Taavi Jakobson: lihtne võte, mis võtab konfliktilt jõu

Vähestele meie seast meeldib tülis olla. Ometi kipuvad lahkhelid kuumade sõneluste, solvunud tagarääkimise või jääkülma vaikusena varitsema meid nii tööl kui ka kodus. Eriti just kodus, kus emotsionaalne laetus on kõrgem ja vajadus end tsiviliseeritud ilmakodaniku maski taga hoida justkui väiksem. Artikli autor Taavi Jakobson on pereterapeut.

Konflikt iseenesest ei ole alati halb. Teismeeas on see osa loomulikust arengust, mil noor inimene õpib oma tahtmisi ja piire tundma. Niisamuti võib kirglikult erinev lähenemine mõnele probleemile viia hoopis parema lahenduseni, kui keegi alguses näha oskas (mõistagi ei ole konflikt ei ainus ega enamasti ka tõhusaim viis erinevate lahenduste lauale toomiseks). Küll on aga halb see, kui konflikt läheb üle sisulisest isiklikuks. Teismeea maailmaavastamine muutub hinnanguks "ta ainult kamandab, et oma võimu näidata", sisulisest lahkhelist saab titaanide heitlus "ta püüab mulle meelega käru keerata, et oma positsiooni kindlustada". Kodus lõhuvad isiklikule tasandile läinud tülid usaldust. Tööl lisaks sisekliimale ja rahulolule ka tööjõudlust. Konflikte kasvatab isiklikuks sageli üks ja sama tegur. Seesama tegur võib neutraalse või isegi meeldiva situatsiooni tüliks paisutada. Veelgi hullem – usalduse lagundamise kaudu muudab see tülid korduvaks. Sama tegur on kohal ka siis, kui partner võtab üht ja sama negatiivset minevikuteemat uuesti ja uuesti üles. Mis see võimas asi siis on ja kuidas sellega võidelda? Nagu lubatud, on lihtne nii ravim kui ka põhjus. Nimelt on suure osa lahkhelide isiklikuks eskaleerumise taga teineteise valesti mõistmine või mittemõistmine. Mittemõistmine saab aga alguse nii lihtsast asjast nagu mittekuulamine. Jah-jah. Kõik teame, et rääkimine hõbe, kuulamine kuld. Lisaks käputäis teisi vanasõnu samas liinis. Teame. Ja järgime väga harva. Mida olulisem vestlus töökaaslase, partneri või lapsega, seda vähem tuleme kuulamisega toime. Mis meid siis takistab, kui see nii oluline on? Selleks on erinevaid põhjusi, aga alustame lihtsamast otsast: mida me teeme kuulamise asemel. Kui neid asju mitte teha, hakkab kuulamise jaoks aega ja ruumi rohkem tekkima.

Tüüpkäitumine 1: röster kohvimasina vastu

Mu pereteraapia juhendaja tõi sellise näite: kujutle, et lähed oma katkise röstriga kodumasinate remonti. Annad röstri üle leti, ootad küsimusi või hakkad rääkima seda, mis mureks ... aga mees leti taga kummardub, võtab maast oma katkise kohvimasina ja annab üle leti sulle vastu. Jabur? Jah. Kas see on see, mida vajad? Ei. Mida sa tunneksid seal leti ääres? Ilmselt nõutust, nördimust, rahulolematust, viha … Sinna parandusse sa oma jalga suure tõenäosusega uuesti ei tõstaks. Kui haruldane selline olukord meie igapäevasuhtluses on? Kujutleme nüüd olukorda, et su partner tuleb töölt ja hakkab rääkima, kui nõmedalt mingi kolleeg oli temaga käitunud. Sul tuleb meelde täpselt samasugune juhtum, isegi veel hullem, mis hiljuti sinuga juhtus. Ootad kannatamatult partneri jutu lõpuni või hetkeni, mil ta pikemalt hinge tõmbab, ja hakkad rääkima oma lugu: "Aga tead, mis mul ükskord oli ..." Mõistagi heas usus, et teda aitab teadmine, et veel hullemini võib minna. Pealegi – sa elasid selle olukorra ju üle, eks? Kas see on see, mida ta vajab?

Kui pöörad rollid ringi ja kujutad ennast algse rääkija sussidesse, kas sooviksid sel hetkel kuulata lisaks oma murele veel kellegi teise oma?

Kas tunneksid, et su partner oli päriselt sinuga ja kuulas sind? Ehk piltlikult – kas said oma katkise röstri ära anda või said lisaks sellele veel kulunud kohvimasina?

Tüüpkäitumine 2: "Ise tegid selle katki"

Püsime kodumasinate remonditöökoja näite juures. Kuidas oleks, kui lähed röstriga remonti, aga remondimees, nähes katkist masinat, ütleb kõigepealt, et tema ei ole seda katki teinud. Kui püüad sellise reaktsiooni peale jahmununa seletada, et masin siiski ON katki, kuuled juba päris intensiivselt, et remondimees pole su köögis käinud ja üldse tegid selle ilmselt ise katki. Ja juhendit sa muidugi ka ei lugenud. Jabur? Kas see on see, mida vajad? Mida tunneksid leti taga seistes? Ilmselt alandust, nördimust, solvumist, viha … Kuidas suhtluses? Kujutleme üht varakevadiselt pimedat ja porist õhtut. Sead end pärast kurnavat tööpäeva rahulikult uudiseid skrollima. Tuleb varateismeline tütar su juurde ja kaebleb, et õhtuses bussis oli tal olnud väga hirmus, sest mingi purjus nõmedike kamp lällas seal. Su vanemlik tundepahvak liigub hetkega hirmust, mis kõik võinuks juhtuda, süüni selle ees, et sa pole talle õhtuseks ajaks turvalisemat transporti korraldanud. Üle su huulte tuleb aga midagi stiilis "kõik sinuvanused saavad bussiga sõidetud" või "ma ju ütlesin, et see hiline trenn pole mõistlik valik!". Vanemate ülesanne on ju lastele elu õpetada! Kas see on see, mida ta sel hetkel vajas? Pisarad ja paukuv toauks ütlevad ilmselt: "Ei." Kas see on teismelise tujukus või oleksid ka ise selles olukorras midagi muud vajanud? Mida oleksid sina tema olukorras tundnud?

Tüüpkäitumine 3: "Pole midagi, selle firma röstreid on meil siin palju"

Seekord oleme kodumasinate remonditöökojas sattunud empaatilise vastuvõtja otsa. Kohe, kui oleme masina letile pannud, ütleb ta mõistvalt: "See on ikka täitsa katki." Püüame sellisest algusest julgustatuna seletada, mis masinal õieti viga, aga selle peale tuleb järgmine lohutus vanavanemate varasalvest: "Pole midagi, eks need röstrid lähevad ikka katki." Nii veel paar korda, kuni ta ütleb naeratavalt vabandades, et neil tuleb kohe lõunaaeg ja ta peab töökoja sulgema – reeglid sellised. Arusaadav, muidugi. Kui seisad töökoja ees, röster kaenlas, hakkad tasapisi aru saama, et midagi ei ole ikka päris see, mida vajasid. Röster on ikka sinu käes ja ega su probleem muul viisilgi üle leti jõudnud. Kuidas suhtluses selline olukord avaldub? Lohutamine ongi ju see, mida vajame!? Tõsi, mõnikord on olukorra normaliseerimine – näitamine, et sama probleem esineb ka teistel – või lihtne lohutamine igati kohane. Mis aga puudu jäi? Kujutle, et hakkad oma partnerile rääkima oma ebanormaalselt närvesöövast päevast, kus üks äpardus ajas teist taga, ja tema ütleb sulle mõistvalt, et sul on tõesti väga palju tööd. Nojah. Ei olnud päris see, mida tahtsid talle öelda. Üritad veel paar korda ja, jäädes iga kord kinni lohutuste müüri, loobud lõpuks jõuetult. Midagi oleks nagu valesti. Tema peale pahane ei ole ilus olla, sest ta on lohutanud just nii, nagu meid on põlvest põlve eeskujuga õpetatud. Paljud inimesed tõmbuvad selles olukorras endasse ja pahvatavad oma frustratsiooni põrandale jäetud sokkide, valju muusika või ükskõik millise muu igapäevase pisidetaili peale välja.

Tüüpkäitumine 4: "Kui ratsionaalselt mõtled, on see väike mure"

Ärme jäta jonni - kujutleme end uuesti remonditöökoja leti ette. Paneme röstri lauale ja saame isegi räägitud, mis sellel viga. Töötaja leti taga kuulab jutu tähelepanelikult ära, noogutab ja ütleb: "Jah, aga kui sa nüüd selle olukorra peale mõtled, on see tegelikult väike mure: ilm on ilus ja saia saad röstida ka pannil. Või süüa hoopis värskelt." Automaatselt hakkad talle põhjendama, miks röstida on ikka vajalik. Pika vaidluse järel tuled töökojast välja nii oma röstri kui hinges keeva vihaga. "See tüüp peab end minust targemaks!" Koduteel jätkad mõttes uute argumentide otsimist, miks röstimine on samasugune inimõigus nagu WiFi. Võimalik, et kusagil kripeldab õige vaikselt ka hirm, et äkki oledki rumal ja ebaratsionaalne ning võiksid rahulikult oma saia pannil praadida.

Töises suhtluses võib ratsionaalsusele kutsumine olla täiesti põhjendatud (ehkki sellega peab mõistagi ettevaatlik olema). Kodus? Mõnikord.

Aga vaatame näiteks sellist olukorda: tuleb su juurde täiskasvanud laps ja on endast väljas äsja valusalt lõppenud suhte pärast. Tead elukogemusest, et ajapikku läheb valu üle, ja üldse oli see suhe algusest peale hukule määratud. Loomulikult püüad ta kannatusi leevendada, seda kõike öeldes ja teda ratsionaalsusse tirides. Pisarad ei aita ju kedagi. Kas see on see, mida sa tema asemel selles olukorras vajaksid? Ratsionaalne meel tahab öelda, et muidugi. Selline valu ei tule aga aju mõtlevast osast, vaid "südamest". Ja tunded ei saa ratsionaalsetest argumentidest aru. Ehk kõik su targad sõnad voolavad tühja. Süda vajab selles olukorras mõistmist ja ärakuulamist ning kindlat õlga, mille najal nutta (kui su laps jääb pikemaks ajaks suhteleina kinni, võib olla abi ka ratsionaalsusele rõhumisest).

Tüüpkäitumine 5: "YouTube’ist leiab juhendi"

Oleme oma röstriga taas remondis. Ilmselgelt oleme lootuse juba ammu kaotanud, et kusagilt võiks üldse normaalset teenindust saada. Lõppkokkuvõttes saab ka suitseva röstriga hakkama. Eestlane kannatab kõik välja ja alati saab tuba tuulutada. Viimane katse. Annad röstri, remondimees võtab abivalmilt oma sülearvuti, keerab selle sinu suunas ning näitab, kust ja kuidas leida videoid röstrite parandamise kohta. Väga hea, aga guugeldada oskad ju ise ka. Ütled seda, igaks juhuks lisades, et sul pole vastavaid tööriistu ega varuosi. Tema aga seletab, et remont on kallis ja Amazonist leiab kõik vajamineva. Pärast mõningat vaidlust jalutad välja, röster kaenlas. Võimalik, et isegi mõne mõtte ja teadmise võrra rikkam, aga igatahes pettununa, et ei saanud oma probleemi lahendatud kõige ajaefektiivsemal viisil. Esimese hooga on seda tüüpkäitumist raske kuidagi ebaefektiivseks pidada. Sageli ongi olukordi just nii vaja lahendada: lapse iseseisvust ja noorema kolleegi oskusi kasvatades või enda piire kaitstes. Ratsionaalsete probleemide puhul. Näiteks, kui laps soovib sinult abi matemaatika kodutöö lahendamisel, on tegu ratsionaalse teemaga ja ülesande ära tegemise asemel on mõtet näidata talle, kuidas ta saaks seda tüüpi ülesannetega ise hakkama. Kui see abipalumine tuleb aga vahetult enne südaööd ja nutetud silmadega, on mõtet eeskätt tegeleda emotsionaalse teemaga, sest ratsionaalne sõnum ei tungi tunnete vallist läbi; see võib seda valli vaid kõrgemaks ehitada. Kui partner asub kurtma selle üle, et kõigi eelduste kohaselt temale tulema pidanud ametikõrgendus läks kellelegi teisele, kuna too sai ülemusega paremini läbi, on tegu samuti emotsionaalse probleemiga. Kui partner sinult otse ei küsi, kuidas teinekord sellist olukorda vältida, ei ole mõtet talle seda väärt infot ka jagada. Igatahes ei ole mõtet imestada, kui pärast sinu tarkade nõuannete kuulmist ta ukse paukudes toast välja lendab, sisistades, et teab neid asju isegi. Enne kui teda liigses emotsionaalsuses süüdistada, kujuta ennast tema või emotsionaalselt üle koormatud lapse asemele. Kas sel hetkel vajaksid tarku õpetusi või hoopis midagi muud?

Mida siis teha?

Viise, kuidas me tegelikku kuulamist väldime, on mõistagi rohkem, aga loetelu jätkamine läheks pikale. Inimesed on selleks liialt loomingulised. Niisamuti läheks pikale selle kirjeldamine, miks me nii käitume. Kuna see on aga oluline teema, siis mõni lause selle kohta, sügavalt teooriasse minemata siiski. Alustuseks võib öelda, me räägime paigus, kus peaksime kuulama, mitte sellepärast, et oleksime halvad inimesed/vanemad/partnerid/kolleegid… Vastupidi, teeme seda sageli just seepärast, et soovime teist aidata. Vajadus aidata on nii suur, et ei jõua muret ära kuulatagi – lahendus on meie peas juba valmis ja täpsemad faktid võiks me elegantset lahendust vaid rikkuma tulla.

Põhiliseks takistuseks partneri emotsionaalsete murede puhul on aga meie enda emotsioonid.

Teise inimese, eriti lapse või partneri valu on nii raske taluda, et pikema kuulamise asemel (mis tähendaks selle valu pikemat kannatamist) püüame selle eest võimalikult kiiresti põgeneda. Lohutamine, teisele teemale üleminek, lahenduse pakkumine jms on selleks suurepärane viis – suurepärane muidugi meie, mitte rääkija jaoks, ehkki ka talle võib nii hetkeline kergendus saabuda. Mõnikord võtame aga oma partneri või lapse heaolu eest sellise vastutuse, et tajume iga tema kannatust meie süüna (sageli lapsepõlves sisse kasvanud uskumus). Süütunne on aga nii valus tunne, et selle vältimiseks lähevad käima ego kaitsemehhanismid, mis panevad vahel tegema asju, mis pealtnäha või tagantjärele ei tundu kõige mõistlikumad (isegi kannataja ründamine – "Ise tegid selle katki" olukord). Selleks, et tüli ei oleks kodus igapäevane külaline või meie pereliikmed lootusetult endasse, sotsiaalmeediasse või kestvussporti ei kaoks, peaksime suutma tabada end vähemalt kirjeldatud tüüpkäitumiste piirilt ja mõtlema, mida ma ootaks leti taga seisvalt inimeselt tegelikult. Mina ootan näiteks täit tähelepanu ja spetsiifilisi küsimusi, nägemaks, et ta saab mu probleemist aru. Kuidas mina saan aru, et mind päriselt kuulatakse? Kuidas sina saaksid? Sageli on abiks küsimused: "Mis edasi sai?", "Kuidas teised suhtusid?", "Kuidas sa ennast tundsid?", "Mida sa praegu vajad?" ... Silmside, mõistmist näitav mõmin ("mhm" jms) aitavad ka kaasa – mis iganes tundub loomulik.

Aga …

Kui olen oma klientidele kuulamise olulisusest rääkinud, saan tihti kahtlevaid küsimusi, mis valdavalt kuuluvad ühte järgmisest kolmest kategooriast. Kas selline võte ei ole ebaloomulik või manipuleeriv? Selle peale küsin enamasti vastu, kas partneri/lapse… elu, mõtted ja tunded sind tegelikult huvitavad. Kui huvitavad, siis ei ole manipuleeriv. Küll aga võib rääkimise asemel küsimine tunduda esialgu ebamugav ja harjumatu, sest lisaks eespool nimetatud kuulamist takistavatele tunnetele on iga käitumise muutus algul võõras. Kas ma pean siis kogu aeg tema jutte kuulama? Laste puhul: jah. Laps jagab oma muresid vanemaga, tema ülesanne ei ole kuulata vanema omi. Partneri puhul: partnerlus tähendab võrdsust ehk rollid vahetuvad. Võid uskuda, et ka tema sind raskel hetkel toetab. Kuulan ära – ja siis? Soovitan proovida (vihje: emotsionaalse probleemi puhul on ärakuulamine väga suur osa lahendusest). Üheskoos lahendust leida on lihtsam, kui probleemist saadakse ühtviisi aru. Järgmine kord enne vastama kibelemist tasub korraks kontrollida: kas ma praegu ulatan oma katkist kohvimasinat üle leti, lohutan, süüdistan, ratsionaliseerin ja õpetan, kus pole tarvis. Või aitan oma vestluskaaslasel rikkis röstrist vabaneda. Taavi Jakobson on ligi 30 aastat juhtinud väga erinevaid tiime, tegelenud kolmandas sektoris (Heateo Sihtasutuse ja Lapse Heaolu Arengukeskuse/Perepesade nõukogus), avaldanud kaks romaani ja luulekogumiku. Omades kogemusi rahvusvahelisest suurkontsernist, idufirmadest, avalikust sektorist, ITst, arhitektuurist, finantside juhtimisest Eestist ja mujalt otsustas ta viiekümnendate saabudes end täiendada, hakates õppima ning praktiseerima süsteemset pereteraapiat, mis ühendab ta kaks pikaaegset kirge - süsteemiteooria ja psühholoogia.