Raul Rebane: president ja tema roll

Kui kirjeldada presidendi rolle, siis idealismi valvur ja tootja on kindlasti üks olulisemaid, aga neid on veel palju.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris 2026, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis. Selle aastas sügisel on ees presidendivalimised. Juba praegu käib arutelu, et kes võiks kandideerida, keda võidakse esitada, kes kindlasti ei saa jne. See on tavapärane valimiste-eelne suuroletamine ja see kestab kogu suve. Üllataval kombel on aga väga vähe kirjutatud sellest, mis on presidendi roll Eestis. Levinud on müüt, et “tal pole mingit võimu”. Viimane suurem selline sõnavõtt oli 24.02.2026 Õhtulehes, kus jurist Igor Gräzin leidis, et presidendi institutsiooni võiks üldse ära kaotada. Ma ei ole tema arvamusega absoluutselt nõus. Järgnevalt üritan põhjendada, miks.

Riigi infosüsteem

Minu ettekujutuse järgi peab iseseisval riigil olema kolmetasandiline infosüsteem ja ükski neist ei tohi olla puudu.

1. Ratsionaalne. See on erinevad uudissüsteemid, mis aitavad praktiliselt elada. See igapäevane massiivne infovool on elutegevuseks väga oluline. Seda toodavad tuhanded inimesed ja selle levikuks on nii riigil kui eraettevõtlusel suured struktuurid.
2. Emotsionaalne-kultuuriline. Ilma kultuurikujunditeta, ainult leivast, saab elada ainult kriiside ajal. Kogu aeg ei ole kriis. Laulupidudest teatrietendusteni, kunstinäitustest lasteraamatuteni toodetakse päev-päevalt ja kümnete tuhandete inimeste poolt eluemotsioone. Need pakuvad inimestele võimaluse põgeneda reaalsuse eest ja on väga suure kasvatusliku tähendusega.
3. Sümboolne-rituaalne. See valdkond ise ja selle tähenduse mõistmine on kõige keerulisem. Selle elushoidmine läbi vene aja on eesti rahva suursaavutus, sest ametlikud rituaalid ja sümbolid tulid okupatsioonivõimult. Just sümbolväljal selgitatakse olulisimad, kuuluvuse ja identiteediga seotud nähtused. Ilma nendeta pole ka iseseisvat riiki. Sajandite vältel täitis seda rolli kas kirik või kuningas, nüüd president. Gräzinile teadmiseks, et juriidiline norm on ka palju kitsam kui sümboolne.

Just kultuuriline ja rituaalne infosüsteem teevad riigi erinevaks aktsiaseltsist. On inimesi, kes just neid valdkondi peavad puhtaks kuluks, mis eelarves näeb väga halb välja. Hulgas endistes liiduvabariikides ongi neile teemadele lähenetud majanduslik-ratsionaalselt ning antud kultuur ja rituaalsus kas Moskva või Hollywoodi juhtida. Nüüdseks on selge, et kahju identiteedile on suur ja tihti korvamatu. Võime olla uhked, et meil on õnnestunud seda viga vältida.

Mida president tegema peab?

Presidendi konkreetsed tööülesanded on nimetatud põhiseaduses. Ta esindab riiki, kuulutab välja seadusi, nimetab peaministrikandidaadi, annab autasusid jne. Kõiges selles nähakse suuresti tseremoniaalset rolli, sest täidesaatev võim kuulub meil tõesti valitsusele. Nii toimib parlamentaarne vabariik. Vastuolu presidendi rolli mõistmisel tekib sellest, et sümboolset võimu ei tajuta kui reaalset. See naiivpragmaatiline nägemus ei ole kuidagi seotud tegelikkusega. Piltlikult öeldes – seda, kes autot juhiks, leiab alati. Palju keerulisem on leida seda, kes juhile õige sõidusuuna näitaks. Põhiseaduse valvuri, poliitilise tasakaalu hoidja ja ühiskonna ühendaja rolli on valitsustel väga raske täita. Valitsused koosnevad parteidest, parteid ei esinda ju kogu rahvast, vaid ainult osa sellest. See on demokraatia olemus. Osa esindamine on kirjutatud sisse juba sõnasse “partei”, mis on tulnud ladina keelest, kus pars tähendab osa tervikust. Seetõttu on mulle isiklikult sõna “partei” kasutamine selgem kui “erakond”, mis jätab mitmeti tõlgendamise võimaluse. Erinevus valitsustest tuleb presidendi rollist olla parteideülene ja võidelda kogu rahva huvide eest. Seda ei ole võimalik teha korraldustega, see käib sümbolite kaudu. Kõik rahvuslikud suured strateegiad peavadki olema sõnastatud idealistlikult, see on elementaarne tõde. Tehisaru võib eelarve valmis teha, aga ta ei armasta. Kui kirjeldada presidendi rolle, siis idealismi valvur ja tootja on kindlasti üks olulisemaid, aga neid on veel palju. Toon näiteid.

1. Riiklike rituaalide rolli tugevdamine ja uute algatamine
2. Kõnevõim
3. Suhete ja sidemete loomine
4. Ühiste tõlgenduste kujundamine
5. Rahva suunamine innovatsiooni ja moderniseerumise suunas
6. Ideede ja isiksuste esiletoomine
7. Ühiskonna ettevalmistamine suurteks projektideks
8. Kangelase ja antikangelase mudeli loomine

Need on harvem sõnastatud eesmärgid, avalikkus näeb rohkem presidendi rahvusvahelist esindusfunktsiooni, visiite, kõnesid ja kohtumisi. Peatun eeltoodud loetelu mõningatel punktidel.

Rituaalsus, tähtpäevad

Iseseisva riigi rituaalstruktuur on väga tähtis ja järjest tähtsamaks muutub. Info ülekülluse ajal saavadki olulise (emotsionaalse) informatsiooni edastamisel üha mõjukamaks rituaalid, tseremooniad ja vahetu suhtlus. Selle koha pealt on presidendi võimalused kõige suuremad, olles enamiku oluliste tseremooniate läbiviija ja vajadusel ka uute algataja. Lennart Meri oli hulga rituaalide algataja või maaletooja, kaasa arvatud presidendi aastapäeva vastuvõtt. 24. veebruari ürituste struktuur koos ETV ülekannetega on aastate jooksul muutnud selle päeva tähtsaimaks päevaks riigis, mille ettevalmistuse, läbiviimise ja kajastamisega tegelevad tuhanded inimesed üle riigi. Huvi erinevate ürituste vastu on ülisuur. Tänavu vaatas aastapäevaga seotud üritusi ETV-s 450 000 inimest, ehk enamik aktiivsest elanikkonnast. Suur puu püüab palju tuult ja loomulikult on igal aastal neid, kes “pingviinide paraadi” kohe ära jätaks või asendaks millegi muuga. Oleksin oluliste, rahva enamikku hõlmavate rituaalide muutmisel äärmiselt ettevaatlik. Vaasi purustada on lihtne, uuesti kokku liimida keeruline. Presidendi vastuvõtt on Eestis ka selgelt suurim võimalus rahval saada tuttavaks nii riigi- kui kohalikus elus silmapaistvaid teeneid osutanud inimestega. Huvitava olulise kõrvaltootena on see üritus järsult parandanud riigi välisilmet nii riietuse kui käitumismudelitega. Oleme siin oma kunagistest NSVL-i saatusekaaslastest selgelt ees. Väga oluline oli Toomas Hendrik Ilvese ettevõtmisel 20. augusti suureks riiklikuks tähtpäevaks muutmise idee. Riigipühade struktuuris oli enne teda selge probleem: jaanipäeva ja jõulude vahele jäi liiga suur pühade auk. 20. august on nüüdseks oluline riigipüha, mida tähistatakse kõikjal ja väga eriilmeliste üritustega.

Kõnevõim

Enamiku riigi tähtsatest kõnedest peab Eestis president. Vana-aastaõhtu emotsioon, aastapäevakõne 24. veebruaril, 20. augustil ning riigikogu avakõne septembri algul on garanteeritud resonantsi ja järelkommentaaridega. See on erakordne privileeg ja kõik presidendid on seda ka kasutanud. Hämmastaval kombel kuni viimase ajani ei olnud sellist tippkõnet peaministril, õnneks on see nüüd tekkinud 22. veebruaril Tartus, mis aasta-aastalt aina rohkem tähelepanu äratab. Nendes kõnedes saab president piltlikult öeldes riigile kraadiklaasi alla panna, haigusnähte analüüsida, esitada ideid uuteks suundadeks, rahustada või mobiliseerida. Kõik on seda ka teinud, igaüks oma kombel. Ükski suur kõne Eestis pole kunagi tähelepanuta möödunud. Sobival hetkel täpne ühiskonna analüüs võib mõjutada aastaid kogu riigi elu. Ilvese “mis tõi meid siia, ei vii enam edasi” on riigi üks enim tsiteeritud lauseid ja tugeva juhendava sisuga siiani. Presidentide kõne mõju ei tule tihti isegi mitte kõne sisust endast, vaid järelkommentaaride mahust ja kvaliteedist. Need ei pruugi alati olla objektiivsed, kuid on reeglina positiivsed, mõistvad. Umbes 15 aastat tagasi otsustas üks presidendi vastuvõtu külalistest näidata iseloomu, lastes vastuvõtu ajal intervjuus presidendi kõne sisu ja vormi sügavale põhja. Teiste külaliste reaktsioon tema sõnavõtule oli üksmeelselt väga negatiivne, peotuju rikkujale jäi see viimaseks suureks avalikuks esinemiseks.

Suhete ja sidemete loomine

Struktuuri tugevus koosneb elementide arvust, iga elemendi tugevusest ja sidemetest elementide vahel. Mida rohkem neid on ja mida tugevamad sidemed, seda tugevam struktuur. Just sidemete loomisel ja tugevdamisel on presidendi võimalused kõige suuremad ning tema käsutuses olevad vahendid kõige efektiivsemad. Kiitmine, kritiseerimine, tunnustamine, autasustamine, külastamine, tähelepanu jne on väga jõulised juhtimisvahendid, mida kõik presidendid on omamoodi kasutanud.

Uute tõlgenduste kujundamine

Lennart Meri võitles jõuliselt iseseisva riigi väärikuse ja rituaalstruktuuri eest. Toomas Hendrik Ilvese e-riik, paljud vabakonna initsiatiivid ja Alar Karise tähelepanu tehisarule näitavad olulisi suundi. Kersti Kaljulaid esimese naispresidendina ja oma aktsioonidega naiste rolli muutmisel raputas Eesti väga patriarhaalset riiki tugevalt ning sai selle eest ka palju kriitikat. Samuti tema võitlus vaba sõna eest riigis oli oluline ja suunda muutev. Arnold Rüütli roll oli eriti tähtis gruppidele, kellele liiga kiired muutused ei ole õiged muutused, ja need grupid on üleminekuriikides päris suured. Tema ajalooliseks teeneks jääb selge toetus Euroopa Liidule, mis kriitilistel aegadel oli oluline.

Suunamuutused

Presidendi suur roll rahvuse suunamisel tuli iseäranis selgelt välja 2006. aastal. Arnold Rüütli vahetumine Toomas Hendrik Ilvesega oli riigi ajaloo üks tähtsamaid suunda muutvaid sümboolseid märke, mille sees elame siiani. Enamikus endistes NSVL-i liiduvabariikides sellist tähenduslikku muudatust ei toimunud või toimus suure hilinemisega, ja see on andnud Eestile märkimisväärse konkurentsieelise. Peatusin selles loos ainult presidendiameti mõnel, vähemtuntud aspektil. Aga ehk aitavad need paremini aru saada, mis võiks sel aastal olla presidendi valimise aluseks. See peaks olema mitte ainult parteide kompromiss, vaid eelkõige isik, keda oleks Eestile praegu enim vaja. Eelnevalt nägime, et Eesti vabariigi presidendil on reaalne ja suur võim ning ta saab täita rolle, mida keegi teine riigis teha ei saa. Need suured võimalused on talle andnud meie põhiseadus ja meie ise, ehk Eesti rahvas.