Rein Veidemann: nimetamise labürindis. "Eluilmast omailma"

Literaat Rein Veidemanni kaheosaline essee viib meid nimede ja nimetamise labürinti.

Kui aga on olemas tegelikkusemeel, ja keegi ei kahtle selles, et tal on oma olemasoluõigustus, siis peab olema ka midagi sellist, mida võib nimetada võimalikkusemeeleks. - Robert Musil, "Omadusteta mees"

I

Teadvus saab alguse tegelikkuse nimetamisest. Nii jõuab nimetatav eluilm märgi kujul nimetaja omailma. Füüsiline olemasolu fikseeritakse mõisteväljal. Enne mõistet ja mõistmist on sõnastamata kujutlused, aimused, analoogiad ja ennustused. Võime pidada neid ka nime loodeteks. Ehk nagu kõlab ladinakeelne maksiim: nomen est omen. Nimi on ennustus, prohvetlik ettekuulutus, tunnetuse võti. Just "nimetamine", nime andmine on tegelikkuse suhtes aktiivne, osutav, eesmärgistatud, kavandatud ehk intentsionaalne tegu. See eeldab, et tegelikkuse erinevatel avaldistel ja vormidel on väljapoole nimetamise koetist ehk struktuuri (vt Leho Lamus, "Mõtlemise mõistevõrk: kaasaja mõtteloo sõnastik", 2017) jäävale nimetajale mingi tähendus. Non plus ultra – mida/keda pole nimetatud, millel/kellel puudub nimi, seda pole ka olemas. See on midagi sarnast tuntud lendlausega "mis silmist, see meelest". Muidugi on see ka nn muna-kana-küsimus. Vene neoplatonistist filosoofi Aleksei Lossevi (1893–1988) "Nime filosoofias" (1927) kannabki nimi endas asja olemust. Nimetamine on sakraalne loomisakt. Keeleline tõelus on sama reaalne ja iseseisev kui meeltega kogetav tegelikkus. Mütoloogiline, resp. religioosne ehk võimalikkuseteadvus toimib teejuhina objekte ja subjekte (teisi inimesi) kogevas argiteadvuses. Mütoloogilises teadvuses on kõigil asjadel ja isenditel hing ning sõnum. Loodusobjektide – maad ja mered, mäed ja orud, allikad ja jõed, metsad ja kõrbed jne – nimetamise taga on ikka mingi lugu. Olgu see legend või umbminevikus aset leidnud sündmus (sõda, vulkaanipurse jms). Nõnda kaevas saksa harrastusarheoloog Johann Schliemann (1822–1890) välja Trooja ja Mükeene linnad, teejuhiks Homerose "Odüsseia", tõestades nende kuulumist antiiksesse kõrgkultuuri. Inimgeograafia üks alusväiteid kõlab: kuni elavad lood, mälestused, memoraadid, seni on lootust ka kohtade, paikade püsimisele. Oleme oma koduplaneedi kuldsete käeraudadega eluaegsed vangid (vrd kõik need imelised pildid, mis Maast tehtud, viimati ekspeditsioonilt ümber Kuu) ja määratud kustuma koos planeedi ning Päikese endaga. Suur Pauk pole ainult kõiksuse ürgtekke piltlik nimi ehk metafoor, vaid ka tuleviku vääramatu võimalus. Igal hetkel või miljonite aastate pärast. 1977. aasta 5. septembril kosmilist teekonda alustanud ja tänaseks Linnutee tähtede vahelisse ruumi jõudnud kosmosesond Voyager 1 (e.k. "reisija") kannab endaga Kuldplaati – Ameerika astronoomi, astrobioloogi, kirjaniku ja loodusteaduste populariseerija Carl Sagani (1934–1996) ning tema kolleegide loodud kullatud vaskketast, millel on pildid, muusika ja tervitused viiekümne viies keeles sümboolse sõnumina kõigile maavälistele leidjatele. Meie elukoht võib olla leidjani jõudes juba muutunud tolmuks, ent nimi elab ning selle dešifreerimine avab loo. Iga lugu omakorda on aga labürint. Kes meist poleks lugenud itaalia semiootikust medievisti, filosoofi ja kirjaniku Umberto Eco (1932–2016) romaani "Roosi nimi" (it. k. 1980, e.k. 1997) või näinud 1986. aastal romaani põhjal prantsuse režissööri Jean-Jacques Annaud’ lavastatud filmi, peaosas võrratu Sean Connery, kehastamas kloostri mõrvamüsteeriumi avastamiseks kutsutud Baskerville’i Williamit. Romaanile järelsõna kirjutanud, Eesti tuntumaid teadlasi, kultuurisemiootika rajaja Juri Lotman (1922–1993) ütlebki Williami olevat XIII sajandi semiootiku, kes tõlgendab märke, rekonstrueerib fragmentide järgi tekste ja tekstide järgi koode. William "ei ole detektiiv," sedastab Lotman, "kes vastandab eksimatult süütõendeid, vaid semiootik, kes teab, et sama teksti võib lahti mõtestada erinevate koodide abil, sama kood võib aga sünnitada erinevaid tekste." Nõnda tungivat William läbi labürindi, otsides teed katse ja eksituse meetodil. Labürindi mütoloogiline kujund seondub Lotmani väitel initsiatsiooni- ehk siirderiitusega (inimese elu ühe perioodi lõppemise ja teise sisenemisega). Siirderiitused on kolmeosalised: 1) lahutamine või lahkumine eelmisest seisundist; 2) ettevalmistus uueks sündmuste ringiks, mille käigus inimene puhastatakse ja pühitsetakse; ning 3) ühinemine, näiteks täisealiste inimeste sekka vastuvõtmine. Ilmekaimalt avaldub see sümboolne ühinemine aga ristimistalituses, nimeandmises, ümberlõikamises, abiellu astumises, või siis viimsele teekonnale saatmises, aga ka näiteks monarhi kroonimises või kõrgete ametite (rektorite, doktorite, professorite) ordinatsioonis.

See on viinud mind mõttele, et nimetamise protsessi olemuslikuks omaduseks ongi ü l e m i n e k u l i s u s, olukorra (radikaalne) muutus, millega kaasnevad valikud, ebakindlus, koguni hirm. Eriti viimati mainitu, mis ajendab objektide või olude nimetamist vältima või neid ümber ütlema.

Sest, kordamisi: nomen est omen - nimi on enne, sündmuse esile kutsumine, isetäituv arvamine või oletus. Ma ei hakka siinkohal pikemalt seletama keele maagilis-müstilist toimemehhanismi, mida igaüks võib lugeda 1998. aastal ilmunud akadeemik Jaan Unduski monograafiast "Maagiline müstiline keel". Meenutan vaid lihtsat näidet eufemismidest, mida meile eelnenud põlvkonnad on looduse kohandaval tõlgendamisel kasutanud ning millest tänaseks on saanud ulatuslik kõnekujundite varamu: karu = metsaott, mesikäpp; hunt = hallivatimees, metsakutsu; rebane = kanavaras jts. Mõeldes vaid seda, kui variatiivne on taimede, lindude, (kodu)loomade nimetamise traditsioon, muutub mõistetavaks asjaolu, et loomulik kõne rajaneb sügaval mütoloogilisel kihistusel ja et meie tavateadvuse all ning peal asub mütoloogiline võimalikkuseteadvus, mille mõju tava- ehk argiteadvusele on enamasti küll varjatud, nähtamatu, ent korraks peatudes, järele mõeldes, avaneb see tõlkimatu, omaette eksisteeriva tegelikkusena, iseendasse neelduva labürindina. Käsitluses "Müüt – nimi – kultuur" (vt Juri Lotman, "Semiosfäärist", e.k. 1999, tõlkinud Kajar Pruul) on Juri Lotman ja Boriss Uspenski iseloomustanud mütoloogilist teadvust niimoodi: "mütoloogiline teadvus on põhimõtteliselt tõlkimatu teistsuguse kirjelduse tasandile, on endassesuletud – ja seega mõistetav üksnes seestpoolt, mitte väljast". Kui see järeldus on relevantne, siis religiooni näol eksisteerib meie sees ja ümber metafüüsiline tõelus kogu oma labürintlikkuses. Selle labürindi keskmes ei asu Jumal (ta ei ole surnud, nagu kuulutas Friedrich Nietzsche (1844–1900), vaid märk kaasaja kõige olulisemast lahknemisest, "jumala ja usu lahkumineku ajastust"; vrd Ahto Lobjakas, "Jumal usu vastu", Kirik & Teoloogia, 4. märts 2016) subjektina, eufemistlikult väljendatult Vanataadina, Taevataadina, Vanaisana. Labürindi keskmes on Jumal algseima ja ülima Tõe esindaja, Tõe protagonist. Aga isegi sellisena on Jumal otsekui osake kvantfüüsikas, mis võib ühel ja samal ajal toimida kahes olekus, nii osakese kui ka lainena (nn laineline dualism). Enamgi veel: kaks osakest võivad omavahel sidestuda nii tugevalt, et nende omadused otsekui kopeerivad teineteist, isegi kui nad asuvad üksteisest väga kaugel. Albert Einstein (1879–1955) nimetas seda nähtust "hirmutavaks kaugmõjuks". Kas ei ole siis niimoodi, et mõnest, täiesti võõrana tunduvast inimesest möödudes, adud ühtäkki, et oled teda kusagil kohanud, või koguni, et tema näol on tegemist su enda teisikuga? Kas ei esinda "hirmutavat kaugmõju" kõik need Jeesus Kristuse surmajärgsed ilmumised, millest jutustatakse evangeeliumides: esimene ilmumine Maarja Magdaleenale haua juures; seejärel kohtumine Emmause teel kahe jüngriga, kes algul ei tundnud Jeesust ära, aga olid vapustatud äratundmisest pärast leiva murdmist ning jagamist; või siis lugu uskmatu Toomaga, kelle kahtlused ülestõusmisse hajutas Jeesus sellega, et laskis puudutada oma haava? Mis need siis muud on kui kahe seisundi lahutamatu sidestus – olla ühtaegu surnud ja elus? Olla igaviku ehk lõpmatute üleminekute metafoor? Naastes Jeesus Kristuse nime juurest (milles Jeesust peetakse tõepoolest kunagi elanud inimeseks, Kristus aga on võetav tema kogukondliku kuuluvuse, kristluse tähistajana) Jumala juurde, võrdleksin pärisnime positsiooni hõivanud suure tähega Jumalat nagu ka jumalat üldnimena eesriidega millegi/kellegi veel sügavamal asetseva nimetatava ees. "Jumala" etümoloogia juhatab läänemeresoome algkeele juurde, aga selleski omakorda alg-indo-iraani keelest laenatud diyumma’le, mille vasteks sanskriti keeles peetakse dyumān’i tähenduses "taevalik, kirgas, särav". Olen lugenud Jumala/jumala nime seostamisest ka läänemeresoome tüvega "jume", mis viitab näole, ilmele. Jumestamine, nagu teame, on alati millegi maskeerimine (rõhutamine või varjamine); igal juhul loomuliku ilme varjutamine; piltlikult öeldes, vahe-eesriidega katmine. Näo ilmest loetakse välja inimese kui terviku seisukorda – "sa näed väga hea välja", "oled kuidagi kahvatu"; "oled kurb, rõõmus, särav jne" –, aga teame sedagi, et ilme võib olla vägagi petlik.

Niisiis, Jumal/jumal on eesriie olemusliku Tõe ees. Ta on teejuht selle Tõe poole. Teejuhti võib usaldada. Ja kui teda usaldatakse, siis võib ja saab ka temasse uskuda. Aga ta ise ei ole lõplik ega ülim Tõde. See väide ei tähenda Jumala/jumala ära salgamist. See on tunnistus labürindist.

Jutustaja "Roosi nime" viimases peatükis sümboolse pealkirjaga "Viimane leht" tunnistab: "Maailm tantsib surmatantsu, mõnikord tundub mulle, et Doonaul purjetavad laevad on täidetud hulludega, kes sõidavad pimeduseriiki. Mul ei jää üle mitte midagi muud kui vaikida. / - - - / varsti ma jõuan tagasi oma alguse juurde ja ma ei usu enam, et see on aupaiste Jumal, nagu on mulle öelnud minu ordu abtid, või rõõmu Jumal, nagu uskusid kunagi minoriidid, võib-olla ta ei ole isegi armulikkuse Jumal. Gott ist ein Lautes Nichts, ihn rührt kein Nun noch Hier…" Ehk tõlkes: "Jumal on täielik mittemiski, teda ei puuduta ei Praegu ega Siin." Arvestades apokalüpsise-eelset olukorda, kuhu maailm XXI sajandi esimese veerandi lõpuks on jõudnud; kus tundub, et kurjusest ja vägivallast on saanud absurdne vaatemäng ja võidu hinnaks peetakse surmatungi; kus võimu teostamine on kujunenud klounaadiks ja rahvaste kooseksisteerimine on hajunud tõejärgsesse kakofooniasse – selles pandeemilises seisus tahaksin ikka ja jälle korrata saksa filosoofi Martin Heideggeri (1889–1976) kuulsat repliiki 1966. aastal antud intervjuust (avaldatud postuumselt 1976) ajakirjale Der Spiegel; repliiki, mis viitab inimese tähenduslikkuse lagunemisele ja tehnoloogia võõrandumisele inimesest; tehislikkusele, mis asendab imede müsteeriumi ning millest pääsemiseks vajatakse radikaalset pööret tunnetuses ja mõtlemises, koguni ümbersündi ennast: "…filosoofia ei suuda nüüdses maailmaseisundis esile kutsuda ühtki vahetut muutust. See ei käi mitte filosoofia, vaid kõige ainult inimliku mõtlemise ja püüdlemise kohta. Ainult veel üks jumal võib meid päästa. Pääsemise ainsat võimalust näen ma selles, et ette valmistada valmidust jumala ilmumiseks või jumala eemalolekuks selles allakäigus; et me jämedalt üteldes mitte ei "kärvaks", vaid et kui me alla käime, siis käime alla eemaloleva jumala palge ees." (Spiegeli-kõnelus Martin Heideggeriga. Saksa keelest tõlkinud Ülo Matjus. Akadeemia 1992, nr 5, lk 959).

II

Jumala juurest on kohane tulla inimese (nime) juurde, sest nagu Esimesest Moosese raamatust (1Ms 1:27) loeme – "jumal lõi inimese oma näo järgi". Kuigi selle all peetakse silmas jumalaga sarnaseid omadusi, mis peegelduvad ka inimeses, nagu vaimsus, moraalitaju (hea eristamine kurjast), loovus jms, siis inimese näo juurde kuulub samuti nimetamise labürintlikkus. Juba põgus pilk eesti onomastika (= teadus nimede päritolust, struktuurist ja kasutusest) bibliograafiale kinnitab, kui olulisel kohal mitte ainult keeleteaduslikust aspektist lähtudes, vaid ka, ja võib-olla isegi eeskätt, kultuuriloo ning kultuurilise identiteedi seisukohast on eestlaste ees- ja perenimede ajalugu. Lisaks, muidugi, eesti inimeste endi suhtumine oma nimedesse (nn psühhograafiline aspekt), millest võib küll lugeda eestlaste elulugudest või mälestustest, aga mida siiski süstemaatiliselt pole uuritud. Kes kõik eestlaste nimetamisega pole tegelenud!? Onomastika bibliograafiast (Annika Hussari magistritöö "Eestlaste eesnimedest aastatel 1930–1990", Tartu, 1998) võib leida Paul Ariste, Matthias Johann Eiseni, Elmar Elisto, Oskar Kallase, Hildegard Musta, Julius Mägiste, Valdek Palli, Heldur Palli, Juhan Peegli, Edgar Rajandi, Helmut Tarandi, Eduard Roosi, Andrus Saareste, Huno Rätsepa, Henn Saari, Jaak Simmi, Leo Tiigi, Helju Valsi, Eduard Vääri käsitlusi. Tegemist on keeleteadlaste, folkloristide, ajakirjanike ja vahetult onomastikaga tegelevate inimestega. 2000. aastast alates on Annika Hussar kirjutanud kümneid lugusid eestlaste erinevate eesnimede andmisest ja päritolust (2003–2006 ning 2008 ajakirja Pere ja Kodu veergudel), sh eriti problemaatilistest kaksiknimedest ja kahesoolistest nimedest. 2016. aastal on Hussar koos Mariko Fasteriga avaldanud Emakeele Seltsi Aastaraamatus käsitluse "Eestlaste hüüdnimedest". Perekonnanimede uurimisele on pühendunud genealoog ja ajaloolane Fred Puss. Isikunimede labürindist annab kujuka pildi veebivärav Geni. Iga sealne nimi kastikeses juhatab teise juurde. Tulemuseks on pilt otsekui tohutust ämblikuvõrgust, mille keskme ja ühtlasi labürindi konfiguratsiooni määrab veebivärava kasutaja oma sisendi, resp. küsimusega. Siinse essee teises pooles ei kavatse ma müttama hakata nimeuurijate tööpõllul. Tahan üksnes osutada, milline "nime vaev" kaasneb inimese enda nime labürintlikkusega. Ene Mihkelsonil (1944–2017) ongi sama pealkirjaga romaan – "Nime vaev" (1994). Selle fookuses on Eesti lähiminevik, 1980ndate aastate vabadusliikumise eufooriline lõpp ning uue kümnendi algus, mil Eesti sai riigina tagasi oma iseseisvuse. Tegemist on murranguliste üleminekuhetkede kujutamisega. Domineerib vahepealsus, mis toob esile nii mineviku varjud, nn Kaini märgid (reetmised ja fiktsioonid) elulookirjeldustes, kui ka kannatus- ja ellujäämislugude kangelaslikkuse. Romaani põhjalikult käsitlenud kirjandusteadlane Tiina Kirss tõdeb: "Terves romaanis leidub selliseid ajalisi tähistajaid, mis on liikuvad verstapostid ja lasevad ajalooperioode mitmeti määratleda ja irooniliselt ristvalgustada, jättes lugeja teadmatusse. Tõepoolest, püüe kujutleda kangelaslikku või isegi sidusat alguse, keskpaiga ja lõpuga minevikku võib meelehärmi tekitada nii isiklikul kui kollektiivsel tasandil, pannes otsija tundma end ebaõnnestununa ning määrates ta igavestesse otsinguisse, arhetüüpilise Igavese Juudi Ahasveeruse eksirännakutesse, kelle jalg arhiiviallikate põhjal ka Eesti pinda puudutas." Mihkelsoni (muide, ühine sünninimi Friedebert Tuglasega!) eluromaan ja ühtlasi eesti kirjandusklassikasse kuuluv teos kannabki pealkirja "Ahasveeruse uni" (2001). Kui juba Tuglasele viidatud, siis mainitagu, et paljud eesti kirjanikud ei ole elanud oma loomingulist elu omaenda kodanikunime all. Veebilehel "Keele ja kirjanduse maailm" loetletakse neid lausa kaheksateist; mitmed loetelust välja jäänud autorid, nagu Faehlmann, Kreutzwald, Hindrey, Vilde, Kangro, Suits, Vaarandi on kasutanud pseudonüüme publitsistikas.

Varinimede kasutamise praktika on äärmiselt lai, alates luurajatest-spioonidest, poliitilis-propagandistlikest juhinimedest, nagu Lenin, Il Duce, Stalin, Hitler, ja lõpetades sadadesse ulatuvate artistinimedega meelelahutus- ja filmimaailmas.

Ukraina vabadussõda on toonud lisaks veel ühe pseudonüümse kihi. Avalikkuses esinevate või osutatavate sõjaväelaste nimede asemel on nende hüüdnimed. Eesti kirjanduslikest tüvitekstidest tegeldakse vähemalt kahes nime problemaatikaga. Need on Oskar Lutsu (1887–1953) "Kevade" (1913) ning Anton H. Tammsaare (1879–1940) "Tõe ja õiguse" II jagu (1929). "Kevades" norib Jorh Aadniel Kiir kaasõpilaselt Tootsilt, et too ütleks ühe ilusa poisslapsenime. Kiir küsib seda oma äsja sündinud väikevennale, kellel seisab ees ristimistalitus. Tähelepanu väärib, et Toots on nõus seda ütlema üksnes tasu eest, milleks on õunad. Mõlemast, nii pöördumisest "Ütle üks ilus poisslapse nimi" kui ka "õunte pealt vaatamisest" on saanud eesti üldkeeles fraseologismid. XIX sajandi tavale vastavalt pannakse inimesele kaks nime: mõelgem kasvõi eesti kultuuri suurkujudele Kristjan Jaak Petersonile, Friedrich Robert Faehlmannile, Friedrich Reinhold Kreutzwaldile, Johann Voldemar Jannsenile, Karl August Hermannile. Toots pakubki Kiirele venna nimeks "Kolumbus Krisostomus". Koomiline nimede leiutamise episood lõpeb ristsetega, kuhu Kiir ka Tootsi kaasa võtab. Tootsi pakutud nimed lükkab aga talitust läbi viiv köster tagasi. Seepeale puhkeb paanika uute nimede leidmiseks. Kiire väikevend ristitaksegi koguni kolme nimega – Bruno Benno Bernhard. "Kevade" tegelaskond on nimede poolest üldse kirju. Kui Kiir esineb oma täisnimega, siis Toots Ülesoo talust on ilmselt perenimi. Tootsi eesnimi jääbki teadmata. Täisnimega on ka kirjaniku prototüüp Arno Tali. Seevastu Raja Teele nimi koosneb talunimest ja Saksa-Rooma keisrinna, ühtlasi katoliku pühaku nime Adelheid/Adelaide eestikeelsest mugandusest. Tõnisson on perenimi nagu ka õpetaja Laur, kelle eesnimed jäävad samuti saladuseks, nagu ka Lesta ja Imelik, kelle nimi ongi "imelik". Köster esineb aga jutustuses hoopis hüüdnimega – Julk-Jüri. Seda on ka Imeliku "kannupoiss" Tiugu. Teises tüvitekstis, Anton H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" II osas käibivad samuti enamasti ees- või perenimed (direktor Maurus, Ollino, Tigapuu, Vainukägu, Metslang, emand Vaarmann, Tiina), rääkimata Mauruse kooli venelastest. Nii on matemaatikaõpetajatel Kurlovil ja Molotovil üksnes perenimi. Omavahelises suhtluses avanevad Voitinski, Slopašev, Kulebjakov vastavalt õigeusu tavale nii ees- kui ka isanime kaudu. Mauruse tütre Ramilda nimi muutub nimemänguks neiu flirdis Indrekuga: Ramilda, Miralda, Marilda jne. "Tõe ja õiguse" II jao peategelase, Vargamäe eesperest pärit Indreku perenimi Paas muutub filoloogiliseks probleemiks, kui range usuõpetaja Vihalepp vahetatakse välja "halli uppuva väikese kõbusa vanamehe" vastu, keda näib usust rohkem huvitavat asjade ja inimeste nimede tähendus, ja kuidas neid käänata. Kas apostel Pauluse "reisid" võid "reietused"? Kas "kelkama" või "kelgutama"? Ja mida tähendab "kresku"? Indrek on klassis ainus, kes teab, et murdekeelse "kresku" näol on tegemist reega, millel on seljatugi. Anonüümne usuõpetaja tunnustab Indrekut, küsides, mis on koolipoisi enda nimi. Vastuseks saadud "Indrek Paas" äratab õpetajas uue arutelu pärisnime käänamise üle: kas "Paas – Pae", või "Paas – Paasi". Usuõpetaja jõuab järeldusele, et kuni Indrek elab, seni tuleb käänata tema nime Paasina. Kui ta aga ükskord on surnud, siis on Indrek sedasama, mis paene maapind. Ehk, teisisõnu, siis võib tema nime käänata "Paas – Pae". Tammsaare pealtnäha paigal tammuv "targutamine" kannab süvitsi eksistentsiaalset mõtet elu ja surma peegeldumisest keeles. Kurbirooniliselt saab teoses anonüümne usuõpetaja ise hüüdnimeks "Kresku". Liigutava emotsionaalsusega avaneb nime probleem teose lõpulehekülgedel, Ramilda surmaeelsetes kirjades, mida ta saadab Indrekule tiisikushaigete sanatooriumist Saksamaal. "Aga ühte tahaksin ma ometi teada, nimelt: kas mul on tõesti ilusad silmad? Kas nad on pisutki ilusad? Mis te arvate? Ma nii tahaksin, et vähemalt teiegi neis pisut ilu. Sest ilu on see, mis jääb, kõik muu kaob. Hing kaob, vaim kaob, aga ilu ei kao, tema jääb. Sest kui keegi on ilu nähes ilu tundnud, siis võtab ta maitstud ilu endasse ja nõnda jääb ilu, kui kõik kaob. Eks ole see jumalik? Jääb see, mida tõeliselt pole olemaski, ja kaob see, mis olemas. Nii et kui Teie pisutki olete tundnud minu silmis ilu, siis elab see ilu teis edasi. Ma olen nii õnnelik seda mõeldes!" Indrekule saadetud Ramilda viimane kiri kõlab otsekui hümn nimele: "Paratamatus on ikka kõige parem ja kindlam… See on ehk viimne kord, kus ma pliiatsi kätte võtan, võib-olla ka eelviimne. Viimsel korral panen ka oma nime alla, sest varsti pole ma üldse muud, kui aga paljas nimi. Sellepärast panengi ta kirja lõppu nagu lõhnava lille. Kui ma ainult teaksin, missugune lõhnab teie meelest kõige paremini, kas ramilda või Rimalda, Radilma või Ridalma, Darilma või Diralma, Dalmira või Dilmara…" Ja sel hetkel ka neiu sureb, nii et, kirja saanuna, ei leiagi Indrek selle alt Ramilda nime. Ta pöörab kõiki lehti, lugedes neid ikka ja jälle, aga "kusagilt ei leidnud ta lubatud allkirja". Eestlaste, nii tervikrahvana kui ka isikuti, nimetamise labürindis on kolm ladestust. Ajal, mida iseloomustab "ennemuiste", asustasid meie tänast kodupinda läänemeresoome hõimud. Nüüd võime neid küll teada ja nimetada (eestlased, soomlased, karjalased, vepslased, vadjalased, liivlased), aga nende eluaeg kulges meie jaoks anonüümses udus. Isekeskis muidugi suhtlesid nad nimetamisi, aga mis need olid, seda ei saa me kirjalike allikate puudumisel teada. Niisiis, ajalukku ilmume rahvana hämarikust. Ja saatuslikul kombel allaheidetuna taanlaste ja sakslaste ristisõdade tulemusel.

"Eesti" ja "eestlased" on meile antud nimi. Kogu maagi pühendati Jumalaemale, neitsi Maarjale – Maarjamaa.

1260. aastast pärit varakeskaegse Liivimaa kaart kannab nime Terra Mariana. "Henriku Liivimaa kroonikast" (1224–1227) leiame esimesed eestlaste nimed, mõistagi, ladinakeelses vormis: Lembit (Lembitus), Tabelinus, Ülo (Ylole), Meelis (Melete/Melte), Õnnepäev (Unnepewe), Võitamas (Witamas/Vytamas). Tundeid väljendavad algupärased eesti nimed Lembit ("lembima" ehk hellalt armastama), Meelis ("meeldima", aga ka "meel" kui taju ja mõistuse kandja) ning Ülo (ülev) kuuluvad tänagi, ligi tuhat aastat hiljem, eestlaste nimede repertuaari. Nimede teine ladestus seostub eestlaste pärisorjusest vabastamisega XIX sajandi esimestel kümnenditel. Jällegi on tegu nime andmise, mitte võtmisega, andjateks baltisakslastest mõisnikud. Näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) suguvõsa on saanud alguse 1670. või 1690. aastal sündinud Mauro Pellost, Laiuselt pärit mehest, kelle Jõepere mõisnik olevat vahetanud koerte vastu, ja tema naisest Marist. Kadrina kihelkonnas Jõepere lähedal Kaarli mõisas Ristmetsa (sks. k. kreutzwald) talus sündinud poisslapse isa sai peatselt pärast poja sündi 14. detsembril 1803 aidamehe koha. Eestlaste "Lauluisa" hellitava hüüdnime taga kuulub aga kõik veel saksakeelsesse tähendusruumi, k.a. suurema osa elust Võru linnaarstina tegutsenud Kreutzwaldi perekondlik suhtlus. Nii Kreutzwaldi kui ka Johann Voldemar Jannseni (1819–1990) abikaasad olid saksa päritolu (Kreutzwaldil Marie Elisabeth Saedler; Jannsenil Lelle mõisast pärit Anette Juliane Emilie Koch). Jannsenist, 1857. aastal ajalehe Perno Postimees ja 1863. aastal Tartus ajalehe Eesti Postimees asutajast saigi "Eesti nime kuulutaja". Nii pealkirjastab ühe peatüki Jannseni monograafiast ajaloolane Mart Laar ("Johann Voldemar Jannsen: elu ja töö", 2019). Jannsen sõitleb oma lehe veergudel Paide talupoegi, kes keeldunud Vene keisrile läkitatud palvekirja all oma nimede juures märkima "eestlane". Rahvuslik ärkamine ehk kollektiivse eneseteadvuse plahvatuslik sünd jääb Eestis 1869. aasta üldlaulupeo aastasse ning eesti seltside asutamisse 1870ndatel. Aga kõik see kujuneb saksa romantismi rüpes. Euroopas tervikuna toimunud rahvaste ärkamine rahvusteks ning tung rahvusriikide loomise poole on ühtlasi üldnimede tõus sakraalseteks pärisnimedeks (vrd Saksa hümni esimene rida: Deutschland, Deutschland über alles). Eestis võib teise ladestuse tinglikuks kulminatsiooniks pidada 1905. aastal Noor-Eesti avatud rahvusromantilise liikumise juhtmõtet "Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks". Inimese nime tasandil oleks see võrreldav nime vaba võtmisega. Rahva eesnimeks oleks siis "eestlane", pere- ehk kuuluvusnimeks aga "eurooplane". Sellel vabal valikul ei puudu oma irooniline aspekt, millele on osutanud keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste, kes on nooreestlust pidanud eestlaste kultuuriliseks enesekolonisatsiooniks. Eestlaste nimetamise labürint saab uue mõõtkava 1930ndate keskel nimede eestistamise kampaaniaga. Valik osutub näiliseks, sest rahvusriikliku ideoloogia vaimus avaldatakse eesti ees- ja perenimede katalooge. Nõnda siis tulebki nüüd paljude esivanemate päritolu kirjes lisada sulgudes "kuni 1935, 1936, 1937 see või teine nimi". Juba 1930ndatel ning uuesti pärast riikliku iseseisvuse taastamist 1991 maailmale avanenud Eestis lisandusid nimelabürinti eesti nimede piinlikud või naljakad tähendusmuutused teistes keeltes. Praegu väärikas eas tennisist ja treener, seitsmekümne kuuel korral Eesti koondisesse kuulunud Maria Aimre (s. 1945) kandis kuni 1976. aastani perenime Kull, mille all aga Soomes võistlemine osutus problemaatiliseks, sest soome kulli tähendab rahvalikus keelepruugis mehe suguliiget. On ka vastupidised näited. Mäletan hästi, millise muigega jälgisime 1980ndatel iluuisutamise kahekordse olümpiavõitja ja neljakordse maailmameistri, Saksamaal sajandi iluuisutajaks valitud Katarina Witi (Witt) sooritusi. Mu hea sõber, kirjanikust diplomaat ja endine poliitik Jaak Jõerüüt on pika diplomaadikarjääri (1993–2015, suursaadik Soomes, Itaalias, Maltal, Küprosel, ÜRO juures New Yorgis, Lätis ja Rootsis) jooksul pidanud kogema oma eestistamise tulemusel võetud ilusa linnunimega (jõerüüt - nüüd väiketüll) perenime tundmatuseni ulatuvaid teisendusi: Lätis Jāks Jērīts, Soomes Jaak Joeruut või Jaakko Joeruut või Jaak Joeryyt, Itaalias, Rootsis, New Yorgis, Küprosel, Maltal enamasti Jaak Joeruut või Jak Joeruut või Jaak Joruut. Naljaga pooleks on Jõerüüt pakkunud enda esitlemiseks linnu muutumatut ladinakeelset nimetust, niisiis Jaak Charadrius dubius. Kõlab uhkelt.

Viimaste aegade peresuhete tormiline muutumine - vaba-abielud, üksikvanemad, lapsendamised ja kärgpered - on eestlaste nimelabürinti muutnud üha keerulisemaks.

Mu enda nimigi võiks olla säärase keerulisustumise näiteks. Eesnimi Rein on muidugi lühend germaani Reinholdist/ Reinhardist/Rainerist. Eestisse jõudis nimi koos baltisakslastega ja oli näiteks Kreutzwaldi teine nimi, aga see on Reinholdi/Reinoldi kujul olnud ka perenimi (nagu ka Rein ise). Nime metafoorne tähendus seostub tehisaru andmeil "targa nõuandja" ja "tugeva otsustajaga", mis muidugi ei pruugi olla teadlik valik. 1940ndatel oli Rein üks levinumaid poisslastele antud nimesid. Perenimi Veidemann (vanas kirjaviisis Weidemann, sõnasõnalises tõlkes "aasamees" ehk "karjane") on aga mulle kinnistunud lapsendamise tulemusel. Olemuslikult on tegemist hõimunimega, sest kasuisa suguvõsa on pärit Mulgimaa südamest Helmest. Kasuisa on rääkinud, kuidas ka tema perenimi taheti 1930ndatete aastate lõpus eestistada. Välja oli valitud lüürilise alatooniga Vaikvee. Aga kuna kasuisa isa oli ülimalt kangekaelne, nii et kasuisa-poolsel vanaemal ei õnnestunud meest vallavalitsusse allkirja andmiseks meelitada isegi viinapudeliga, siis jäigi Veidemann. Kuni 1957. aastani kandsin ma ema neiupõlvenime Koitla, mis omakorda oli vanaema abielunimi. Vanaisa algne nimi oli Krieger, mis sai eestistatud Koitlaks. Vanaema neiupõlvenimi oli Stern, mis eestistati Tähtlaks. Nii ongi emapoolne suguvõsa pooleks: osa on Tähtlad, osa Koitlad. Mäletan ebamugavustunnet, mis nimevahetusega kaasnes, sest puberteediealine poiss pidi kogema mõne kaasõpilase narrimist teemal, kuidas rahvuslikust Koitlast taandusin tagasi nõukogude ajal kõike saksapärast fašistlikuks tituleeritud Veidemanniks. Aga nimi ei rikkuvat meest, kui mees seda ise ei riku, ütleb rahvasuu. Olen nüüdseks ligi seitsekümmend aastat kandnud ja teeninud oma nime, sest inimese identiteet on rohkem ja sügavam kui tema nimi. Ükskord saab igast inimese nimest mälupaik tema lähedastele ja kirje surnuaia hauaplaadil. See ongi lahendus nimelabürindile. Enamus meist elab oma "nimemullis", teistele teadmata-tundmata möödakäijana, mille lühima eluloona on kokku võtnud "Järvamaa vanamehe õpetustes" Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850): "Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!" Inimelu on nagu vahuviirg laine harjal. Hetk kahe olematuse, mineviku ja tuleviku vahel. Sünnijuhus, mida võib võtta ka imena. Aga ikkagi vaid hetk, mille mõte on määratud hajuma teadvusetusesse. Ülev ja kurb ühtaegu. Seepärast on ka üks mu lemmikluuletusi Gustav Suitsu (1883–1956) "Nii tuli õhtu", sest just õhtud toovad selguse paratamatusest ning lõpetavad päeva. Nii tuli õhtu: katus pea peal, lamp põles hilju, lahti lehitseda nüüd raamatute lehti lugematuid. Ent keerukam see vari voodi seinal kui suure sõnameistri mõttekeerud. Ei maitset millestki, ei kellestki. Sa oled siiski olemas. Kes ruttas videvikus üle õue, kes nagu uksepidet katsus väljas, kes hõikas sind? Ma akna avasin. Ei kedagi. Samm kellegi ei liigutand seal liiva, tuul vistist uksepidet puudutas. Ja ometi! Jah, tuleb tund, kus unustan ma oma nimegi ja varjugi ei heida seinale.

***