Mihkel Kangur: see ei ole ainult metsavaidluse küsimus

Demokraatia väärib kaitsmist, sest ilma selleta pole meil looduse kaitsmiseks tööriistu. Metsaseaduse vaidlus ei ole ainult küsimus sellest, mitu hektarit raiutakse või kaitstakse. See on küsimus sellest, kuidas otsustatakse. Metsameeleavaldusel osalejate naeruvääristamine on nende inimeste naeruvääristamine, kes hoiatavad, et maja põleb. Meeleavaldusel osalemine ei ole veidrus. See on kodanikuks olemise vorm. Ohtlik on see, kui ühiskond hakkab pidama seda sobimatuks.

Ilmselt on nõukaaeg teatud põlvkondade jaoks ära rikkunud nii ühistulise tegevuse kui ka miitingute ja meelsuse avaldamise mõtte. Nooremale lugejale tasub võib-olla selgitada, et Nõukogude Liidus tohtis meelt avaldada ainult kindlatel päevadel ja õigete sõnumitega. Vähegi tervema mõtlemisega inimene püüdis sellistest üritustest eemale hoida. Seetõttu võib peaaegu iga meeleavalduse järel kohata nii ajakirjanduses kui ka ühismeedias demonstrante pilkavaid ja halvustavaid hüüdeid. Seejuures ei ole vahet, kes meeleavalduse korraldab.  Niisamuti juhtus aprilli lõpus toimunud metsameeleavaldusega "Mets on pärandamiseks, mitte ärandamiseks". Millegipärast arvas suur hulk inimesi meeleavaldust kommenteerides, et selles osalenud pidanuks samal ajal hoopis metsa istutama. Siinkohal ei keskendu ma niivõrd sellise soovituse ökoloogilisele taustale - justkui mets oleks midagi, mida saab lihtsalt istutada. Pigem soovin arutada, kui oluline on demokraatia keskkonna hoidmise jaoks.   Meil avaldatakse tänavatel meelsust pigem vähe. Seetõttu pälvib iga meeleavaldus suurt tähelepanu ja näitab, et midagi on tõsiselt lahti. Kui aga metsade eest seisvaid inimesi tabab oma meelsuse avaldamise eest pilgete ja halvustamise laviin, nagu nad teinuks midagi piinlikku või sobimatut, siis oleme suurema probleemi ees kui üks vigane metsaseadus. Meil on arvamusvabadus, kuid produktiivsem oleks arutleda sisuliste küsimuste üle, kui pidada mõttetuid vaidlusi meeleavaldusel osalemise teemal. Kui meeleavaldustel osalejaid hakatakse vaigistama ja stigmatiseerima, siis on demokraatiale esitatud väljakutse. Olles osalenud metsanduse arengukava väljatöötamise töörühmas, olen näinud, kuidas muude tegurite kõrval viis protsessis osalenute ebavõrdsus kogu kava väljatöötamise katkemiseni. Protsessis osalesid selgete majandushuvidega metsamajandajad ja keskkonnakaitsjad. Millegipärast nimetati ka viimaseid huvitatud osapoolteks, kuigi jääb ebaselgeks, kelle või mille huve esindasid selles protsessis näiteks ökoloogid. Soov kaitsta metsi ei toonud kellelegi meist mitte ühtegi majanduslikku hüve. Võib oletada, et ökoloogid esindasid looduse ja metsa huve. Kuna küsimuse all on metsade raiumine, võiks keegi ka neid esindada. Protsessis osalenud riigiametnikud aga ei tegelenud eri poolte tasakaalustamisega. Praeguseks on needsamad ametnikud leidnud endale töökohad metsade intensiivse majandamisega tegelevate ettevõtete esindusorganisatsioonides.  Keskkonna hoidmine eeldab teadmisi keskkonna kohta. Me saame kaitsta vaid seda, mida tunneme. Kui mets taandub pelgalt rohemassiiviks, nagu üks peaminister veel hiljuti väljendas, siis pole metsa kaitsmist ilmselt mõtet oodata. Looduse väärtus on majanduslikust väärtusest palju ulatuslikum: loodusel on iseväärtus. Igal elusolendil ja nende koostoimes kujunenud ökosüsteemil on väärtus ka siis, kui nad ei too meile igal hetkel majanduslikku kasu, ei meeldi meile või ei paku teaduslikku huvi. Inimeste puhul üldjuhul mõistetakse, et inimesel on õigus elada ka siis, kui ta mingit majandushüve ei paku. Samas, keskkonna hoidmine pole ka ainult loodusteadusliku teadmise küsimus. Keskkonda kaitsevad demokraatiale omased institutsioonid: vaba ajakirjandus, vaba ligipääs informatsioonile, sõltumatud kohtud, kodanikuühendused, avalik arutelu, vaba teadus, protestiõigus. Århusi konventsioon, millega Eesti on liitunud, kohustab osalisi tagama kodanikele keskkonnainfo kättesaadavuse, õiguse osaleda keskkonda puudutavates otsustusprotsessides ja vajaduse korral õiguse pöörduda kohtusse. Seega on demokraatia keskkonnakaitse alus. Kui suletakse ligipääs infole, kui kaasamine taandatakse formaalsuseks, kui kriitiliste küsimuste küsijaid hakatakse tõrjuma ja kujutama emotsionaalsete tüütute segajatena, siis ei kao ainult mets. Kõigepealt kaob võimalus metsa kadumisest ausalt rääkida. Demokraatia kaitsmine on seetõttu praegu vahetu ja väga tõsine ülesanne. Sest ilma demokraatiata pole meil looduse kaitsmiseks tööriistu. Autokraatlikes riikides on elu palju lihtsam. Seal ei ole probleeme inimõiguste, sõnavabaduse, vabade valimiste, ettevõtlusvabaduse, kohtute sõltumatuse, vähemuste ega kindlasti mitte keskkonnaprobleemidega. Seal ei juhtu kunagi ühtegi kriisi. Kui midagi juhtub, siis on süüdlased alati teada. Autokraatlikes riikides ei toimu metsades üleraiet - on riigi huvid ja majandusareng. Ei ole saastet, on strateegilised huvid ja progress. Ei ole hääbuvaid kooslusi, on välisagentide või Moskva-meelsete õhutatud paanika. Ei ole kodanikuühiskonda, on vaid üksikud segavad elemendid, kellega tegelevad vastavad organid. See ei ole ainult Eesti metsavaidluse küsimus. Maailm ei liigu praegu suurema vabaduse kursil. V-Demi 2026. aasta raporti järgi elab 74% maailma rahvastikust autokraatlikes maades ja ainult 7% liberaalse demokraatiaga riikides. Raport ütleb ka, et keskmise maailma kodaniku jaoks on demokraatia langenud 1978. aasta tasemele ning kõige enam on surve all väljendusvabadus.

Demokraatia hääbumisel ei kao esimesena valimised ega parlament. Kõigepealt kaob õigus kaasa rääkida; kaob õigus rääkida asjadest nende õigete nimedega.

Eesti ei ole veel autokraatlik riik. Eesti on endiselt üks vabamaid riike maailmas. Freedom House hindab Eestit 2026. aastal vabaks riigiks tulemusega 96/100. Just sellepärast peame endale lubama ebamugavat ausust. Samal ajal osutab Civic Space Report 2025 Eesti puhul probleemidele avatud valitsemises: andmete kättesaadavuses, kodanikuosaluse kvaliteedis, seadusloomes, kaasamispraktika ebaühtluses ning juhtumites, kus kodanikuühendused on jäänud olulistest protsessidest kõrvale. Demokraatia ei lagune ainult siis, kui valimised ära jäetakse. See laguneb ka siis, kui avalik arutelu muutub tüütuks, kodanikuühendusi koheldakse segajatena ja ligipääs otsustele hakkab koonduma kitsaste ringide kätte. Metsaseaduse vaidlus ei ole ainult küsimus sellest, mitu hektarit raiutakse või kaitstakse. See on küsimus sellest, kuidas otsustatakse. Kes pääseb eelnõu arutelude juurde? Millal ja millisel viisil kaasatakse avalikkus? Kas kriitilisi seisukohti käsitletakse sisulise otsustamise osana või kommunikatsiooniprobleemina? Keskkonnaküsimus muutub demokraatiaküsimuseks hetkel, kui otsustusprotsessis osalejate ringi hakatakse kitsendama. Lühikese poliitilise horisondi maailmas on mets alati kiusatus. Ta on nähtav ja kergesti realiseeritav vara. Tema raiumist saab nähtavalt siduda töökohtade, maksude ja ekspordiga. Demokraatia nõrkus keskkonnakriisis on valimistsükli lühidus. Keskkonna metakriis, mille osaks on kliimakriis, bioloogilise mitmekesisuse kriis ja aineringete kriisid, seab demokraatia eksistentsiaalsesse ohtu. Kriiside lahendamine nõuab otsustavust, kiiret reageerimist, jõulisi käike; kõik segav tuleb sel hetkel kõrvale heita. Kõlab nagu iga silma paista tahtva poliitiku unistus. Seda suurem on Riigikogu, kodanikkonna, sõltumatu meedia ja õppimisvõimeliste institutsioonide vastutus. Sest metsa osaks on aeg. Metsa kujunemiseks on vaja aega. Aega, mis on pikem ühest valimistsüklist, majandustsüklist, valitsusest ja koalitsioonist. Kas siis potentsiaalne keskkonnakollaps ei ole suurem oht kui demokraatia langemine? Lõplikus mõttes on tõesti nii. Kuid ÜRO ei ole hakanud globaalsel tasandil tegelema keskkonnaküsimustega mitte niivõrd keskkonna hoidmise pärast, kuivõrd selleks, et kaitsta inimelusid. Kaugelt enne seda, kui Maa keskkond muutub inimesele elamiskõlbmatuks, muutub maailma poliitiline keskkond inimesele elamiskõlbmatuks. Keskkonnakollaps on tulekahju. Demokraatia langemine on tuletõrje laialisaatmine. Metsameeleavaldusel osalejate naeruvääristamine on nende inimeste naeruvääristamine, kes hoiatavad, et maja põleb.  Metsameeleavaldusel osalemine ei ole veidrus. See on kodanikuks olemise vorm. Meie riigikorralduse ja kodanike omavahelise, põhiseaduse-nimelise kokkuleppe seisukohalt ei ole ohtlik see, et inimesed lähevad metsa pärast tänavale. Ohtlik on see, kui ühiskond hakkab pidama seda sobimatuks. Kes tahab kaitsta metsa, peab kaitsma ka õigust metsa kaitsta. Sest kui see õigus muutub naeruväärseks, ei ole esimene kaotaja mitte mets. Esimesena kaovad meie vabadused. Siis pole enam ka metsa.