väljendusvõimalusi, mängib vaataja ootustega ning, ennekõike, lubab naistel lavalaudadel olla kohmakas ja ebamugav. Viited: ¹ Hunt, Kristin (2016). A Bried History Of Women In Slapstick Comedy - The Establishment, 23.04.2016.