Piibe Lukkats: miks steik on uuesti staatusesümbol? "Antropoloogi pilk"

Veel kümmekond aastat tagasi oli veganlus progressi, terviseteadlikkuse ja uue ajastu saabumise sümbol. Nüüd aga näeme, kuidas see trend on taandunud: steik on staatusesümbol ning kunagine tulevikutoit jäänud kultuurisõdade ja majandusliku ebakindluse jalgu.

Kõndisin hiljuti sõprade poole õhtusöögile, seljas T-särk, millel seisis agressiivses punases kirjas MEAT IS MURDER. Küsisin muigamisi, kas nad peavad seda poliitiliseks avalduseks, vastuseks oli ebamugav vaikus. Kui kaheksa-üheksa aastat tagasi deklareerisin, et olen täistaimetoitlane, vastati mulle peamiselt siira üllatuse ja murega mu tervise pärast: "Aga kust sa vajaliku valgu kätte saad?" Täna on see mure asendunud kaitsereaktsiooni, ärrituse ja vahepeal üleolevate remarkidega. Mis siis juhtus? Kuidas on liikumine, mis pidi aitama päästa planeeti, jõudnud 2026. aastaks olukorda, kus see näib olevat vähem soositud kui kunagi varem?

Mis on "päris" toit

Liha söömisest on saanud (uuesti) staatusesümbol. Kui keskajal oli köögiviljahautis talupojatoit ja hõbekandikul kuldpruuniks küpsetatud seapea tähistas ülikut, siis vahepeal pöörasime me selle loogika pea peale. Veganlusest sai eliidi pärusmaa – nende mängumaa, kes suutsid endale lubada kalleid asendustooteid ja aeganõudvat toiduvalmistamist. Täna aga näib, et oleme osaliselt tagasi liikunud. Sotsiaalmeedias levivad videod kaaviari ja Wagyu veiseliha söömisest ning popiks saanud 2025. aasta suve kutsuti näiteks sardine girl summer’iks. Need trendid müüvad kindlat esteetikat ja on osa laiemast mustrist, et kvaliteetne loomne toode on päris – midagi ürgset ja ehedat –, samas kui laboratooriumis sündinud taimne lihaasendaja võib selles kontekstis mõjuda võltsi ja odava sünteetilise koopiana. Kunagine progressi sümbol – taimne pihv – on hakanud sümboliseerima hoopis tehiskultuuri. Veganlus on täna kistud kultuurisõdade keskmesse. Kui sööd liha, kuulud ühte leeri; kui jood kaerapiima, siis teise. See selgitab, miks vestlused nii tuliseks lähevad: me ei ründa teise inimese dieeti, vaid tema identiteeti. Taimetoitluse vastasleeri tuntud nägudeks võib pidada manosfääri esindajaid, kus mõjuisikud nagu Andrew Tate on kinnistanud mehelikkuse ja lihasöömise lahutamatut seost. Kui lisada sellele suurenenud janu kõrge valgusisaldusega toodete järele, kujunebki narratiiv, mis ütleb, et taimne toit teeb meid nõrgaks. Taimetoitlastest mehi sildistatakse sojapoisteks (soy boys). Ka minu tutvusringkonnas on siiani, eriti meeste seas, levinud arusaam, et sojatooted vähendavad testosterooni taset, hoolimata sellest, et soja negatiivsed mõjud hormoonsüsteemile ei ole leidnud veenvat teaduslikku kinnitust ning metaanalüüsid näitavad, et sojas sisalduv fütoöstrogeen ei häiri meeste reproduktiivhormoone.  Kasvanud teadlikkus, eriti ületöödeldud toidu osas meie taldrikul, on pannud inimesi küsima: kas see 20 koostisosaga taimne pihv on ikka tervislikum kui tükk kohalikku liha? See on andnud hoogu esivanemate dieedi põhimõtetele, mis otsivad toidust ehedust ja sidet juurtega. Selles suunas liikumisel on kahtlemata positiivne külg: soov eelistada vähetöödeldud ja kohalikku toorainet on tervislik eesmärk sõltumata maailmavaatest.

Soov panna taldrikule vaid seda, mida meie esivanemad 150 aastat tagasi sõid, on igati asjakohane. Samas tasub seda minevikuigatsust vaadata täies kontekstis: kuigi meie esivanemate toit oli puhtam, oli liha nende laual pigem harv ja väärtuslik pidupäeva tähistaja, mitte kolm korda päevas kättesaadav iseenesestmõistetavus. 

Kaitsehoiak liha suhtes ei piirdu vaid sotsiaalmeedia trendidega. Juba 2018. aastal väljendas Prantsusmaa esindaja Euroopa Parlamendis pahameelt, et tarbijaid veetakse justkui ninapidi, kui taimsetel toodetel on lihaga seotud nimetused. Pärast aastatepikkust väitlust ja lobitööd otsustatigi sel kevadel teha samm, mis keelab Euroopa Liidus taimsete lihaalternatiivide puhul kasutada 31 lihale viitavat sõna. See seadusandlik samm, mille eesmärk on toetada karjakasvatajaid ja kaitsta lihaturu huve, ütleb, et liha on midagi püha, mida taimse toidu maailm ei tohi isegi nime poolest kopeerida. 

Elusolendist toiduartikliks

Lähemal vaatlusel tuleb esile ka huvitav vastuolu: loomaliha tähendus toidulaual ja loomade päästmise diskussioonid on täiesti erinevad. Inimene, kes keeldub plastkõrrest, et mereloomi säästa, võib samal ajal tellida kõrvale lihatüki, mille päritolu üle ta pikemalt ei mõtle. Paberkõrre kasutamine annab inimesele väikese asja, mille üle uhke olla: mina teen midagi, et maailma päästa, tänu minule jääb üks kilpkonn ellu… aga selle Coca-Cola ja paberkõrre segu kõrvale ei söö ma mitte mingil juhul võltsliha. Ka vestlustes oma sõprusringkonnas kajab sageli mõte, et taldrikule jõudnud loom "ei ole surnud asjata", samas kui juhuslikult hukkunud loom tekitab kõigis siirast nördimust. Nii kujuneb hierarhia: on loomad, keda tuleb kaitsta, ja loomad, kelle olemasolu õigustab nende söömine. See loogika, kus looma elu väärtus sõltub tema positsioonist meie menüüs, joonistus eredalt välja möödunud suvel, kui Eestit tabas seakatk. Seafarmides toimunu tõstis paljud inimesed lausa tagajalgadele. Nurme farmi ümber seatud plakatitel seisis muu hulgas punase värviga: "Jätke sead rahule. Meie lapsed tahavad süüa Eesti siga." Meid ei häiri mitte looma surm, vaid raiskuläinud ressurss. Sea elu väärtus ei seisne enam tema elusolemises, vaid selles, et ta on pooleliolev toiduartikkel.

Maailmapäästmise väsimus

Taimetoitlasena tean omast käest, et pidev vajadus enda valikuid õigustada viib väsimuseni. Individuaalsel tasandil on veganlusest loobumise põhjused sageli pragmaatilised. Kui liha söömisest loobutakse vaid tervise või keskkonnasäästu nimel, ehk ajendatuna välisest survest või hetketrendist, on tee tagasi harjumuspärase toitumise juurde lühike. Algatused nagu Veganuary (üleskutse jaanuarikuus taimset tarbima) või taimne teisipäev võivad jääda vaid ajutisteks dieedieksperimentideks, mis ei muuda sügavamat maailmapilti. Tugevaim vundament, mis elustiili edasi kannab, on moraalne veendumus. Ilma selleta on raske vastu seista ühiskonna survele või mugavusele.  Lisaks räsib meid üha süvenev öko-väsimus (eco-fatigue). Kui planeet põleb, metsad hävivad ja uudisvoog kajastab vaid katastroofe, võib mõtteviis kergesti libiseda nihilismi. Kui tulevik tundub ebakindel, muutub vahetu nauding ratsionaalseks valikuks. "Kui me niikuinii hukas oleme, siis las ma vähemalt söön, mida tahan." See ei ole tingimata teadlik otsus, vaid väsimusest sündinud loobumine. Ja paljudel on tekkinud trots: miks peab just minu taldrik olema lahinguväli ja mina oma igapäevaseid valikuid piirama, kui suurkorporatsioonide tegevust piiratakse minimaalselt? Nii üksikisik loobubki võitlemast – mitte seepärast, et ta ei hooli, vaid seepärast, et ta ei usu enam, et sellest piisab.

Eesti kontekst

Need muutused peegelduvad ka Eesti tänavapildis. Mäletan, kuidas töötasin gümnaasiumi ajal lühikest aega vegankohvikus Inspiratsioon, mis asus Oleviste kiriku kõrval. Täna tegutseb samas kohas steakhouse. See muutus ei ole pelgalt ühe ettevõtte lugu, vaid vegankohti on suletud mitmeid. Täistaimetoitlus on jäänud nišiks ning paljud sellele pühendunud toidukohad ei pidanud koroonaperioodi järel majanduslikele katsumustele vastu ning muutunud on ka tarbijate eelistused. Sarnast nihet on näha menüüdes. Restoranides, mis kunagi positsioneerisid end taimetoidule keskenduvatena, on taimsete roogade osakaal vähenenud või tasakaalustunud liharoogadega. Ka paigus, kus varem leidus mitu täistaimset valikut, tuleb nüüd sageli erilahendusi küsida. Restoranidele tähendavad taimsed valikud ajal, mil need pole enam nii populaarsed, riski – ja menüüsse jääb see, mis kindlamini müüb. Nii tekib paradoks: kuigi teadlikkus taimse toidu eelistest on kasvanud, on selle kättesaadavus ja nähtavus igapäevaelus kohati vähenenud.

Trendid hääbuvad, teadlik valik jääb

Kui trendid taanduvad, jääb alles see, mis on püsivam: individuaalne, vaikne ja teadlik valik keset üldist müra. Tihti kuulen lauset: "Aga sa ei saa ju seda süüa." Minu vastus: "Saan küll, ma lihtsalt valin mitte." Ma ei ole seadnud endale piiranguid, vaid teen vabast tahtest teadlikke otsuseid.  Olen mõelnud, kas minagi peaksin võtma sammu tagasi ja heitma endalt tekstiga MEAT IS MURDER särgi? Kindlasti võiksin rohkem hinnata väikseid võite taimetoitlasena. Näiteks suvisel grillil, mil sõbrad ütlevad mu kodumarinaadis sojapihvi kohta "pole paha". See lihtne repliik, mida ma oma peas võrdsustan Michelini tärniga, on tegelikult palju võimsam relv kui ükski loosung. Kui särk ehitas müüri, siis see maitsev sojapihv lõhub seda, tekitades ruumi uudishimule, mitte vastuseisule. Või kui suudan jõusaalis harjutust teha raskema hantliga kui varem, mõtlen endamisi: vau, minu tugeva keha kütus tuleb taimedest. Või kui sõbranna toob mulle külakostiks vegankohukese – siis see on kuues armastuse keel, ta on mind märganud.

Veganluse tulevik ei peitu ehk aktivismis, vaid arutelu ümbersuunamises: mitte tekitada survet muutuda, vaid võimalust avastada.

Viimasel Veganmessil oli eriti tunda, et majas pulbitseb uudishimu ja innovatsioon. Fakt on see, et planeedi rahvastiku kasvades ja kliima muutudes on meil varsti vaja leida alternatiivseid valguallikaid. See pole enam eliidi elustiilivalik, vaid toidujulgeoleku küsimus. Näiteks Eesti oma Funki Foods ei paku ultratöödeldud lihaasendajat, vaid seeneniidistikust valmistatud kõrge valgusisaldusega puhast toorainet, mis ei nõua looma tapmist ega jäta hiiglaslikku keskkonnajalajälge. Taimne toit ei pea olema trend ega poliitiline avaldus. See võib olla lihtsalt teadlik otsus mõelda tulevikule ja jääda kindlaks oma põhimõtetele, isegi kui see tähendab, et oled ainus inimene lauas, kes ei telli "päris"toitu. Artikli autor Piibe Lukkats Antropoloogia Keskuse projektikoordinaator ja nooremantropoloog, kelle haridustaust on interdistsiplinaarsetes meediauuringutes. Piibe uurib ühiskonna muutuvaid trende, keskendudes eelkõige sellele, kuidas nüüdismeedia ja tehisaru kujundavad ümber inimest ja keskkonda. Rubriigis “Antropoloogi pilk” püüame lahti muukida kultuurimustreid, mõttemalle ning joonistada tulevikutrende. Antropoloog Keiu Telve kureeritud mõtisklused viivad lugeja dialoogi erinevate Eesti ühiskonnagruppide, inimeste ja valdkondadega ning loovad argielust välja kasvanud taipamiste abil üksteisemõistmist.