Kultuuri toetuseks: fookuses on lavastajad Ringo Ramul, Johan Elm ja Hanna Junti. “Iga lotopilet toetab Eestit”

Kui asutus üldse midagi võiks toetada, siis kultuuri või sporti. Kui ettevõte või organisatsioon võiks midagi töötajatele pakkuda, siis tasuta või soodustusega kultuurielamusi. Nii usub ka Eesti Loto, kelle piletitulust läheb iga kümnes euro Eesti kultuuri toetuseks. Kuid lisaks rahale on Eesti Loto eesmärk tutvustada ka meie kultuurimaastikul tegutsevaid väärt tegijaid. Küsimustele vastavad kolm lavastajat: Hanna Junti, Johan Elm ja Ringo Ramul. Küsis Brent Pere.

Artiklisari “Iga lotopilet toetab Eestit” on pühendatud Eesti Loto 55. sünnipäevale. Eesti Loto on pika ajalooga riigiettevõte, mis peab oluliseks mõõdukat ja stabiilset kasvu, teenides tulu kogu Eesti ühiskonnale. Eesti Lotol on kindel roll ja vastutus ühiskonnas, mida antud artikliseeriaga lugejatele tutvustame. Piilume sügavamalt sisse lotomaailma ning tutvustame ka kultuuritegelasi, kes on saanud Eesti Loto tegevusest oma ettevõtmistele toetust!  Kuidas te lavastamise juurde jõudsite? Hanna: Ma läksin Londoni ülikooli draamat õppima mõttega keskenduda hiljem stsenograafiale. Õpingute ajal nihkus mu fookus üpris kiiresti disainilt teatri kehalisele poolele. See huvi viis mind edasi Royal Central School of Speech and Drama (Kuninglik Kõne- ja Teatrikooli) magistrantuuri, erialaks Movement Directing. Magistriõpingute käigus mainisid paar õppejõudu, et ma võiksin proovida lavastamist, ning hiljem ütlesid sama mõned lavastajad Eestis, kellega liikumisjuhina töötasin. Need kommentaarid tekitasid minus huvi ning julgustasid proovima, ja edasi tulid juba konkreetsed kutsed teatritest. Võib öelda, et teekond oli üpris orgaaniline ja elu ise suunas lavastamise poole.  Johan: Sellel teekonnal pean tänama oma õpetajaid, kes mulle teadmatult mind lavastamise poole suunasid. Nad muutsid selle minu jaoks piisavalt huvitavaks, et proovida. Ma olen alati tahtnud lugusid jutustada, aga lavastajaks pole tahtnud kunagi saada. Näitlemine oli mu kinnisidee ja suur austus näitleja tööriistade vastu on teinud mind selliseks lavastajaks nagu olen. Ringo: Mind on miskipärast lapsest saadik teater intrigeerinud. Alates esimestest kordadest, kui ema mind teatrisse viis, on mind alati selle poole tõmmanud. See huvi viis mind teatrikooli ja nõnda jõudsingi. [caption id="attachment_274714" align="aligncenter" width="683"] Hanna Junti. Foto: Julia Astok[/caption] Kas teil on eeskujusid? Kes nad on? Hanna: Teatris inspireerivad mind kontseptuaalse mõtlemisega lavastajad ning klassikat põnevalt interpreteerijad, näiteks Austraalia päritolu, kuid peamiselt Euroopas tegutsev Simon Stone. Samuti kunstnikud, kes tegutsevad eri žanrite vahel, näiteks tantsu ja teatrit ühendav Belgiast pärit kompanii Peeping Tom. Eeskujuks pean tegelikult kõiki kolleege, kes teevad oma tööd südamega ning oskavad keerulisi olukordi lahendada inimlikult ja empaatiliselt.  Johan: On. Absoluutselt on. Aga pole ühtegi inimest, kelle puhul mõtlen, et küll tahaks niimoodi lavastada nagu tema. Eeskujuks on nad inimestena, oma headuses ja pühendumuses. Erinevatel eluhetkedel on need väärtused, mida ma neile omistan, mind juhatanud. Mind tohutult huvitab, kuidas nad mõtlevad, aga ma ei taha neid järgi teha. Aga ega mul pole häbi kiita! Mart Koldits, Ringo Ramul, Teele Pärn, Külli Teetamm, Indrek Sammul. Ja kindlasti veel keegi. Ringo: Neid on palju. Nii lähedaste, kolleegide, muude valdkondade esindajate seas. See ei pruugi alati tähendada, et inimene või tema looming tervikuna. Mõni päev mõtlen mõne inimese konkreetsele küljele, omadusele, sihile, mille poole ka ise püüelda. Mõni teine päev jälle kellegi teise omale. Mis teid teatri/tantsu juures paelub? Hanna: Elusus, mida saab kogeda ainult live-kunstivormide juures. Ning kehalisus. Tantsu juurde ja vahel ka teatrisse jõuavad ilmselt need inimesed, kellel on tundlikum füüsiline maailmataju. Ja on huvitav näha, kuidas või millest nad mõtlevad ning mida loovad.  Johan: Halastamatu avatus ja haavatavus, mis tekib vahel pühendunud näitlejate vahel prooviprotsessis. See, kui nad usaldavad mind ja on ausad, ka iseenda vastu. Kogukond. See, et ma saan inimeseks olemise kohta nii palju teada. See, et teatrikunst on ühtaegu ülisüsteemne ja võrratult juhuslik. See lugupidamine, mis kehtestub pingestatud vaikuses publiku ja näitlejate vahel. See tunne, et sa lubad ennast kellegi loodud maailma hoolde. Ringo: Elavad inimesed ühises ruumis siin ja praegu. Miks just teater ja mitte mõni teine kunstivorm? Hanna: Kõikidel kunstivormidel on oma funktsioon ja nad on omaette olulised. Kui teatritöös on olnud intensiivne aeg, siis ma parema meelega ei käi teatris üldse midagi vaatamas, pigem kontsertidel ja kunstinäitustel. Samuti vajan ma enda jaoks tasakaalu sõnateatri ja tantsu vahel. Kui tegelen intensiivselt tekstiga, siis hakkab keha nõudma tantsutrenne ning käin hea meelega ka mitte-narratiivseid tantsuetendusi vaatamas. Aga ka vastupidi – abstraktsest tantsumaailmast küllastudes on jälle tore kogeda selget traditsioonilist lugu. Johan: Minu puhul on see trikiga küsimus. Ma kirjutan, pildistan, maalin ja disainin visuaalset meediat. Aga tehes seda kõike, jutustan tegelikult lihtsalt lugusid. Ma ei taha piirduda ainult ühe distsipliiniga, kuid kunstnikuna ajan ma kogu aeg sama asja: pühitsen olmelisust, juhuslikkust ja elutahet. Kui nüüd väga pateetiliselt väljenduda. Aga teater annab mulle midagi, mida ükski teine kunstivorm ei anna: ma kohtun inimestega. Saan nendega lähedaseks, õpin neilt ja inspireerun neist. Ringo: Teater ei ole kindlasti mõnest teisest kunstivormist üle. Ma ei taha ka ainult teatris käia. Vahepeal on palju nauditavam käia kontserdil, kunstinäitusel, lugeda jne. [caption id="attachment_274711" align="aligncenter" width="683"] Johan Elm. Foto: ekvilibrist[/caption] Miks peaksid inimesed teatripileti ostma, kui on ka odavamaid alternatiive? Hanna: Ega ei peagi. Tehakse ju ülipalju ägedaid filme, sarju ja muud põnevat, mis on soodsamalt kättesaadav kui teater. Aga teatris saab vahel kogeda teistsugust sünergiat. Selles on mingi ilus haprus, et ei saa nähtut tagasi kerida ega uuesti vaadata; hetked haihtuvad sama kiiresti, kui nad tekivad. Ma ise tunnen, et see olukord loob minus vaatajana kohalolu, mis erineb seisundist, mis tekib filmi või sarja vaadates. Johan: Ega ma midagi uut ei ütle. Teater on võimalus saalis viibijatega ühiselt kogeda ühte kontsentreeritud esteetilist tervikut, mis ei kordu enam mitte kunagi. See annab võimaluse tunniks või paariks vait olla, aga siiski suhelda. Võtta aeg maha. Mõelda kaasa nii, et pärast ei pea muretsema, kas õigesti aru said. Piletid on muidugi röögatult kalliks läinud, aga elu on sinusoid. Loodame. Ringo: Et leida üles just sedasorti teater, mis talle meeldib. Sest ma olen kindel, et kõigi jaoks on kusagil midagi teda vaimustavat. Ja ega lõppude lõpuks ei peagi. Võib ka muud teha. Aga ma usun, et see on väärt otsimist. Kuidas noori teatrisse tuua? Hanna: Teatripiletite hinnad on kindlasti üheks suureks takistuseks. Mujal Euroopas on loodud paindlikke süsteeme, mis toetavad noorte ligipääsetavust. Näiteks isegi Viini Ooperiteatris saavad alla 28-aastased osta 24 tundi enne etendust 20 euro eest pileti kohale, mis muidu maksab 200 eurot. Johan: Noortepilet on ääretult vajalik ettevõtmine! Teater peab olema avatud tulevikule, mitte ainult nendele, kes maksavad. Huviharidus peab jätkuma ja noortele peab võimaldama kasvõi koolitunni sunnil teatrisse tulla. Ja ma olen oma lavastuste puhul kogenud, kui tänuväärne on avatud vestlus tegijatega pärast etenduse vaatamist. Või ka see, kui kooliõpetaja annab enne teatrisse minekut suunavad küsimused või teemad, millele etendust vaadates mõelda. Et noor julgeks kaasa mõelda, et ta ei tõrjuks teatrit endast eemale, sest ta ei oska seda "keelt". (Noor) inimene tuleb teatrisse siis, kui ta tunneb, et see ei erine elust, mida ta enda ümber näeb. Kui teatrit ei tehta ülevalt alla. Ringo: Ma arvan, et Eestis on palju teatrit, mis ei ole otseselt noortelavastused, aga võiks neile väga meeldida. Mäletan enda nooruspõlvest, et kõige tüütumad ja eemaletõukavamad olid spetsiaalselt noortele tehtud lavastused. Suurimad raputused tulid hoopis mujalt. Peamine küsimus ongi, kuidas see info sellistest lavastustest nendeni võiks jõuda. Minu arust on siin oluline osa lapsevanematel, õpetajatel, aga põhiliselt kanalitel, mille kaudu teatrid end müüvad.  Kuidas Eesti teater elab? Hanna: Eesti teater elab päris hästi. Olen viimasel ajal Eestist palju eemal viibinud ja tagasi tulles paistab eestlaste erakordne teatriarmastus eriti silma. Publiku nälg teatri järele annab valdkonnale palju elujõudu. Johan: Kõigega harjub ja lihtne on vigiseda, aga iga kord, kui räägin Eesti teatrist mõne välismaa kolleegiga, on nad pahviks löödud, kui oluline see meie inimestele on. Ja kui kõrgetasemeline on meie teatri kvaliteet. See on tervislik meeldetuletus. Ringo: Mulle tundub, et mitmekülgselt. Võiks pöörasemalt. [caption id="attachment_274712" align="aligncenter" width="768"] Ringo Ramul. Foto: erakogu[/caption] Milline on Eesti teatrimaastiku suurim kitsaskoht? Hanna: Rahapuudus ja tsunfti kinnisus. Johan: See pöörane tootmistempo nüristab keskendumist. Sügavamat analüüsi on vaja, nii tegijate kui vaatajate poolt. Aga süvenemine nõuab aega. Kuidas süvenemiseks kuluvat aega jälle oluliseks muuta? Ringo: Mul on kahju, et inimene otsib teatrist vist eelkõige meelelahutust, ja seetõttu see suund ka domineerib. Tal on võimalus olla märksa enamat. Mis on see üks asi Eesti ühiskonnas, mis tundub kohati nagu teater ning mille pealt võiks kohe kasvõi uue tüki kirjutada? Hanna: Lihtne vastus oleks, et kogu poliitikamaastik, ja eks seda ole teatris tehtud ka. Aga kahjuks tuleb ainest pidevalt juurde… Johan: See, kui inimene jääb tänaval seisma. Miski tõmbab ta enese seest välja, ta näeb teist inimest, mõtleb korraks selle teise inimese ja tema elu peale. Ja selle peale, kuidas tema ning selle teise inimese elud ühtivad. Siis inimene tunneb, et ta on osa millestki. Ja kirjutada võib sellestki, et kevadel sulab lumi. Ringo: Selline tunne on, et praegu toimub nii palju nii suuri, dramaatilisi asju. Sellisel juhul tekib mul vastureaktsioon ja tahaks hoopis tegelda millegi väiksema ja argisemaga, milles võib kõik see sees olla, aga mis pole üks ühele meie igapäevane ühiskondlik draama. Näiteks Endla teatris esietendus just minu lavastus "Rõdul", kus võib näha fragmente erinevate inimeste eludest, mille ühisnimetajaks on see, et need hetked toimuvad kortermajade rõdudel. Tulge vaatama!  Tooge lõpetuseks näide ühest oma lavastusest. Hanna: Noorsooteatri “Gardeenia”. Johan: Viimati esietendus Ugala teatris minu lavastus "Elamise hind". Ringo: Lavastus "Rõdul".