Tõnis Pill: võrreldes enda sisemist stressi kogu filmiprotsessi jooksul, siis võtteplatsil väriseb mu käsi kõige vähem. Ma vist toimingi põlevas majas kõige paremini. "Loominguline köök"

Edasi rubriigis “Loominguline köök” räägib loomeinimene ühe oma teose sünniloo. Filmilavastaja Tõnis Pill avab "Fränki" tagamaid.

Kasvasin üles väikses umbes 3000 elanikuga tehaselinnas nimega Kehra. Kui seda kellelegi mainin, on esimene kommentaar kohe, kuidas seal haiseb. Tegelt haiseb seal vaid siis, kui kindlates kohtades seista või kui sa oled kuninganna Elizabeth II, kes tuli 2006. aastal Eestit külastama, ja see hais kuidagi õige tuulega täpselt sel päeval Tallinna levis. Jõle piinlik. Sellest tuli tohutu draama.  Draamat on tulnud Kehrast veel. Kuskil üheksakümnendate ja nullindate kandis liikus lisaks õues palli mängivatele lastele ja poe ees kükitavatele joodikutele ringi ka üks puudega mees, keda palju eri nimedega kutsusid. Mõni kutsus teda kaadriks, mõni kolliks, mõni lolliks. Meie tundsime teda Fränkina, tema Frankensteini koletisega sarnaneva füüsise tõttu. Traditsioonilises mõistes oli ta kole, kuid seestpoolt hoopis üks väikelinna ilusamaid inimesi. Ta armastas kokakoolat, naeratada ning rongiga tasuta ringi sõita. Ta oli selle linna genius loci. Mingi hetk kadus Fränk pildilt ja alles teismeea lõpus sain ma teada, et mees olevat rongi alla jäänud, ning käisid kuulujutud, et keegi oli ta sinna lausa lükanud. Tol hetkel pold ma ehk emotsionaalselt piisavalt küps, et antud loo traagikat ja tähtsust mõista, ning enam-vähem seal minu jaoks selle mehe lugu pikaks ajaks ka seisma jäi. Oli mul ka muud tegemist.  Noorus möödus arvutimänge mängides, läpakast piraaditud filme vaadates ning poistega bändi tehes. Kehras pold eriti palju trummareid, aga oli palju neid, kes tahtsid bändi teha, seega nõudluse tõttu sain mängida täitsa eriilmelistes ansamblites. Esmalt sai tehtud kavereid: Creedence Clearwater Revival, Nirvana, Blur, Ramones, Metallica, Judas Priest, Black Sabbath, Led Zeppelin jne. Siis asusime ühe koosseisuga juba enda muusikat looma, mida vist saab vaid klassifitseerida kui psühhedeelne alternatiivne rock. Olime oma arust väga lahedad, ja ausalt öeldes ilmselt olimegi. Praegu võib sama grupeeringu mussi kuulata ansambli KÄSI nime alt. See periood mu elus on mind ilmselt enim mõjutanud, saamaks selleks inimeseks, kes olen. Filminduse huvi tuli alles palju hiljem. Koolis meeldis mulle lühilugusid kirjutada, näidelda, joonistada ja üldiselt olin ka tubli poiss, kes kõikvõimalike asjadega tegelda tahtis. Peale gümna lõppu proovisin BFM-i, kuid põhimõtteliselt unustasin oma portfoolio õigeks tähtajaks edastada, seega seal mu katsed ka lõppesid (hiljem selgus, et proovisin hoopis meediakallakusse, nii et see oli lõppkokkuvõttes hea feil). Vaba aasta möödus restos teenindajana töötades, seejärel aasta ajateenistust ning aastake EKA graafilise disaini kursusel. Avanesid uksed BFM-i filmikunsti kursuse katsetele ning pärast vaevalist proovimist selgus, et sobin filmilavastajaks, kuigi ma isegi ei teadnud, millega režissöörid tegelevad. Tihti räägitakse, kuidas kõigil režissööridel on oma meetodid ja stiilid ja käekiri. Ma enda puhul ei saa sellest kahjuks absoluutselt aru, sest vähemalt filmikooli ajal pendeldus mu arusaam oma käekirjast seinast seina. Algul võtsin palju šnitti pigem Hollywoodi kino lemmikrežissööridelt nagu David Fincher, Martin Scorsese, Steven Spielberg, kuid nooruses oli see tihti vaid nende töö kopeerimine, saamata aru, kuidas seda isikupärastada. Mingi hetk lisandusid lemmikuisse Thomas Vinterberg, Martin McDonagh ja Bong Joon Ho, misjärel vist vaikselt hakkasin taipama, mis sorti filme mulle tegelikult meeldib vaadata, sest selliseid filme ju tahakski ise teha. Tänaseks ei oska ma endiselt oma loomingut kirjeldada ega öelda, mis on mu filmide stiil või ühisjooned. Las see töö jääb filmiajakirjanikele ja analüütikutele.

Ma jutustan lugusid, mis nõuavad filmiks saamist, ja võib-olla üks ühisjoon, mis end vaikselt kergitab, on millegi isikliku leidmine. Mul on lihtsalt raske pühenduda pikki aastaid oma elust lugudele, mis on mulle võõrad või sobiks kellelegi teisele jutustamiseks.

BFM-i õpingute viimasel aastal toimus lavaka tudengitega koostöös seriaalikirjutamise töötuba. Ülesanne oli leida miski isiklik lugu ning proovida sellest töötoas seriaal arendada. Mulle tuli uuesti meelde see kodulinnas elanud mees, kelle ebaõiglane surm meie writers room’i grupis mingi sõnulseletamatu energia üles lõi, ning siis ehk saigi astutud esimene samm "Fränki" loomiseks, kus sai ka esimene treatment kirjutatud. Selge on see, seriaali sellest ei tulnud, lugu kippus välja venima, ja sinna asi mõneks ajaks jäigi.  2018 algul aga saime esimest korda kokku kaasstsenarist Laura Rauaga, kellega otsustasime sellest mehest hoopis täispikka mängufilmi arendama hakata. Tööpealkirjaks sai "Fränk" ja varsti liitus Allfilmi produtsent Ivo Felt. Arenduse algusaastail valitses küllaltki enesekindel suund jutustada lugu õnnetu Fränki surma tagamaadest, erinedes täiesti filmist, mida paljud praeguseks tunnevad. Lugu toimus kahes ajas, pendeldades 90ndate ja tänapäeva vahel, kus hüpermaskuliinne täiskasvanud peategelane Paul Fränki mõrvarit taga otsib, aeg-ajalt minevikumälestustesse sisenedes. See oli who’dun’it-krimka, mille referentsideks Fincheri “Lohetätoveeringuga Tüdruk” ja Vinterbergi “Jagten”. EFI ja Kulka lausa rahastasid seda versiooni, kuid 2019. aasta lõpuks oli selge, et see lugu lihtsalt ei tööta. Oli üle konstrueeritud, liiga pikk, ja lõpuks ei saanud enam arugi, mida me täpselt sellega öelda tahtsime. Korraks oli muidugi kurb, aga töö läks edasi. Hävitasime tänapäeva liini ning keskendusime 90ndate liinile, kus keskmeks jäid uude linna kolinud kümneaastane poiss Paul, tema eakaaslasest tüdrukust semu Liisi ning nimitegelane Fränk. Järsku oli kõik palju selgem ja lõpuks võis tajuda, et lugu mahub kahe tunni sisse ära. Fookuseks jäi poisi ja tüdruku ootamatu sõprus linnas kergelt põlatud puudega mehega. Konflikt tekkis, kui väike tüdruk Liisi ootamatult kaob ning vihase linnarahva süüdistavad pilgud Fränkile langevad. Tegeliku süüdlase leidmisel koorus välja jõle võigas lõpplahendus ning isegi üks traagiline kurb surm, mida ma ei soovi isegi siia välja kirjutada. Referentsideks taaskord “Jagten” ning veidi tragikoomilisem McDonaghi “Kolm reklaamtahvlit linna servas”. Selle versiooniga sai tegeldud samuti umbes poolteist aastat, kuniks me 2021 alguseks sellele versioonile piduri peale tõmbasime. Taaskord oli sarnane jama, et ei mõiganud enam, mis on loo fookus. See oli vahepeal täielik koguperefilm ja teisel hetkel judinaid tekitav tragöödia. Värv, millega film lõppes, oli lihtsalt liiga must, ja kandvad tegelased liiga süütud. Kõik prügikasti.  COVID-i aeg oli haripunktis ning kuskil seal üksinduse, lootusetuse ja meeleheite vahepeal toimus loo arengus pikk samm edasi. Plottimise asemel sai astutud samm tagasi ja vaadatud otsa oma tegelastele, proovides mõista, miks lugu kohati igavavõitu või nõrk tundus. Karakterid olid liiga ilusad, tublid, süütud. Neis puudusid vead, konarused, mis tegi kogu loo läägeks ja nüriks. Tegelastel polnud kuhugi areneda või kui oligi, siis see arengusamm oli lühike. Nii saidki meile peategelasteks hoopis need praeguseks tuntuks saanud väikelinna katkistest peredest pärit käitumisprobleemidega poisid. Need õnnetud hinged, keda nende kasvukeskkond katkisena välja sülitas ning linna peale elu mõtet otsima jättis. Ja voilaa, kõik loksus lõpuks paika. Viimaks polnud enam ka Fränki tegelane keegi, keda lõpus traagiliselt surnuks kirjutada, vaid tal tekkis teistsugune tähendus: see keegi, kes suudab ühe meie katkise kangelase õigele teele juhatada. Referentsfilmideks kujunesid siis hoopis Rob Reineri “Stand By Me”, Jonah Hilli “Mid 90s” ja Jeff Nicholsi “Mud”. Tõtt-öelda on mulle just kirjutamise periood kõige keerulisem ja ebakindlam osa filmitegemisest. Võimalusi on lihtsalt nii palju. Algul aju rändab sadades maailmades, tegelastes, olukordades ja dialoogides ning kohati on raske end kindlale suunale distsiplineerida. Ühel hetkel oled veendunud, et kõik paberile sattunu on geniaalne, paar päeva hiljem kõige igavam ja rumalam mõte üldse. Aga see on paratamatu osa protsessist, mis tuleb lihtsalt kuidagi üle elada. Teise filmiga läheb juba gramm libedamalt.  Ptüi-ptüi-ptüi… 

Eelproduktsiooni ajal oli juba siililegi selge, et selle filmi toimimiseks on vaja jõle häid lapsnäitlejaid.

Selliste filmide puhul palutakse tihti lastel saata esmalt kodustes tingimustes tehtud self-tape videocasting, kuhu tuleb tavaliselt tuhandeid videod, mida on tegelikult raske hinnata, kuna sa ei tea, mis kaamera taga toimub või mitu korda nad kodus seda videot tegid. Me otsustasime koos casting’u-režisööri Heli Jürissoniga teha kõik rolliproovid silmast silma, kohapeal Allfilmis. Kokku vaatasime intensiivse paari-kolmekuuse perioodi jooksul läbi umbes 300 poissi. Kõik said end tõestada, mängides improharjutusi, killukesi stsenaariumist või lihtsalt omavahel suheldes. Pärast viit intensiivset vooru ning eri gruppide kombinatsioone proovides leidsime lõpuks oma poistekamba ning nende seas ka ühe andekaima lapsnäitlejast peategelase, hundipilgu ning unustamatu näoga Derek Leheste. Kamba tekke järel saime lõpuks cast’ida ka ülejäänud täiskasvanutest näitlejateansambli, valdavalt seetõttu, et isside-emmede näod võiks natukegi klappida laste nägudega. See protsess läks tegelikult täitsa ladusalt ja klassikaliselt, kuid omaette teema oli filmi nimitegelase Fränkiga. Aastatepikkuse protsessi vältel käis läbi palju nimesid, kes võiks seda Kehra legendi kehastada, kuid kunagi ei klappinud karakteri üks essents: tema lai ja siiras naeratus. Olin parasjagu Feissbukis doomscroll’imas, kui ekraanile ilmus mingi jäätisereklaam, kus seisis mulle tol hetkel veel täiesti võõras näitleja Oskar Seeman, kuid kelle naeratuses oli kõik see, mida olin otsinud. Kiire kõne järel olime juba temaga linna peal ja kostüümis karakterit avastamas. Mulle meeldis, kuidas saime käia mööda Tallinna tänavaid nii ringi, et kuigi ta kandis vaid Fränki karakterile omaseid riideid, aga grimmi mitte, siis keegi teda ära ei tundnud. Pigem kiirgus vastu tõdemus, et keskmine inimene ei oska absoluutselt käituda, kui puudega inimene, keda Oskar parasjagu kehastas, temaga kontakti üritab luua. Arenduse käigus saime koos grimmikunstnik Liisi Põllumaaga Oskarile ka täitsa teise näo ette luua. Pärast ligi pooleaastast silikoongrimmiga katsetamist lõime lõpuks selle mehe, kelle nägu ei saa unustada. Olulisel kohal olid kostüümikunstnik Liis Plato kostüümid, mis mehe lapseealist loomust rohkem välja tõi. Poistekamp sai hoopis nii kostümeeritud, et igale poisile anti oma ajastu bänd või artist, keda ta tegelane kuulab, ning selle järgi valisime tema riietusstiili. Paul kuulas Eminemi, Jasper kuulas Linkin Parki, teised näiteks Smilersit, Velvet Undergroundi, Nirvanat või Gorillazt. Ma ausalt ei tunne end mingi suure autorina, kes kõrgel režissööritoolil kõige targem üritab paista. On nii palju asju, milles olen nõrk, ja seetõttu üritan end ümbritseda inimestega, kes mu nõrkusi neutraliseerivad, tuues oskustepagasi, mida võin kinnisilmi usaldada. Kuldne kolmik moodustus minu, operaator Péter Kollányi ja kunstnik Kaia Tungali vahel, kellega lademetes moodboard’e vorpisime ning nullindatele omaseid elemente otsisime. Ajasime taga sellist nostalgilist, mälestustes hõljuvat veidi roostekarva look’i. Abiks oli kindlasti see, et tegime juba arendusperioodil ühe kümneminutise lühifilmi, mis oli põhimõtteliselt nagu "Fränki" puljongikuubik. Selle käigus saime aru, kuidas üldse lapsed suure kaamera ees käituvad ning milline kaamerastilistika meie eesmärke kõige paremini täidab. Põhiline õppetund oli vajadus olla hästi “kohal”. Lapsnäitlejatel võib hakata ruttu igav või vastupidi - nad võivad pakkuda suurepäraseid kastist väljas mõtteid. Seetõttu üritasime pidevalt olla valmis tulistama, isegi kui materjal rutates tehniliselt praagina võis tunduda. Vaatajat lõpuks ei huvita, kas kompositsioon, blocking või diktsioon on perfektne. Vaatajat huvitab tunne, mis ekraanist välja tuleb. Emotsioon ongi tegelikult ainus, mida vaataja ka aastaid hiljem mistahes filmist üldse mäletab. Tahaks siinkohal nimetada veel kümneid võtteinimesi, kelle abita poleks see tehtud saadud, aga võite need kangelased Eesti Filmi Andmebaasist leida.  Filmitegemine on ärev valdkond ja läheb veel ärevamaks, kui vastutus tõuseb, ning režissööril on paratamatult üks põhilisi vastutusi, sest nagu ütles mu õpetaja Peeter Simm: “Kui film tuleb halb, on see režissööri süü. Kui film tuleb hea, on see kõigi meeskonnaliikmete ühise töö tulemus.”

Võrreldes enda sisemist stressi kogu filmiprotsessi jooksul, siis võtteplatsil väriseb mu käsi kõige vähem. Selleks hetkeks on vähemalt mul juba põhiküsimused vastused leidnud, plaanid paigas, töötan sõprade keskel ja ka filmi võtteplats pole mulle võõras koht. Tunnen end seal mugavalt ja ma vist toimingi põlevas majas kõige paremini.

Eeltöö ajal või postproduktsiooni lõpus võin sageli väriseda küll. Sellest hoolimata ei puudunud ka "Fränki" platsilt unetud ööd, järsud ümbermõtlemised, mikropaanikad ning isegi pisarad. Siinkohal shoutout režissööri esimesele assistendile Matilde Matverele ning tootmisjuht Andrea Uibole, kes võtteprotsessi armastusega haldasid ja kätt pulsil hoidsid, sest võtted lõppesid siiski joviaalselt ning hea tundega, et oleme millegi võimsaga hakkama saanud.  See joviaalsus ja rõõm tavaliselt kaob, kui näed esimest musta rida, kus kõik stseenid sees, heli on tegemata, värvid plassid, miski ei tööta. Piltlikult oled ostnud 10 000-tükise pusle, millest on sajad tükid puudu, kümned imelikud tükid üle, ning kui selle lõpuks aasta pärast kokku saad, ei ühti see absoluutselt karbi peal reklaamitavaga. Olles enne "Fränki" vaid lühifilme teinud, ei osanud ma aimata, kui palju täispikk film montaažimahult erineb, aga selleks oli mul monteerija Moonika Raidam, kes oli neid juba kümne ringis teinud. Protsess oli tavaliselt selline, et tulin hommikul peale trenni kohale, määrasime päeva eesmärgid, misjärel panin diivanil silma kinni ning lasin tal üksi tööd teha. Lõunaks olin une täis saanud ja siis hakkasime tehtud tööd veel paremaks väänama. Õppisin ilmselt enim seda, kuivõrd halb ma ikkagi olen oma “kallikeste tapmises”. Kuigi Moonika pidevalt ütles, et see või too stseen on liigne, ei suutnud ma ikka lõpuni välja paljudest asjadest lahti lasta. Loobumise kaunist kunst... Montaaži lõpuks olime siiski piisavalt külma närviga, et ligi 40 minutit materjali välja visata - oli lihtsalt liiga palju üleseletamist ning oli tajuda, kuidas stsenarist tohutult kartis, et vaataja on palju lollim, kui ta tegelikult on.  Paralleelselt töötas helirežissöör Aleksandra Koel-Tsupsman filmi helidisaini kallal. Tema elu polnud kohe üldse lihtne. Meil oli näiteks poistekamba stseenides üheksa rinnamikrofoni korraga salvestamas ja kuna tahtsime, et poisid saaks üksteisele vajadusel vabalt stseenides sisse rääkida, siis hiljem tundsin, et selle otsusega sai Aleksandrat korralikult piinatud. Õnneks see polnud ka tema esimene rodeo ning kui tehnilised asjad said korda, võis lõpuks filmi päriselt ellu äratada, mis minu jaoks juhtub lõplikult helimontaažis. Kusjuures üks esimesi asju, mille tõttu näiteks filmifestivali žürii filmi kinni paneb, pole mitte pilt, montaaž ega lugu, vaid kui on tajuda poolikut helidisaini - siis on kehv filmi sisse elada. Töötasime tihedalt koos ka helilooja Markus Robamiga, kuna lisaks atmosfäärilistele väikelinna helidele oli tähtsal kohal muusika. Kuna filmi oli sisse kirjutatud suupill, mida peategelane filmi jooksul mängida proovis, määras see ülejäänud helistilistika. See on habras, melanhoolne ning nostalgiline instrument ning sarnaste pehmete tunnetega me ka filmi muusikat ja helimaastikke värvisime. Samuti oli pill Pauli ja Fränki emotsionaalne ühendav lüli. Nimitegelane ju armastas ronge vaadata ja suupillihelid meenutasid talle lähedaseks saanud mööduvaid ronge. See on mu silmis üks lahedamaid asju terve filmi juures.  Nüüd on filmi algusprotsessist möödas pea üheksa aastat. Juuksed on selle ajaga külgedelt veidi hallimaks läinud, ilmselt kaalun 15 kilo rohkem, kuid vähemalt sai suitsetamine maha jäetud. Peale filmi linastust on veel palju ringi käimist, QnA-sid, ning festivaliring, mis kestab vahel lausa paar aastat. Olen õnnelik, et meie filmil nii hästi läks, kuid jah, ei tohi end liiga mugavaks lasta. Proovin kähku uute teemadega edasi liikuda, muidu võib jääda lõksu vana filmi menu sisse. Filmitegemine on minu meelest täiesti õpitav asi: kuidas asju üles võtta, kuidas näitlejat juhendada, kuidas võtteplatsi juhtida, kuidas tiimile oma nägemust edastada, kuidas õiget muusikat valida või ka näiteks kuidas Adobe Premier Pro’d internetist piraatida…  …aga on üks asi, mida ei saa lihtsalt õppida.  See on ehk režissööri kõige olulisem tööriist. Enne, kui saad luua maailmamuutvaid filme, on esmalt vaja elada.  https://www.youtube.com/watch?v=xLdCwcfllp4