Kadri Kroon: sööklakultuuri allhoovused. 10 omanäolist sööklat üle Eesti

Edasi toidu-, veini- ja reisitoimetaja Kadri Kroon on üles otsinud ning kaardistanud üle Eesti tegutsevad väiksed sööklad. Perefirmad, kelle igapäevatöö seisneb koduse sööklatoidu pakkumises - nii hästi, kui see neil kõigest südamest tehes õnnestub. Ülevaates kirjeldab Kadri meie sööklamaastikku laiemalt ja tutvustab-arvustab eraldi kümmet külastatud sööklat Kärdlast Hallisteni.

Sööklakultuur Eestis

Töölisrahva, haiglate, koolide ja lasteaedade söötmine on tänapäeval enamjaolt suurettevõtete pärusmaa. Pole enam palju ellu jäänud väikseid ühe pere hallatavaid töölissööklaid. Sööklaturul on põhitegijateks kolm hiidu. On uskumatu, kuivõrd määrava tähtsusega on nende roll eestlaste igapäevaste toiduharjumuste kujundamisel. Eesti suurim koolitoitlustaja ja väga paljude töölissööklate taga olev suurettevõte kuulub Baltic Restaurantsi gruppi. Nende hallata on üle 160 toitlustuskoha. Teiseks suurim tegija on P. Dussmann Eesti OÜ, mis on Saksa kontserni Dussmann Service Holding GmbH Eesti tütarfirma. Ettevõtte põhiturg on Tallinna lasteaedade ja koolide toitlustamine. Kolmas arvestatav teenusepakkuja Tüdrukud OÜ on aga hoopis 1995. aastal asutatud perefirma, mis lisaks tuntud independent-toidupoele Uues Maailmas pakub toitlustusteenust paljudes pealinna lasteaedades. Minu eesmärk ei ole nende kolme hiiu tegemisi jälgida, vaid lugeja jaoks üles otsida ning kaardistada üle Eesti tegutsevad väiksed sööklad. Perefirmad, kelle igapäevatöö seisneb koduse sööklatoidu pakkumises - nii hästi, kui see neil kõigest südamest tehes õnnestub. Loomulikult on sööklad sööjate nägu, hinnad seal igaühele taskukohased ja interjöörile pole oluliselt raha ega sisekujundaja aega kulutatud. Paljud sööklad on aga uuenduskuuri läbinud, seinad erksaks värvinud, interjööri on juurde poogitud väike diivaninurk, lisatud mõni kahhelsein või seinamaaling. Reaalses elus tähendab see tihti omavahel sobitatud eri stiilis leiumööblit, suuremas koguses kunstlilli, odavatest sisustuspoodidest pärit seinamaale à la töölised New Yorgi pilvelõhkujate ehitusel pilvepiiril lõunatamas, suure objektiiviga tehtud orhideepilte või Jimi Hendrixit jõuluvanakostüümis kitarri mängimas. Aga need on kõik lihtsalt söökla tapeet - oluline on, mida letilt süüa pakutakse. Pean kohe tunnistama, et ma pole ise sööklate püsikunde. Minu jaoks on sööklate puhul tegu eksootika valdkonna kuuluvate nostalgiliste toidukohtadega. Ma lihtsalt pole kunagi käinud üheksast viieni tööl, pole teinud rasket füüsilist pingutust nõudvat tööd ega pea iga tööpäev keset päeva endale kiiret kehakinnitust nõutama ja tööprotsessist kiirkorras lõuna ajal taastuma. Mul oli tükk tegemist sööklatesse kella 12–15 vahel kohale jõudmisegagi. Paljud neist ei asu kesklinnas, vaid tööstusrajoonides püsiklientidele lähedal. Eespool mainitud kriteeriumitele vastavaid inimesi olid minu sööklakülastuste ajal saalid täis, rahvast jagus igale poole. Kundede käitumisest võis järeldada, et see on nende igapäevane lõunasöögirituaal. Saali sattus kontoritöötajate sekka ajateenijaid, rekamehi, ehitajaid jne, kurioosumina isegi üks toitlustusärimees lapsega. Valdavalt olid sööjate hulgas ülekaalus meessoost indiviidid. Lettidel pakutav valik oli oluliselt liha poole kaldu, vaid paaris kohas leidus menüüs üks kalaroog või taimetoit. Sööklatädide kinnitusel on neljapäev vana kombe kohaselt kalapäev.

Sealiha näib olevat iga söökla tõmbenumber – see oli eranditult kõikjal pehme, maitseküllane ja nimesid nimetamata andis ühe hiljuti külastatud Michelini tunnustusega restorani sealihale kõvasti silmad ette.

Lisandites polnud suuri variatsioone: ikka keedukartul, ahjukartul, keedetud tatar või riis, salatiks kõrvale peet, kapsas, porgand või nende kolme kombinatsioonid. Suur oli minu üllatus, kui kohtasin päriselus täiskasvanuid toidu kõrvale piima, keefirit või morssi joomas – nad tegid seda peaaegu sama loomutruult, kui mina kala kõrvale veini jooksin. Vett sai enamikus paigus kannust endale tasuta klaasi valada. Õlu ja Coca-Fanta-Sprite olid ka enamjaolt kapis olemas. Kõige kirjumaks osutus pirukate, küpsetiste ja kookide rivi, nii mõnigi vilunud sööklakokkade küpsetis valmistas mulle meeldiva ja maitsva üllatuse. Samas leidus ka lati alt läbi jooksjaid Eesti Pagari valmistatud Napoleoni koogi või sügavkülmast võetud bake-off-toodetega. Lapse- ja nooruspõlvest on mul sööklatega seotud mitu traumaatilist kogemust. Klassiekskursioonil Karjalas sain sööklatädi käest sõimata, kui julgesin märku anda, et sööklaleti ääres olid puhtad kandikud otsa saanud. Mulle pisteti märg ja ligane lapp pihku ning sunniti musti sööklakandikute virnu sealsamas ootejärjekorras puhtaks nühkima. Tegin töö hambad ristis kärmelt ära ja tormasin seejärel sööklast välja. Siiani ei soostu ma üheski toiduasutuses endale kandikut võtma, lihtsalt käsi ei tõuse. Kooli ajal võrkpallitrennis käies saime lõunasöökideks treenerilt sööklakuponge. Vahetasin need šokolaadi vastu välja ja jätsin päris söögi lihtsalt süüdimatult söömata. Me polnud koolis toitumisõpetust saanud, ei teadnud ma midagi toidupüramiidist ega toitainegruppidest. Šokolaad tundus lapsele kordades parem söök kui heeringas hapukoorega, maksakaste või piimakissell. Perega tuusikuga lõunamaal suvitades suutis isa sööklakupongid mingi ime läbi restorani vastu välja vahetada. Nii jäidki meil hakklihakaste ja bitkiid söömata, selle asemel pakuti hoopis suures restoranikoplis Kiievi kotletti. Isa on meil kogu elu olnud sööklate püsikunde, ta töötas nõukogude ajal Tartu Piimakombinaadis. Kõik need minu lapsepõlveaegsed Tartu sööklad on leidnud oma eksistentsi kurva lõpu, aga tahaksin Taaralinna ühest endisest tehasesööklast välja kasvanud kohviku ära mainida.

Tulbi kohvik

Tulbi tänaval Tartus tegutseb, üllatus-üllatus, Tulbi-nimeline kohvik, sellisel kujul aastast 2007, perekond Usina eestvedamisel. Sel tänaval asus nõukaajal TREV-i suur tööstuskvartal, nüüd on seal põhiliselt uusarendusena valminud kortermajad. Kohviku seintel ilutsevad Tulbi tänavale kohaselt keraamilised tulbimaalid. [caption id="attachment_273442" align="aligncenter" width="683"] Tulbi kohvik Tartus. Foto: Tulbi kohviku koduleht[/caption] Lahti tehakse kohvik-söökla juba hommikul kell 7.30, et pakkuda traditsioonilisi hommikusööke ja edasi päeva peale koduseid lõunaid. Nagu ikka, korraldatakse ka peo- ja peielaudu, ning moodsale ajale sobivalt veetakse toitu tellijatele ilma lisatasuta laiali. Lõunasöökide rotatsioonimenüüs figureerivad šašlõkk, šnitsel, böfstrooganov, hakkbiifsteek praemunaga ja sealiha sinepikastmes, täpselt nagu see võinuks olla ka 50 aastat tagasi. Nende leivavaht vahukoorega ja kohupiima-kamavaht esindavad tüüpilisi sööklamagustoite. Tulbi kohvik Tulbi 2c, Tartu E–R 7.30–15.00 tulbikohvik.ee

Kärdla Sõnajala söökla

Sõnajala söökla ja selle pidajad perekond Hansenid on Kärdlas legendaarse kuulsusega, söökla on tegutsenud pea 30 aastat. Asub see vanakooli söökla isegi Kärdla mõistes pärapõrgus: linnaäärses tööstusnurgas, kuhu tavainimene elu sees ei satu, turistist rääkimata. Aadressiks on uhkelt Leigri väljak, tegelikult aga lihtsalt parkimisplats. Vaatamata aadressi teadmisele arvasin mitu korda, et olen eksinud. Lõpuks söökla kõrval auto ära parkinud, suundusin koeraga koos trepist üles, otse söökla uksest sisse. Pilk jäi püsima rippmenüül, rohelistel polüestermaterjalidel ja pruunides toonides seinakattel. Sain eksinud ilmel ringi kaedes kohe kõvahäälselt pahandada. Selgus, et omanikul on koeraallergia, ja mind kupatati otsejoones uksest välja. Panin koera autosse kotletti ootama ja tegin uue katse. Sööklasaal oli rahvast täis, isegi turiste leidus. Hinnad tundusid uskumatud, nii megasoodsad, eriti pealinna omadega võrreldes. Isegi euro eest sai midagi süüa. [caption id="attachment_273445" align="alignleft" width="768"] Sõnajala söökla toit. Foto: Sõnajala söökla koduleht[/caption] Kohalike seas eksisteerib fännklubi nende jahukastmel, kotlettidel ja leivasupil. Märkimist väärib, et sea- ja kanaliha kõrval olid menüüs ka looma- ja lambaliha, mida naljalt mujalt sööklatest eest ei leia. Menüüd lugedes oleks nagu elavate sööklaklassikute kokkutulekule sattunud: biifsteek, asuu, kooreklops, guljašš. Minu noorem laps jääks siin nimede järgi valimisel päris hätta, ei ole vist neist ühtki sõna enne kuulnudki. Kui Ameerikast Eestisse tagasi kolisime, siis koolist tulles jäi tal hakklihakastet kirjeldades sõnadest puudu. Seletus oli umbes selline: "Täna oli meil koolis söögiks piim, mille sees ujus hästi väikesteks tükkideks lõigatud liha." Nüüd on vanaema hakklihakaste lapse üks lemmikuid ja Püha Johannese Kooli imetoreda väikse sõltumatu koolisöökla toidud lähevad hea isuga alla. Olen tütre koolisöökla kokkadele äärmiselt tänulik! Palju kasutatakse orgaanilist toorainet, juurvilju ja värsket kraami, menüü on läbimõeldud, toidud maitsvad, toitained tasakaalus ning kaloritega ei liialdata. Noore kasvava organismi kütteks absoluutselt ideaalne kombo! Sõnajala söökla Leigri väljak 1A, Kärdla E–R 11.30–15.00 toitlustus.ee

Puhu-Risti söögimaja Põltsamaal

Söögimaja asub Eesti südames, nelja tee ristil Tallinna-Tartu maantee ääres, kust lisaks pääseb Põltsamaale ja Jõgevale. Tikupoisi kõrval on tegemist ühe suurima toidukohaga Eesti olulisel maanteetrassil, süüa on seal pakutud üle 30 aasta, juba 1993. aastast saati. Olin roosakaks-oranžikaks või siis ookerkarva värvitud maja ja toidukoha suurt silti korduvalt Tartusse sõites silmanud, aga kunagi ei tekkinud otsest vajadust peatumiseks. Pealegi varjutavad kaks teeäärset bensiinijaama maja osavasti ära. Nüüd sööklajahil olles tuli söögimaja kohe meelde. Oli põhjust minna rahva seas hea kuulsuse ja rohke kiitusega üle valatud retrosöökla oma silmaga üle kaeda. [caption id="attachment_273418" align="alignright" width="384"] Menüü. Foto: Puhu-Risti söögimaja, Facebook[/caption] Teisel korrusel paikneva söökla interjööris on tugevat retrohõngu tunda, kaardus metalltugedega toolid ja lillad kardinad jäävad ruumi sisenedes esimesena silma. Koduse toidu valik oli üllatavalt suur ja aus, menüüpannoo nii tihedas kirjas vanu klaasikuid täis pikitud. Menüüs seisid reas sardellid, viinerid, pikkpoiss, maksakaste, ahjupraad, klimbisupp, käsitööpelmeenid jms. Minu kui kogenud gurmaani jaoks leidus ka tundmatuid roogi, näiteks leeduliha ja magushapus kastmes krõbe kalkun. Ise nad ütlevad, et retro, nostalgia ja hea maitse on nende koha märksõnad, just nagu lapsepõlves, pluss mõned uuenduslikumad asjad. Eristuvad nad teistest seetõttu, et valmistavad sööke n-ö peast sabani, lähedal kasvatatud sigadest. Korraga tuleb kööki mitu siga, sealt hakkab menüü lahti hargnema. Legendaarseks on saanud söögimaja käsitööna valmistatud soolased ja magusad pirukad, mida müüakse kaasa ostmiseks ka esimese korruse poes. Sealt saab lisaks veel mitut sorti rulaadi ja muid isetehtud lihatooteid autosse haarata. Puhu-Risti söögimaja Jõgeva mnt 27, Põltsamaa E–P 9.00–17.00 Facebook: Puhu-Risti Söögimaja

Halliste söökla

Mulgi vallas tegutsev Halliste söökla on unikaalne, sest tänaseni valmivad toidud puupliidil elaval tulel küpsetades. Abja Tarbijate Ühistule kuulunud tüüpilises valgest telliskivist poe moodi hoones tegutsenud söökla pani vahepeal seoses töötajate pensionile minekuga uksed kinni, aga uued omanikud leiti õnneks õige pea. Otepäält Mulgimaale kolinud perekond Väärsi otsustas julge sammuna oma kaheksa lapse kõrvalt koduse söögikoha avada. [caption id="attachment_273421" align="alignleft" width="384"] Värsked pirukad. Foto: Halliste söökla, Facebook[/caption] Erkroheliste seintega ruumis lookleb leti taga järjekord, rahvast tuleb üle Eesti kohale. Kõik portsud on suured (minu mõistes hiiglasuured) ja kunded saavad kõhu kindlalt täis. Küpsetatakse mõistagi ka pirukaid. Pere tõuseb juba enne koitu, et alustada nunnu rohelistest kividest vana puupliidi alla tule tegemise ja pirukataignaga, rääkimata juurikate söögiks ettevalmistamisest. Kõik tehakse nullist, from scratch, ilma igasuguste lisaaineteta. Puupliidil küpsenud roogadel on see õige ehe vanaema maik juures - just nagu minu lapsepõlves, kui vanaema ööseks süte peale ahjupotis liharoa juurikatega koos hauduma pani. Mõistagi ei ole menüü lai, sest palju ühe pliidi peal ikka korraga süüa õnnestub teha. Roogi roteeritakse kogu aeg, menüüd lugedes jääb mulje, et rahvale pakutakse samu toite, mida nad muidu oma suurperele söögiks valmistaks, lihtsalt kogused on kordades suuremad. Hoog on Väärsi perel nii suur, et tehakse toitu lisaks purki ja karpi, koju kaasavõtmiseks. Iga paari kuu tagant leiab õhtuti sööklas aset nooremale publikule mõeldud Halliste söökla tantsuõhtu suisa elava muusikaga ansambli ja oma baariga. Halliste söökla Viljandi mnt 11, Halliste E–R 11.00–14.00 Facebook: Halliste söökla

Ehk Sööme!

Pärnu turul, kunagise popi mereannikoha Kalamajaka ruumides paiknev kohvik-söökla on endise legendaarse Nikolai tänava Kadri kohviku naiste söökla moodi kohvik. Kogemusi on aastate jooksul kogutud, söögitegemine on neil käpas. Sisekujunduses domineerivad suured puittoolid ja punutud makrameekaunistused. Pärnakatele nad eraldi tutvustamist ei vaja, siia eksib ära ka turgu külastavaid turiste, linnavalitsusest on mugav kohe üle tee lõunat sööma tulla. [caption id="attachment_273424" align="aligncenter" width="683"] Foto: parnuturg.ee[/caption] Hinnad hoitakse taskukohased kõigile, ka pensionäridele. Menüü koosneb klassikast: praetud räimed, kodused kotletid, hakklihakaste, maksakaste ja seapraed hapukapsaga, magusaks kissel kohupiimaga või kama. Naised avavad uksed juba hommikul vara, ootavad kliente vanaemaliku hoolega... koos pudru, saiakeste ja omletiga. Ehk Sööme! Suur-Sepa 18, Pärnu T–R 7.30–17.00 L 9.00–16.00 P 9.00–15.00 Pärnu turg

Bistroo ehk endine Talleksi söökla

[caption id="attachment_273448" align="alignleft" width="297"] Bistroo-kohviku fassaad. Foto: food.ee[/caption] Punastest tellistest omaaegne arhitektuuripärl Talleks on enda tehasesöökla Risto Arula kätesse usaldanud. Endine söökla on läbinud uuenduskuuri. Esiteks on toidukoht nüüd bistroo-kohvik, mis paistab üldse sööklate lemmik varjunimi olevat. Moodsaks teeb bistroo rohekas toonis suuremustriline monstera-tapeet, mõned lilled ja diivanurk. Kõik muu on ikka nagu sööklas, mis sööklas. Rahvast on saalis lõunal kümmekond, kõik näivad teadvat, et mustad nõud saab ära viia bistroosaali tagumise nurga taha. Pean kiitma letiteenindajat, kes oli väga abivalmis, seletas kõik toidud lahti, võttis GN-idelt kaasi pealt ja andis soovitusi, mida menüüst eelistada. Soovitusi oli vägagi vaja, sest siin oli menüüs ka midagi moodsamat, näiteks seenekaste ja suitsuvorsti-paprikakaste. Bistroo menüü krooniks osutus kogu sööklaproovimiste parim seakaelast ahjupraad, nii mahlane, suisa suurepärane seapraad, seda mitte ainult sööklate kategoorias. Sea kõrvale sõime ahjukartuleid ja peedi-kapsasalatit. Bistroo on avatud juba kella kaheksast hommikusöögimenüüga. Kala oli menüüs sel päeval olnud, aga meie saabumiseks juba otsa lõppenud. Kel soovi bistroost midagi lõunaks kontorisse tellida, saab seda teha fuud.ee lehe kaudu. Bistroo Mustamäe tee 4, Tallinn E–R 8.00–15.00 fuud.ee

Veerenni söökla

Veerenni söökla on pika ajalooga koht, nii töölissöökla rajoonis kui üldse olla saab, põhiklientideks lähedal asuva Espaki müügimehed, Giga ehitajad ja rekajuhid. Kahjuks läheb piirkond arendamisele, nii et söökla tuleviku kohta ei oska praegu midagi prognoosida. Sisekujunduses mõjuvad tuttava elemendina kahhelkivid ja potitaimed. Seinal on kummalise valikuna suur mustanahalise modelli pilt, huuled kuldse tolmuga üle valatud. Miks küll selline kunstivalik, vägisi tuleb silme ette paralleel autoparanduste alasti naiste kalendritega. Söökla on mitmete omanike käes olnud, praegu on äriregistri andmeil tegijateks Julia Potasheva ja Dmitri Proskurin. Aastaaruandest jääb silma, et äri väga hästi ei lähe. Kogu selle vaaritamise peale jääb taskutesse kasumina vaid tühised 3000 eurot aastas. Teenindus on sõbralik, aga valdavalt venekeelne. [caption id="attachment_273502" align="aligncenter" width="768"] Borš ja kodune kotlet. Foto: Veerenni söökla, Facebook[/caption] Veerenni söökla suured portsud tagavad füüsilise töö tegijale kindla kõhutäite, eriti kui valida soodsama hinnaga kolmekäiguline komplektlõuna ehk supp-praad-magustoit. See kujutab endast kandikusuurust keretäidist, tõelist rekamehe komplekti. Kõrvallaua seašnitsel oli nii haiglaselt hiiglaslik, pani kurioossumina muigama. Naisterahvastest kontoriinimesed vist nii palju süüa elu sees ei jaksa, kui siis pool portsu praadi või pool suppi. Boršisupike iseenesest mulle muljet ei avaldanud, rasva oli rohkem kui oodanuks ja lihatükid jällegi ei äratanud supi sees usaldust. Seapraad oli enam kui aus. Saiakesed letil tundusid väga poesaiade tegumeoga. Veerenni söökla Veerenni 56, Tallinn E–R 9.00–16.00 veerennisookla.ee Võimalus woltida

Söökla Zircon

Viimsis Lubja külas Vimka suusamäe lähedal asub Zircon Group OÜ-le kuuluv väike tehasesöökla. Zircon toodab tööstustele vajalikke plasttarvikuid, näiteks korduvkasutatavaid nõusid. Maja ajalugu on muljetavaldav, siin asus kuulsa Kirovi kalurikolhoosi kalakastme tsehh, 1980ndatel remonditi ehitusmasinaid. Viimsi ja Haabneeme rahvas käib ka siin lõunat söömas. Sisenedes on kohe enne letti rahvale kasutamiseks välja pandud mikrouun. Mis selle otstarve küll olla võiks? [caption id="attachment_273427" align="alignleft" width="432"] Söökla interjöör. Foto: Zircon, Facebook[/caption] Kohtume juhuslikult pikaaegse restoraniärimehe ja tema tütrega, kel Haabneeme kodukontorist mugav lõunale tulla. Nad on Zirconi püsikunded, räägivad, et kvaliteet kõikus vahel, aga viimasel ajal on toidud paremaks läinud. Nemad valivad menüüst kalkuni-suitsujuustukastme kartulitega, mina rassolniku. Supp on täpselt selline, nagu seda lapsepõlvest mäletan: rohkelt kruupe, kurki, kartulit ja liha. Neljapäeviti on Zirconis kalapäev ja reedeti pannkoogipäev. Peaaegu olen tellimas Napoleoni kooki, aga siis tunnistab letiteenindaja, et see pole neil ise tehtud, vaid tuleb Eesti Pagarist. Kahju, sellisest kohast ootaks eest leida just ehedat kooki, tavaliselt supermarketi kassa kõrval müüdavad šokolaadibatoonid ei ahvatle ka kuidagi ostma. Suvel saab Zirconis hea ilmaga süüa lõunat õues terrassil. Söökla Zircon Ampri tee 1, Lodja küla, Viimsi vald E–R 12.00–15.00 Facebook: Söökla Zircon

Megakringel

2021. aastast tegutseb Megakringli söökla Tallinnas aadressil Betooni 7, varem oldi aastaid Suur-Sõjamäe tänaval. Siiakanti ei satu keegi juhuslikult, tegemist on ikka korraliku tööstusrajooniga, kesk metalliladusid ja ajahõlma unustatud ülesvuntsimata laohooneid. Kliendid on püsikad, meid jõllitati kui vaatamisväärsusi omaette. Riiulil oli aukohal viin ja viski, ma küll ei kujuta ette, kuidas sealt pärapõrgust jala purjus peaga koju saab või kes üldse päeva ajal selliseid jooke veel lõunasöögi kõrvale tarbiks. Loodan, et purjuspäi rekajuhtimine pole püsikundede argipäev. Megakringlis kohtasin ka ehtsaid “ättituudiga” sööklanaisi, võrkmütsid peas, käed tätoveeringuid täis, sõbralikku naeratust jagus kliendile nullilähedaselt. Tundusid olevat sellised tädid, kes söögi ajal meeleldi põrandat peseksid ning klientidel jalad laua all üles tõsta kamandaksid. Kui küsisin, kas saaksin pool praadi, vaadati mulle silmi pööritades otsa ja küsiti, kuhu nad ülejäänu topivad. Ehe vene värk, kuigi osaliselt pigem stan-riikide hõnguga. Äriregistrist tuleb välja, et makse neile ka ei meeldi maksta. Aga söök, jummel küll, see oli kõrgem klass! Kõigepealt alustan ikkagi interjöörist. Üleelusuurune kalamaaling seinal oli vist sama tätoveerija tehtud, mis naiste tindijoonistused käel. Kohati tuli olustikust Kreeka meelde, aga siiski rohkem Usbekistan. Leiva ja morsi koha pealt oldi eriti lahked, neid sai nii palju kui süda lustib laualt tasuta võtta. [caption id="attachment_273429" align="alignright" width="384"] Pirukad. Foto: Megakringel OÜ, Facebook[/caption] Alustan toidukiitust isetehtud pirukatest. Megakringel peab ju oma sööklanime kuidagi õigustama. Pirukad olid ehedad ja osavate kätega tehtud ning neid oli saadaval eri täidistega, nii soolaseid kui magusaid: tahad võta viineriga, lihaga, kapsaga või kohupiimaga. Seljanka osutus nii tummiseks, et vastanuks minu vanaema kehtestatud seljankareeglile: “Õige seljanka on ikka selline, kus lusikas sees püsti seisab!” Salatid praadide kõrvale olid nii värsked, maitseküllased: küüslauguga polnud porgandisalati puhul koonerdatud, peedi-hapukurgisalat oli samuti optimaalses värskuses ja maitsetasakaalus. Kanaplohv aga maitses peaaegu sama hästi kui lambaplohv, õigete Usbeki maitseainetega ja kuhi taldrikul tundus sama suur nagu Munamägi. Menüüs figureeris ka vasikaliha praemunaga. Lasime sel roal letis kaane pealt ära tõsta, aga rohkem lihtsalt kõhtu ei mahtunud. Nende vasikas praemunaga võiks vabalt kandideerida 2026. aasta parima sööklatoidu tiitlile, kahjuks peab seda teine kord proovima sõitma, igal maol on oma veinimislimiit siiski olemas. Megakringel Betooni 7, Tallinn E–R 9.00–15.00 Facebook: Megakringel OÜ

Leia Bistroo

Endine Liviko söökla on juba tükk aega toidu- ja venihuvilise Ilola Karu kätes, varasemalt pidas ta pikalt Linnateatri kohvikut, enne teatri remonti minekut. Liviko sööklasse olen aegade jooksul kõige rohkem sattunud, sest kõik Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni pikad degusteerimised, koolitused ja koosolekud toimuvad tavaliselt sommeljeede sponsori Liviko ruumes. Ma ütleks, et Leia puhul on tegemist Eesti eliitsööklaga. Sisekujundus on siingi tagasihoidlik, pigem askeetlik. Leias söövad kõrvuti sommeljeekooli õppurid, Liviko omanikud ja juhtkond ning kõrvalolevas sõjaväeosas missioonil viibivad välismaa sõjaväelased. [caption id="attachment_273431" align="aligncenter" width="768"] Interjöör. Foto: Leia Bistroo, Facebook[/caption] Ilola pakutav menüü ei koosne ainult klassikast. Siit leiab vahel eest jahimeheprae või hirvehautise, mida sööklatuuril kusagil mujal toorainena kohata ei õnnestunud. Menüüs figureerivad veisekeel mädarõikakastmes ja heeringas hapukoorega. Kala pakutakse sagedamalt kui teistes kohtades, seda söövad hea meelega Liviko enda kontorinaised. Supid on alati sööjate seas väga popid. Alati on menüüs ka üks taimetoit. Nende jaoks otsib retseptid Ilola ise välja. Kui keegi on sööklafännist taimetoitlane, siis Leiast saab näiteks suvikõrvitsahautist, peedikotlette, lillkapsa-brokolivormi või kikerhernekarrit. Kiire lõuna lõpetuseks sobib suurepäraselt isetehtud Napoleoni kook või kohapeal küpsetatud kringlitükk. Tellige kindlasti magusa kõrvale kann omakorjatud ja -kuivatatud nurmenukkudest tehtud teed. Leia Bistroo Masina 11, Tallinn E–R 11.30–16.00 Facebook: Leia Bistroo