Maailmas toimuvad umbes sama mastaapsed muutused nagu üheksakümnendate alguses.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris 2026, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.
Kaheksakümnendate algul valitses Nõukogude Liidus stagnatsioon. Poeletid olid tühjad ja parteikongressidel räägiti õitsvast tulevikust. Enamik inimesi sai aru, et asjad ei liigu õiges suunas.
Möödas on üle neljakümne aasta. Erinevalt kaheksakümnendatest tehakse nüüd küsitlusi ja need
näitavad, et 65% Euroopa Liidu inimestest arvab, et nende riik liigub vales suunas. Prantsusmaal oli see 79% ja Saksamaal 66%. Samas, Leedus oli näitaja kõige madalam – 38% – ehk leedukad olid Euroopa optimistlikemad. Eestit millegipärast selles küsitluses polnud. Lätis oli vastav protsent 52 ja Soomes 64. Seega, kokkuvõttes pea kaks kolmandikku Euroopa Liidu inimestest arvab, et nende koduriik on valel teel. Seda on väga palju.
Me kahjuks ei tea, missugune oli rahva meelsus nelikümmend aastat tagasi Nõukogude Liidus, kui peasekretäriks sai
Mihhail Gorbatšov. Uutmine ja avalikustamine (vene keeles:
perestroika ja
glasnost) olid märksõnad, millega värske riigijuht võimule tulles alustas. Nõukogude majandusmudelit iseloomustasid ülim tsentraliseeritus ja plaanimajandus. Selle tagajärjeks oli ülereguleeritus. Lisaks valitses NSV Liidus riigiomand, mis omakorda tähendas nõrka omaniku kontrolli ja vastutust. Kõik see viis kaupade puuduse ja inimeste elujärje languseni.
Samal ajal olid parteijuhtide kõned pikad ja lohisevad. Ideaaliks oli Nõukogude Inimene – inimene, kes oli justkui ilma konkreetse rahvuse ja soota, kuid ustav kommunistlikule ideele.
Trump, MAGA ja perestroika
Erinevalt kaheksakümnendate Nõukogude Liidust on poeletid täna kaupa täis.
Trumpi meeskonna probleem ei ole kaupade puudus, vaid see, et poed on täis importkaupa. Koroona-aeg näitas selgelt süsteemi nõrkusi ja tõi esile tõsiasja, et üks iseseisev riik ei saa eksisteerida, suutmata ise toota elementaarseid tooteid.
Gorbatšov sai nelikümmend aastat tagasi aru, et kommunistliku ideoloogia viimine maailma käib üle jõu, ning pidas vältimatuks keskenduda probleemidele oma riigis. Sarnaselt Gorbatšovile näeb Trump, et liberaalse demokraatia viimine Aasia või Aafrika riikidesse ei ole ennast õigustanud. See on osutunud väga kalliks ja tulemused jäänud tagasihoidlikuks. Ideoloogia eksportimise asemel on USA uus administratsioon selgelt keskendunud kodumaistele probleemidele.
America First.
Ka Trump asus hoogsalt võitlema bürokraatiaga. Nii hoogsalt, et nüüd räägitakse isegi Euroopas liigsest bürokraatiast. Kas siin ka tegudeni jõutakse, me veel ei tea.
Trumpi teeneks võib samuti lugeda seda, et energeetikast räägitakse ilma varasema reputatsioonisurve või tabutunnetuseta. Veel mõne aja eest ei olnud heaks tooniks kahelda taastuvenergia kõikvõimsuses. Täna saab pidada avalikku debatti eri variantide üle.
Nii nagu neli kümnendit tagasi, on ka nüüd käes avalikustamise ajastu. Osalt tänu sotsiaalmeediale, osalt aga ka poliitilistele muutustele on avalikkuse ette jõudnud vastuolulist ja polariseerivat informatsiooni – alates koroonaaegsetest vaidlustest kuni Epsteini juhtumiga seotud materjalideni.
Trumpi administratsioon heidab Euroopale ette massiimmigratsiooni, sõnavabadusest taganemist ja nõrkust enda kaitsmisel.
Euroopa poliitilise eliidi seast kostab vastakaid reaktsioone. Mitte kõik ei poolda muutusi. Siingi ei ole midagi uut. Ka Gorbatšovil oli esialgu palju vastaseid. Mõelgem, et ka
Karl Vaino pidas oma ametis vastu tervelt kolm aastat. Provintsi jõuavad muutused ikka hiljem. Selleski pole midagi uut.
Siinkohal on paslik tsiteerida legendaarset
Henry Kissingeri, kes 2018. aastal ütles: “Ma arvan, et Trump võib olla üks neist ajaloolistest tegelastest, kes aeg-ajalt esile kerkivad, et tähistada ühe ajastu lõppu ja sundida seda loobuma oma vanadest teesklustest. See ei pruugi tingimata tähendada, et ta seda teab või kaalub mingit suurt alternatiivi. See võib olla lihtsalt juhus.”
Ajalugu ei kordu kunagi, kuid teatud protsessid on sageli sarnased. Kindel on see, et maailmas toimuvad suured muutused. Umbes sama mastaapsed muutused leidsid aset ka üheksakümnendate alguses. Midagi on alati uut ja midagi juba tuttavat.
On perestroika 2.0 aeg.
PS. Artikli alguses tsiteeritud uuringu järgi on kaks kolmandikku eurooplasi pessimistlikud Trumpi tegevuse suhtes.
