Markus Andreas Auling: kolm õpetlikku lugu. "Von Krahli pilk"

Näitleja Markus Andreas Auling räägib tõestisündinud asjadest.

Rubriigis “Von Krahli pilk” vaatavad Von Krahli Teatri tegijad ise peeglisse ja viskavad pilgu peale ka ühiskonnaasjadele. Meie turbulentsetel aegadel. Tere kõigile! Järgnevad kolm lugu on tõestisündinud ja leidsid aset öösel. Iga loo lõpus on moraal.

Lugu 1: kokkutulemine kui vanim vajadus

Otsustasime kahe sõbraga minna Helitehasesse peole “Noored ja näljased”. Vanusepiirang: 16+. Sel õhtul oli seal jooseppro ja Lennu live. Olime nende loomingu paari kuu eest avastanud ja saanud teada, et nad on oma skene superstaarid. Vaatasime jooseppro TikToki kontot: karismaatiline tüüp, pole midagi öelda. Nagu kolm idamaa tarka, ennustasime talle suurt tulevikku. Miks ei võiks just temast saada ühel päeval kultuuriminister? Ostsime 17-eurosed piletid ja tellisime takso. Jõudsime kohale. Nagu Minecraftis - öösel olid kollid välja tulnud. Kogu Helitehase-esine ala kaikus äsja häälemurde läbi teinud isendite suhtlusest. Poisse iseloomustasid identsed brokolisoengud ja mustad michelinimehe joped. Tüdrukud olid end ehtinud, eranditult kõik varakevadise öö jaoks liiga õhukeselt riides. Toimus isaste mõõduvõtule omaseid rituaale, kõlas paaritumishüüdeid ja mõistagi ka ürgne karje lauduri ja Sprite’i järele. De profundis. Meilegi pakuti seda iidset nektarit, kuid keeldusime viisakalt - siiski olime rõõmsalt üllatunud, et selles ühiskonnas vanureid austati. Nentisime, et olime sadade noorte keskel, aga keegi ei teinud suitsu. Kõik veipisid. Uksel oli karm dokumendikontroll. Kui kord meieni jõudis ja me oma 27-aastaste passid letti lõime, hakkas turvamees südamest naerma. Meie ka. Tema: Mida te siit otsite? Meie: Peole tulime. Tema: Ei soovita. Meie: Tuleb oma silmaga ära näha. Tema: Nojah, eks te ise teate. Ma annan teile käepaela ka, saate alkoholi osta. Meie: Thanx. Kulub ära. Sisenesime. Tuba paksult rahvast täis, 500 inimest kindlasti. Igatsesin päikseprille ja kapuutsi ja üldse kuskil mujal olla. DJ mängis lugusid meie lapsepõlvest: Rihanna “S&M”, One Directioni “What Makes You Beautiful” jne. Ruumis polnud absoluutselt õhku ja bass rõhus rinda täpselt nagu kümme aastat tagasi. Nende kümne aasta jooksul oli justkui kõik muutunud - esimest korda elus tundsime end nagu kolm Siim Nestorit väikeste räpparite peol. Ometi oli sees täpselt sama ärevus, mis kümme aastat tagasi samas olukorras. Lisandunud oli vaid paranoia, et ükski viieteistaastase keha vastu minu oma ei puutuks. Lavale tulid jooseppro ja Lennu. Joosepil seljas valge T-särk, kuhu suurelt kirjutatud “TÜRA”. Tõeliste kirgiisilaulikutena laulsid jooseppro ja Lennu sellest, mida nad nägid: pole okei ma tahan kettida siin peol on üks neid keda tahan keppida Nad esitasid neli laulu. Oli meeleolukas. Lahkusime. Et tagasi oma elementi saada, läksime kõrvalisse 24 h avatud baari, kus oli peale meie vaid kaks klienti. Mängisime piljardit ja sõime küüslauguleiba. Ja tegime suitsu. Loo moraal: päris hea on olla penskar.

Lugu 2: öine varjupaik

Kesköö. Kõnnin koju ja otsustan minna Kolmjalga, et krõpsu osta. Peale minu on poes kolm purjus noort. Seisan oma krõpsudega sabas, kui üks nahktagi, loojas silmade ja Haribo kummikarudega vend mulle sihikindlalt sisse kõnnib. Tema: Su Pringles on sitaks pede. Mina: Hea teada. Tema: Vaata ise (loeb pakilt): pir-prrind… näe, siin on kirjas - piider. Mina: Ahah. Mis ma ilma sinuta teeks. (Hakkan maksma.) Tema: Ei-ei-ei, tra loll oled, ära maksa selle eest! Hakkab mind togima. Vaatan teda tuima näoga. Tema: Tra mida sa vaatad mind, nagu tahaks mind panna. Mina panen sind tra! Mina: Aa, seda tahad. No lase käia. Tema: Ei tra, ma ei pane sind! Ma ei ole pede! Loo moraal: armastus ei küsi aega ega kohta. Ka Kolmjala kassa on sobiv koht romantikaks.

Lugu 3: pärimus

Aeg: 20 minutit enne prooviaja ametlikku lõppu, õhtust on saamas öö. Mingid metallist raskused on kinnitatud nööri külge, meie Hermaniga vinname neid üles-alla, üles-alla, üles ja siis jälle alla. Järsku teeb Herman ootamatult valju häält, mina ehmun ja PEAAEGU kukutan talle raudkangi pähe. Kaks nädalat enne esietendust - kolleegipreemia, siit ma tulen! Riivas ainult. Joppas. Pärast seda lõpetasime proovi ära. Nõudsin Hermanilt, et saaksin ehmatuse ja vaimse terrori talle tasa teha - läksime Burger Boxi. Vahel (aga ainult vahel) on targem väsinud peaga pigem viskit juua kui proovi teha. Olime napilt jõudnud uksest sisse astuda, kui meile lähenes üks nokastanud musketär. Tema: Te meemäkra teate või? Mina: Mida? Tema: Meemäger! Herman: Aa jaa, tean küll. See on nagu mäger, aga... Tema: Jaa-jaa, nagu mäger! Ta on sama suur kui mäger, aga ta on täiesti faking segane! Hull loom! Tal on nagu nii pikad (näitab) küünised ja tal on täiesti pohhui, ta läheb kakleb lõviga ka. Täiesti sego vend noh. Mina: Oota. Mäger kakleb lõviga? Tema: Jaa-jaa, ja lõvid - või tegelt üldse kõik loomad - nad nagu algul proovivad teda ära tappa, aga saad aru, tüübil nahk on nii tugev, et mitte keegi ei hammusta sellest läbi! See vend lihtsalt võitleb edasi ja siis lõvid on nagu - lähme parem minema, me ei saa jagu sellest vennast. Elevandid ka! Mina: Oota, kus ta elab? Tema: Kesse? Mina: See mäger. Tema: Aa, Aafrikas! Saad aru, ta on hull loom, isegi elevandid jooksevad ära, kui meemäger tuleb. Vend sööb ka nagu kõiki teisi vendi, tal nii pohhui. Ja ta on nagu ise nii väike (näitab). Meemäger! Herman: Jaa-jaa. Nende nahk on ülilõtv, vaata - keegi proovib teda hambusse võtta, ta lihtsalt libiseb minema sealt. Tema: Jaa just, nahk on lõtv jaa! Ja saad aru, nad on immuunsed kõigi mürkide vastu: kui kobra teda hammustab, siis ta lihtsalt jääb magama korraks. Pärast ärkab üles ja paneb edasi! Hull loom! Mina: Oota, kus ta elab? Tema: Aafrikas! Herman: A miks ta meemäger on? Tema: Mis mõttes miks? Herman: Et miks mee-? Tema: Aa, no sest talle sitaks meeldib mesi. Saad aru, inglise keeles on ka ju, ongi honey badger! Talle nagu mesi sitaks meeldib, saad aru, tüüp lihtsalt läheb mesilaste juurde ja sööb seda kärge! Saab mingi sada tuhat korda sutsata, aga tal on jumala pohhui. Mina: Davai-davai. Kas ta on su hingeloom? Tema: Ei! Või ma ei tea, vahet pole, see pole oluline, ta on faking meemäger! Ta teeb, mis tahab. Saad aru? Loo moraal: tee, mis tahad.

Mida me sellest kõigest õppisime?

Kes teab. Tsiteerin klassikuid, äkki mõni haakub.

1. Öös on asju.
2. Nalja peab saama.
3. Because the night belongs to lovers, because the night belongs to us.

See kõik on pelgalt trükimust, nii et võime vaid spekuleerida. Kindel on aga see, et koostöös elektron.art-iga esietendub 8. aprillil Von Krahli Teatris “Öömaaeg”, mille käigus paljud öised toimingud jõuavad füüsiliselt publiku ette. Läbi sündimise ja suremise, suguühete ja kehaliste ringkäikude, läbi pärimuse ja mälu püüame kaardistada, kust tuleb tants ja kas olla või mida olla. Loo moraal: teate küll.