Tõnu Õnnepalu. Kuidas minust sai oo-üütaja

Kuidas kirjanikest, kunstnikest ja teistest lumehelbekestest (vanasti kutsuti neid romantiliselt boheemlasteks) said korraga ettevõtjad ja juhatuse liikmed, kes seda enam mäletab. Aga nii ta läinud on.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris 2026, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis. Igaks juhuks (meie tublile maksuametile) teatan kohe algul, et oo-üütamises olen täielik algaja, käpard ja arg, ning vanust arvestades ilmselt selliseks ka jään. Aga et ma elu paratamatul sunnil asjaga ikkagi kokku olen puutunud, siis jagaksin siin natuke oma tundeid, kogemusi ja mõtteid. Kui kirjanikust mikroettevõtja. Asi on ju nii, et Marxi kuulus poliitökonoomiline analüüs meie deindustrialiseerunud ühiskondades päris üks ühele enam ei kehti. On muidugi proletariaat, on ka peremehed ehk ettevõtjad, nagu ennevanastigi. On olemas veel isegi vabrikuid ja tehaseid, kuigi töölisklassi võitlusest, streikidest ei ole ammu enam kuulda olnud. Kõige viimane, mis meelde tuleb, oli hulk aastaid tagasi Rakvere lihakombinaadis. Ehk tapamajas. Eks seal ole tingimused muidugi ropud ja rasked. Kas kapitalist-vereimeja ka palka juurde pani, ei mäleta. Kui keegi veel vahel streigib, siis on need enamasti riigitöötajad, õpetajad või medõed, sest teatavasti kehtib meil demokraatia ja valitsust saab mõjutada valija kaudu. Pealegi ei maksa valitsus palka omast taskust. Isegi näitlejad vist peaaegu et streikisid ükskord, aga kirjanike streik oleks – lihtsalt naeruväärne! Ja kellena või kelle või mille vastu nad võiksid streikida? Tõsi, rotatsiooni korras on meil isegi paarkümmend riigipalgalist kirjanikku, need võiksid ju palgatõusu nõuda, aga vaevalt neil on lootust tolle kuulsa valija erilisele kaastundele, nii et pigem ollakse vait nagu kuldid rukkis. Hea, et seegi on, mis on. Kolleegil pole sedagi. Ja kord olen mina ka jälle ilma. Üldiselt, tuleb kohe ära öelda, ongi parim asi siin maailmas üks kindel ja tähtajatu tööleping. Kõige-kõige parem, kui see on veel riigiametis. Isegi kui palk pole teab mis kõrge, on see ettenähtavas tulevikus kindel. Laekub iga kuu. Kõik maksud tasutud. Süda rahul. Maksuametile isegi ei pea mõtlema. Ja kui elu liiga stabiilne tundub, võid ju vahel mõne lotopileti osta. Aga muidu, kes üldse on tänapäeval töötaja, tööline? Marxi ajal oli asi lihtne: tööline, nägu must, rabas vabrikus, kapitalistil oli sigar suus ja torukübar peas, ei tema tööd teinud! Temal oli ilus maja, ilus naine ja ilusad lapsed. Poisike-kapitalist, madruseülikond seljas, veeretas linnapargis, bonne valvsa pilgu all rõngast või ujutas tiigil laevukest. Kolmanda komponendina moodustas ühiskonna kusagil maal elutsev umbmäärane, väheteadlik ja tume talurahva mass. Nüüd, nagu öeldud, on asi segasem. Palju segasem. Osalt, tundub, et isegi meelega segasemaks aetud. Töötajad töötajateks, aga kõige rohkem tööd teeb ikkagi ettevõtja ise. Vähemalt kui uskuda intervjuid ja muid fiitšesid, kus suuremat sorti kapitalistid oma elust pajatavad. Ega seal palju muud midagi ole kui töö. Ja arusaadav, sest kõik, mis neil on, on nad saavutanud töö, töö ja ainult tööga. Kuid suurettevõtjaid on ja saabki olla vaid käputäis, niisiis peab lisaks neile ja nende töölistele-töötajatele (ning riigiteenistujatele) olema kuskil veel üks terve tööplaneet, mille asukad ei kuulu kumbagi kategooriasse. Üks uus tume, organiseerimata, kergelt allutatav mass. Ja see ei ole enam talurahvas. Talurahva võib valemist välja taandada, see on nii marginaalseks muutunud. Aga on uusproletariaat. Linnapildis on see nähtav oma jalgratastel surmapõlgavalt läbi hangede ja üle jääväljade kihutavate Bolti ja Wolti kullerite kujul. Nad on muidugi äärmiselt vajalikud, sest oma punetavate nägude ja poriste pükstega tuletavad nad tänaval ettevaatlikult tippivale kontoriinimesele meelde, et temal on ikkagi elus vedanud. Ja pole sellel palgal ka häda midagi. Aga Bolt ja Wolt on ainult jäämäe tipp. On ju olemas veel näiteks renditööjõud. Kuidagi ebamääraselt lõhnab see juba uue pärisorjuse järele. Inimesi antakse rendile. Õigusi polevat neil just ülearu. Aga ise nad on ju vabatahtlikult sellega nõus, öeldakse. Nojah. See vaba tahe. Sellest on vist mõtet rääkida ikkagi ainult siis, kui su pangakontol ka midagi on. Kuid ikkagi jääb veel hulk rahvast üle. Ja need pole töötud ega pensionärid. Need oleme meie. Väike-, mikro-, nanoettevõtjad. Arvutute poololematute OÜ-de juhatuste liikmed. Juhatuse liige! Kas ei kõla uhkelt? Lõhnaks ka nagu tolle legendaarse sigari järele. Vähemalt üks kena läikiv, avara linnavaatega office kerkib ikka silme ette. Aga sõnad petavad. Sõnad põhiliselt petmiseks ongi välja mõeldud, see on nende esmane funktsioon. Kuskil ühel teisel planeedil võib “juhatuse liige” tõepoolest office’it ja golfiklubi tähendada. Aga siin sellel väikeettevõtluse maakeral tähendab ta põhiliselt seda, et sul on õigusi vähem kui töötajal ja üldse, kui hätta jääd, siis aidaku sind Jumal. Sa oled ju ettevõtja! Sõna ise juba kostab energiliselt. Kuidas kirjanikest, kunstnikest ja teistest lumehelbekestest (vanasti kutsuti neid romantiliselt boheemlasteks) said korraga ettevõtjad ja juhatuse liikmed, kes seda enam mäletab. Aga nii ta läinud on. Ma tegelikult natuke siiski mäletan seda aega. “Ettevõtlus” kõlas tollal veel uhkelt ja natuke kättesaamatult. Seal liikus raha. Riik propageeris seda igatepidi. Kaotasid töö, või kui ei kaotanudki veel, aga tahaksid oma ellu rohkem vabadust ja iseseisvust – hakka ettevõtjaks! Eduloona esitleti keskealist daami, kes koondati õmblusvabrikust (sest vabrik pandi kinni), aga kes ei heitunud, hakkas kodus kooke küpsetama, siis avas väikse kohviku ja nüüd on kohvikuketi omanik. Elab kenasti. Annab ise tööd kümnetele inimestele. Nojah, see kõik on suurepärane. Aga kirjanik kui ettevõtja? Kas ma toodan, vahendan, töötlen midagi, osutan teenust, annan tööd, ekspluateerin tööjõudu? Nichts. Oleksin ma veel vanas tähenduses kirjanik, oleks mul oma poekene, luuk tänava ääres, mille taga ma istuksin ja pakuksin kirjutamisteenust kirjaoskamatutele või kehva kirjaoskusega elanikele. Paneksin nende mõtted, soovid, palved paberile just täpselt nii, nagu nad mõtlesid ja soovisid, kuigi ei osanud seda päriselt öelda, aga tegelikult veel palju ilusamini. Nii et ikka mõjuks! Siis ma oleksin ettevõtja, poeomanik, palkaksin ehk paar abikirjanikku-jooksupoissigi, minu butiik areneks ja õitseks. Aga jumal paraku! See kõik on ajalugu. Kui seda veel hiljuti mingil kujul esineski, siis nüüd, teadagi, on selle jaoks palju lahkem, toredam ja pealegi täiesti tasuta kirjanik: tehisaru. Pole üldse võimatu, et mõne aasta pärast osutab tehisaru lahkelt ka niisugust kirjutamisteenust, mille osutamisega ma siin parajasti ametis olen. Kirjutab artikli valmis nii kui niuhti. Huvitava, vaimuka, probleeme tõstatava. Personaalses, värvikas stiilis. Ei tea! Kõik on võimalik. Esialgu ma saan seda teenust veel millegipärast osutada. Teenus valmis, tõusen hetkeks laua tagant, kehastun töölisest-kirjutajast ettevõtjaks, juhatuse liikmeks. Koostan arve. Mille esitan teisele ettevõttele. See tasub arve osutatud teenuse eest. Ettevõte teenib tulu. Minu avatar Juhatuse Liige hõõrub käsi, teate küll, nagu kapitalist kunagi: raha tuleb, raha tuleb! See ettevõte on veel selle poolest täiesti eriline, peaaegu imeettevõte, et kulusid tal tõtt-öelda polegi. Peaaegu nagu valeraha vabrik. Mida see kirjutamine siis ikka maksab? Mida selleks vaja on? Mitte midagi. Rangelt võttes: ainult ühte inimest. Aga kuna see inimene on sama, kes andis käsu, kirjuta!, Juhatuse Liige, siis ju tegelikult pole vaja talle ka palka maksta. Palka, iseendale? Okei, vaja on arvutit, natuke kulub voolu. Aga kas sa siis arvutiga ainult kirjutad? Oleks see vaid nii! Arvutiga sa peamiselt, teadagi, surfad. Lahutad meelt, viidad aega. Töövahendina teenib ta sind paraku vaid äärmiselt piiratud ulatuses.

Nii et: kui tahate omada ettevõtet, mille peaaegu kogu tulu on puhastulu, on kasum, siis – hakake kirjanikuks.

Lugeja muidugi mõistab, et ma trikitan siin, oo-üütan, kui otse öelda. Ka kirjanik, olgu siis töötaja-kirjanik või ettevõtja-kirjanik, tahab elada. Elamine maksab. Niisiis peab keegi siin kellelegi maksma. Palka. Rangelt võttes ei maksa seda aga mitte keegi, vaid miski. OÜ. Moraalne isik. Maksab palga, maksab riigile maksud. Õieti küll mitte palga, vaid juhatuse liikme tasu. Seal on vahe sees, mida ma siin lahkama ei hakka. Raamatupidaja teab täpsemini. Sest kuskil on ka tema. Ma ei ole teda küll väga ammu näinud, meie suhe on täiesti virtuaalne, aga tänu temale, ja ainult tänu temale, kogu see konstruktsioon mul üldse püsti püsib. Kuidas ta püsib, administratiivses ja fiskaalses mõttes, ärge küsige. Raamatupidaja teab. Ta on mul muide äärmiselt korralik ja seaduskuulekas. Tegelikult ta mingit oo-üütamist ei salli ega luba. Mulle see sobib. Mina maksuametit ja muid riigiorganeid kardan. Olen veel vanaaegne inimene, tean, et riik ei mõista nalja. Kui ta su kord kätte saab. Kui ei saa, noh, siis... Aga ei, ma parem magan rahulikult. Kehastun kirjanikust aga jälle juhatuse liikmeks ja maksan endale juhatuse liikme tasu. Neetud lugu! Jälle nad on miinimumpalka tõstnud. Alampalka, täpsustab raamatupidaja. Ja seda veel ei ole tõstetud, lisab ta juurde. Tõuseb aprillist. (Olgu öeldud, et alampalga tõstmise iga-aastased läbirääkimised on üks riiklikke komöödiaid, mida etendatakse ainult ja ainult selleks, et minutaolised mikroettevõtjad ennast liiga mugavalt ei tunneks!) Seni kehtib vana määr, 886 eurot. Tulumaks maha, kätte saad ümmarguselt 850. Nii vähe! tõstab kirjanik-tööline minus häält. Pole ta vähe midagi, poriseb Juhatuse Liige. Kulu ettevõttele koos maksudega, palgafond, nagu raamatupidaja oma ilusas keeles teada annab, on 1178.38. Ühes kuus. Aastas – arvuta ise! Kirjanikule ei meeldi arvutada. Juhatuse Liikme ja raamatupidaja vastu jääb ta niikuinii vähemusse. Peab oma palgaga leppima. Ole õnnelik, kui sedagi saad. Ja et sul on – mis peamine! – haigekassa kaart. Oh seda vanaaegset kõnepruuki! Pole seal ammu enam mingit kaarti ja haigekassat ka pole. On tervisekassa. Ja sotsiaalmaksu laekumise järgi arvestatakse sulle ka pensioniosakuid. Või kuidas nende nimi on. Aga et sa viletsa ettevõtja ja kergemeelse oo-üütajana maksad endale vaid seda äraneetud alampalka, mis on ühtpidi väike ja teistpidi suur (ja mida aina tõstetakse!), siis seda sa parem ära arvutama hakkagi, kui palju sulle “staaži”, nagu vanasti öeldi, koguneb. Eks kui ükskord pinsile lähed, siis näed. Seda me võime sulle öelda, et mingist alampalgast ära siis unistagi. Pinss tuleb väike. Imepisike. Kui kord oled kirjanikuks hakanud, kirjanikuks ja juhatuse liikmeks, siis oo-üüta surmani välja. Kui elada tahad. Vähemalt pinsipõlves ei pea sa enam endale seda va juhatuse liikme tasu maksma, “haigekassa kaart” on riigi poolt. Võid võtta ainult puhtaid dividende. Maksad tulumaksu ära ja kõik muu on sinu. Ela nagu härra. Nagu rantjee muistegi. Kui vaid... Nojah. Ühesõnaga, nii minust saigi oo-üütaja, kes õieti oo-üütada ei oska ega julge. Ja siis viriseb. Oma viga. Nagu kõik ja alati siin ilmas.