Keiu Telve: mis on “pehmode ühiskonna” ja “jõuühiskonna” vahel? "Antropoloogi pilk"

Viimasel ajal inimestega suheldes tundub mulle, et me oleme ühiskonnast teisiti mõtlema hakanud. Ma näen, et inimestel on raske tavaelus hoida väärtusi nagu arutelupõhisus, faktidele tuginemine, empaatia ja õiglus. Pole ka ju ime, sest suured maailmaliidrid samal ajal käituvad täiesti teisiti: rõhutavad militaarjõudu, mängivad suurema (sotsiaal)meedia nähtavusega.

Viimastel nädalatel ja kuudel olen olnud üllatunud, kuidas sarnased mõttemustrid on argiellu üle kandumas ning võitlust ja jõu kasutamist peetakse piinlikust tundmata edasiviivaks. Näiteid leidub nii paljudest igapäevaelu kihtidest: alates sellest, kuidas jalgpalli mängivate laste vanemad kasutavad tribüünidel vägisõnu, kuni selleni välja, et minu kolleegi, kes kutsus inimesi tuuleparkide arutelusündmusele, nimetati mõrvariks. Meie ajastu on muutunud otsekui ulmekirjanduseks, viitas kirjandusteadlane Jaak Tomberg aprillis toimunud humanitaarteaduste aastakonverentsi plenaarettekandes. Ulme ei pruugi olla keepides naised tänavatel või kõikehõlmav kontroll; minu jaoks on kõnekas see, et konflikt ja vägivald ilmnevad meie vestlustes järjest sagedamalt ning teatud iseenesestmõistetavusega. See näitab, et mingid väärtused on muutumises, tõenäoliselt tahetakse nii näidata ennast tugevana, otsida suurtes žestides turvatunnet. Ma kirjeldan teile kolme situatsiooni, mis on mulle viimasel ajal eriti meelde jäänud, ning arutlen, mis nende juures on minu meelest natuke nihkes. 

Vastuvõtt Tallinna kesklinnas

Esimene stseen. Oli varane õhtupoolik, kokku olid kutsutud väga erinevatest eluvaldkondadest inimesed: uurijad, diplomaadid, kommunikatsioonieksperdid. Seltskond nautis häid toite ja jooke. Paljud ei teadnud üksteist. Ühes püstijala-vestlusringis, mis oli juhuslikult tekkinud poolvõõrastest inimestest, sõnas üks diplomaat, et meil Eestis on ikka hea olla. “Siia reisides on tunne nagu ikka Euroopas. Stockholm, Brüssel ja Pariis on muutunud äärmiselt “kirjuks”. Eestis on ikka valge inimese tunne.” Selle järel oli paljudel midagi sekka öelda nurjunud migratsioonipoliitika, kolmandatest riikidest sisserännanute kohta, kes nii õõnestavad avalikku korda kui on ka surveks sotsiaalsüsteemile. Mind hämmastas selle vestluse diskrimineeriv laad: millal muutus seltskondlikult sobivaks jagada eurooplasi nahavärvi alusel nii kindlatesse kastidesse ning eriti esmakohtumisel, kui ringis osalevaid vestluskaaslasi ja nende maailmavaadet pole võimalik ette teada? Kuna töötan igapäevaselt migratsiooniuuringute valdkonnas, kangastus mulle selles sõnavõtus Austraalia või USA järjest karmimaks muutuv migratsioonipoliitika. Ahmisin õhku – me varem olime Euroopas ju teistsugused, kas enam mitte? 

Isad lahendamas lasteaia konflikte

Teine stseen. Taaskord õhtu, aga hoopis ühes Austria mägikülas pärast pikka suusapäeva. Minu lauas istusid neli eesti meest, kõigil kodus väiksed lapsed. Juba mitmendat õhtut oli jutt keerelnud koolisüsteemi ümber: miks on ikkagi nii, et eestlastele ei meeldi eliitharidus, ning miks need, kes on võimekamad, peaksid tegema kompromisse, et keskmikke, või veel enam õpiraskustega rinda pistvaid õpilasi, järele aidata? “Me toodame nii ainult keskpärasust – me oleme kogu aeg nii arvestavad, võtame iga meeleolukõikumist nii tõsiselt, mitte kellelegi ei tohi enam mitte midagi öelda,” kõlas ühe õhtusöögil osaleja suust. Teine mees jagas lugu oma lapsest, kes saab iga päev lasteaias rühmakaaslaselt kühvliga pähe: “Selle terrori all kannatab kogu rühm! Asjasse on kaasatud nii hariduseksperdid, lasteaia õpetajad, juhtkond, lapsevanemad, lapsele lihtsalt öeldakse: ära palun teine kord nii tee. Kuueaastane lööb edasi, ja süsteem on täiesti hambutu. Kõik kannatavad ühe lapse pärast.” Kolmas laua taga istunud mees sõnas: “Milles probleem – mine lasteaeda, võta lapsel kratist kinni ja pane ta paika. Kas sa kardad võtta vastutust?” Mäletan, kuidas algklassides üks klassivend käis mul kuid järgi ja korrutas: “Keiju või, Keiju või.” Mul tuli see sama tunne meelde. Mind päästis toona just isa, kes tuli kooli kaasa ja ütles poisile, et ära nii enam tee. Narrimisel oli sellega lõpp. See on vägev tunne, kui meil on pereliikmed, kes astuvad me eest välja. Aeg oli teine – äkki oligi kollektiivselt üksteise lapsi korrale kutsuda rohkem lubatud? Siiski, selle suusareisi õhtusöögilaua taga kuuldud “Viruta talle vastu” kõlas jõhkralt ja samas meeleheitlikult. Meie koolisüsteemis on olnud nii palju kiusamise juhtumeid, mistõttu on kõigil täiskasvanutel ühine hirm: koolikiusamine on midagi, mille eest me ei saa oma lapsi kaitsta. Isade kogemusel oli juba lasteaed ja seda ümbritsev sotsiaalsüsteem võimetu lastevahelisi konfliktiolukordi lahendama. Pehmel lähenemisel – saame kokku, räägime, leiame edasimineku võimalused, teeme kokkulepped – polnud mingit mõju. Ainukeseks reaalseks väljavaateks paistis olevat laste peagi saabuv kooliminek, mis selle probleemi ise ära lahendab. See konfliktiolukord küll läheb mööda, aga usaldus, et koos on võimalik leida kõigile osapooltele sobiv lahendus, on taaskord pihta saanud.

Noormehed loomas sõjateemalist teatrietendust

Meie kolmas stseen viib meid Viljandisse – kahepäevasele ideemaratonile ligipääsetavuse teemadel. Üks kuuest tiimist valis eesmärgiks luua teatrietenduse, mille peategelasteks on kurdid noormehed. Teema on äärmiselt aktuaalne – nimelt toimub tegevus sõjatandril. Noormehed tahavad rääkida lugu, kus kurdid oleks lõpuks ometi kangelased. Nad kirjeldavad värvikalt, kuidas süžee hõlmaks kaost, plahvatusi, tulistamist, müra. See on maailm, kus kuuljatel oleks eriti raske orienteeruda. Etendus lõpeb hästi: kurdid ja kuuljad leiavad tõlgi, päike tõuseb, sõjaõudused on möödas, kõik kangelastena lõppu välja jõudnud. Tiim oli kõrge lennuga, tükk korraga nii realistlik kui ka naljakas, tuues esile pikka aega Eesti ühiskonnas olnud pinge ligipääsetavuse teemadel. Kahtlemata suutis see meeskond leida originaalse perspektiivi, kuidas jutustada lugu erinevustest ja koostöö vajalikkusest. Mulle antropoloogina kõneles see teemavalik veel millestki: sõja heroiseerimisest, sellest, kuidas juba tunnetatakse ühiskonnas suuri konflikte ja omamoodi nagu loodetakse, et tuleb midagi, mis lööks segi kõik olemasolevad jõuvahekorrad, ning tekiks uus lootus millestki läbi tulla. Ma olen märganud just viimasel ajal pikaajalisi pingekohti, kus inimesed on väsinud kauplemast ja lootmast, et midagi läheb me kõigi jaoks paremaks. Kui ühed tunnevad, et kaua kestnud “pehmode” ühiskond on kõiki kogu aeg kaasanud, leidub ilmselgelt ka teine pool, kes tunneb, et nemad ei jõudnud kunagi kohale. Valitseb fataalne õhkkond “hullemaks ikka ei saa minna”, kuigi uudised viimasel ajal hirmutavad pessimisti rolli kandes, et “saab küll”.¹

Lootus kahe äärmuse vahel?

Neid kolme lugu ühendab muutunud ja lausa äärmuslik suhtumine jõumeetoditesse. Need on näited sellest, kuidas maailma polariseerumine jõuab meie argiellu, kuidas valime mitmekesisuse asemel endaga sarnased; kuidas me hakkame nägema tavaolukordades lahendusi konflikti võimendamises, mitte selle maandamises; kuidas argielu mõtestamisel saavad tähenduslikuks sõjanarratiivid. Ma näen neis kõigis lugudes ühtmoodi pettumustunnet. See võrdsuse otsimine, mida me igal tasandil oleme proovinud teha, milleks on meid kohustanud erinevad seadused, ei tööta, kuulen kõiki neid inimesi otsekui ühest suust vastamas.  Pehmode ja jõumaailma vahel on terve ampluaa erinevaid maailma nägemise viise. Ausus, eesmärkide seadmine ja nende järgimine, omavaheline suhtlemine, austus ja empaatilisus, kaastunne. Näiteks võiks parem- ja vasakpoolset mõttemaailma ühendada tees: “Aitame igaühel ise hakkama saada.” Tahaks kutsuda inimesi üles märkama, kus võtame maailmapoliitika düsfunktsionaalsuse enda päriselu suhetesse kaasa. Meil kõigil on oma argielus valik, mida me jäljendame ja kopeerime, ning teadlikkus oma suhtlemismustritest aitab teha paremaid valikuid. Märkused: ¹Mis on optimist ja pessimisti vahe? Pessimist ütleb: enam hullemaks minna ei saa. Optimist ütleb: saab-saab.

***