Urme Raadik ja Sille Jõgeva: tõsta oma suhte kvaliteet uuele tasemele

Urme Raadik ja Sille Jõgeva on suhteterapeudid, kes on 10 aastat läbi viinud paaridele mõeldud kursust, mis põhineb psühholoog Harville Hendrixi raamatul “Teekond soovitud armastuseni”. See kursus on maailmas kõrgelt hinnatud nädalalõpp suhtepaaridele. Tänaseks on nende koolitustel osalenud pea 550 paari, artiklis jagavad nad oma 10 tähelepanekut käidud perioodist. Mis iseloomustab paare, kes tulevad koolitusele, millised on nende ootused, hirmud ja kõige levinum tagasiside? Artikli lõpus on ka väike, aga mõjus praktiline harjutus paaridele.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris 2026, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.

Kuidas see teekond algas?

Alustame sellest, kuidas meie, Sille ja Urme, selle koolituse juurde jõudsime. Oleme tänaseks koolitust juhendanud üle kümne aasta ja meie koostöö sujub, sest lisaks sarnastele omadustele on meil üksjagu erinevusi. Erineb ka see, kuidas me ise kursusel osalema jõudsime. Urmel oli kaasas üks pikk suhe, mis algas koolipingist ning kus oli nii ilu kui ka valu. Oli nii toredaid hetki kui ka paras ports rahulolematust ning tollane teadmine, et elu ongi selline ja valusad hetked tuleb lihtsalt ära kannatada või siis lahku minna. Sille omakorda oli oma abieluga jõudnud esimese korraliku kriisini, kus vana moodi jätkata enam ei tahtnud, aga uut viisi veel ei osanud. Laual oli variant, kas minna lahku või proovida midagi täiesti uut – just siis tuli Imago esimest korda Eestisse. Kursusel õpitu ning eelkõige just kogetu tõstis meie jaoks nii mõnegi pusletüki paika, ja nii sai sellest meile mõlemale teekond, kus õpime ja kasvame terve elu. Kuna omandatud teadmised ja kogemused olid nii elumuutvad ja abistavad, tundus patt neid ainult endale jätta, ning teekond jätkus juba üsna loogiliselt Imago terapeudiõppega ning seejärel koolitaja väljaõppega.

Miks te kahekesi koolitate? Kas sel on mingi eelis?

Suhtes on alati kaks poolt, kes mõlemad panustavad ruumi loomisse – kas siis lisades sinna turvalisust või seda hoopis ära võttes. Esmalt tundus oluliselt turvalisem hakata koolitusi tegema koos ning ühel hetkel muutus see justkui ainuvõimalikuks – kuidas üldse on võimalik õpetada suhetes olemist üksinda? Nagu paarisuhtes, on ka meil ette tulnud hetki, kus tundub, et oleme koostööks liiga erinevad ja üksi oleks tunduvalt lihtsam, kuid tänu Imago dialoogide praktiseerimisele oleme loonud tõeliselt usaldusväärse ja turvalise suhte, kus meie erinevused vaid rikastavad ning aitavad teineteiselt veelgi enam õppida. Praegu ei kujuta oma tööd ega elu ette ilma tööriistadeta, mida õpetame ja ka ise enda elus praktiseerime. Kuna oleme erinevad ja samas nii mõneski asjas sarnased teineteise partneritega, siis võimaldab see teineteist täiendada ning elulisi näiteid pole koolitustel vaja väga kaugelt otsida. Samuti annavad meie erinevused võimaluse koolitusel osalejatel leida isiklikke samalaadseid kogemusi ning kahekesi koos on alati toredam ja arendavam. Kuidas see lause oligi: üksinda jõuad kiiremini, aga kahekesi kaugemale.

Mis on kõige olulisem oskus, mida paarid vajavad suhte toimimiseks?

Üheks võtmeoskuseks on kindlasti kuulamine. Me kipume segi ajama kuulmise ja kuulamise ning seetõttu arvame, et oleme head kuulajad. Kuulmine on füsioloogiline protsess. Kuulmine toimub enamasti automaatselt ja tahtest sõltumata: me kuuleme ka siis, kui ei püüa teadlikult tähele panna. Näiteks kuuleme kaaslase häält ka juhul, kui oleme keskendunud millelegi muule. Kuulamine seevastu on psühholoogiline ja kognitiivne protsess. See eeldab teadlikku tähelepanu, keskendumist ja soovi mõista kuuldut. Kuulamine hõlmab tähenduse mõtestamist, emotsioonide tajumist ning konteksti arvestamist. Kuulamine on aktiivne tegevus, mis nõuab pingutust ja kohalolu. Seega võib öelda, et kuulmine on heli tajumine, kuid kuulamine on kuuldule tähenduse loomine. Inimene võib küll kuulda, kuid mitte kuulata – näiteks siis, kui keegi räägib, kuid meie mõtted on mujal. Hea suhtlemise ja suhete seisukohalt on kuulamisoskus aga äärmiselt oluline, sest see loob mõistmist, usaldust ja kontakti inimeste vahel. Kui koolitajateekonna alguses arvasime mõlemad, et oleme üsna head kuulajad, siis nüüd teame, et õppida on selles vallas veel aastaid. Vahel on meil lihtne kuulata, eriti jagamisi, mis on meeldivad või pole otseselt meiega seotud. Samas leidub teemasid, mida kohaloluga kuulata on väga keeruline, ning see vajab harjutamist ja teadvustamist, miks mul on raske seda kuulata. Kui suhtepaaridel oleks empaatilise kuulamise oskus, jääks enamus tülisid ja konflikte olemata. Vajadus olla kuuldud on sarnane nii paarisuhtes kui ka tegelikult kõigis suhetes me ümber: sõprussuhetes, kollektiivides, peredes ja kogukondades.

Mis on paaride jaoks keerulised väljakutsed? Kas need on ajas muutunud?

Kümne ühise koolitusaasta lõikes on paaride väljakutsed olnud suht sarnased: kõige enam häirib paare füüsiline ja/või emotsionaalne kaugenemine. Vahel on see viinud ka kõrvalsuhete tekkeni. Meie kui koolitajate väljakutse on tavaliselt seotud müütidega, mida paarid sageli kaasas kannavad. Näiteks: “Suhtes ei peaks tööd tegema, vaid on oluline leida see Õige partner ja siis kulgeb suhe suurepäraselt iseenesest. Kui suhe läheb keeruliseks, siis järelikult pole partner see Õige.” Koolitusel teeme kolm päeva tööd, kuidas mitte otsida seda härra/proua “Õiget”, vaid ise saada selleks Õigeks. Teadlik ja hea suhe on parim enesearengu keskkond ning sinu partner parim õpetaja ja tervendaja. See on päris suur mõttemustri muutus ja võib esialgu aju ikka täitsa krussi ajada. Eriti kui on tuldud ootusega, et partner saaks aru, mida ta kõik valesti teeb. Lisaks on levinud uskumus, et ta ongi / ma olengi selline ja see ei muutu. Koolituse kolmandal päeval näeme saalis mõtlikke pilke, kus on palju taipamisi, miks partner või osaleja ise käitub vahel viisil, mis võtab suhtest turvalisust ära. Saades aru, miks me oleme täna sellised nagu oleme, on juba hulga lihtsam suhtes muutusi looma hakata. Samuti levib müüt konfliktist kui hirmsast lahkuviivast kollist. See on iseenesest väga loogiline, et kui me ei oska konfliktiga toime tulla, siis proovime seda iga hinna eest vältida, ning kui midagi kaua vaiba all peita, siis on komistus ja plahvatus sedavõrd suurem. Koolitusel õpime konflikti nägema suhet edasiviiva jõuna ja seda juhul, kui meil on turvalised tööriistad erimeelsuste käsitlemiseks. Neid tööriistu me kolm päeva koolitusel harjutamegi ja lihvime.

Mis iseloomustab paare, kes tulevad teie koolitusele?

Kümne aasta jooksul on koolitusel osalenud paare seinast seina: on neid, kes on saanud koolituse pulmakingiks; on paare, kes tulevad, et oma suhet teadlikumaks muuta, ja samas ka neid, kes tulevad justkui viimase õlekõrre järele enne lahkumineku otsust. Kõige nooremaks paariks on olnud gümnasistid ja samal koolitusel istus nende kõrval paar, kel oli abieluaastaid üle neljakümne. Oleme kohanud ka paare, kes on tulnud aastaid peale lahutust, et luua omavahel turvaline suhteruum lapsevanematena. Samuti on meie koolitusel käinud täiskasvanud lapse ja vanema suhtepaarid, sest me vajame kõigis suhetes turvalisust, teineteise mõistmist ning õpitud tööriistad toimivad igat tüüpi suhtes.

Milliste ootustega paarid tulevad? Kas ootused on ajas muutunud?

Paarid tulevad koolitusele väga erinevate ootustega – sageli oodatakse ikkagi koolituse tulemusel partneri kiiret muutumist. Toome üsna kiiresti fookuse partnerilt ühisele suhteruumile ning sellele, kuidas muuta see ruum turvalisemaks. Asi ei ole sinus ega minus, vaid suhteruumis, mida me koos kujundame. Füüsikaseaduste järgi muutub ruum siis, kui üks tegur selles ruumis muutub, ehk kui üks valib reageerimise asemel end turvaliselt väljendada, on juba lootust pisut turvalisema suhteruumi tekkeks. Ideaalne on võtta see vastutus koos ning teineteist sel teekonnal toetada – ja kui tekivad olukorrad, kus turvalisust napib, siis tasuks eneselt küsida, kas minu käitumine tõi siia olukorda turvalisust või hoopis võttis seda ära. Koos suhtetööd tehes võime avastada, et see, mida olen turvaliseks pidanud, on sageli minu lapsepõlves õpitud ellujäämisviis, mis kunagi aitas toime tulla, aga nüüd töötab risti vastupidi ning pigem vähendab turvalisust suhtes, süvendab võimuvõitlust ja konflikti.

Milline on kõige levinum tagasiside paaridelt pärast koolitust?

Miks keegi nendest asjadest meile varem pole rääkinud? Miks meile seda juba koolis ei õpetatud? Tihti tullakse koolitusele sõprade soovitusel ja ootused on kõrged, aga kuuleme, et ka need kõrged ootused said positiivselt ületatud: nad ei suuda uskuda, et kolme päevaga on võimalik taas kogeda sügavat ühendust, mida aastaid on igatsetud ja mille nimel kõiksugu strateegiaid proovitud. Need on enimlevinud kommentaarid läbi kümne koolitusaasta.

Mida paarid seoses koolitusega enim kardavad?

Kardetakse, et koolitusel tuleb oma probleeme ja muresid kogu grupi ees jagada. Saame vastata, et keegi ei pea suures ringis jagama midagi, mida ei taha. Oluline on teada, et igaüks teeb koolitusel tööd oma partneri ja suhtega ning harjutusi tehakse privaatselt. Alati leidub paare, kes soovivad oma avastamisi ja ka segadusi kogu grupiga jagada, ning see on suur kingitus ja väärtus teistele osalejatele. On olnud eelarvamusi, et koolitusele tulevad mingid “imelikud”, aga hiljem selgub, et lahedad ja toredad, täitsa tavalised inimesed. Mõnel on kaasas olnud hirm, et koolitusel tuleb end lahti riietada. Meie koolituse põhieesmärk on iseennast ja teineteist paremini mõista, ning selleks pole vaja riideid ära võtta.

Milliseid muutusi olete näinud paaridel koolituse jooksul juhtumas?

Väga südantsoojendav on jälgida muutust paaride suhtlemises alates nende saabumisest esimesel päeval kuni lahkumiseni viimasel koolituspäeval. Sageli saabuvad nad ruumi teineteisest füüsiliselt ja emotsionaalselt eemaldununa: pilgud kohtuvad harva, puudutusi ei ole, kehahoiak on kinnine ja distants hoitud. Ruumis on tunda pinget, ebamugavust ning kohati skepsist ja lootusetust. Koolituse edenedes hakkab see pinge tihti nähtavalt leevenema. Kui tekib turvalisem keskkond ning paarid saavad kogemuse päriselt kuulamisest ja mõistmisest ilma süüdistamise ja kriitikata, hakkab jää vaikselt sulama. Ilmuvad esimesed naeratused, pilgud peatuvad teineteisel kauem ja kallistused muutuvad aina pikemaks. Koolituse lõpuks võib näha justkui väljavahetatud paare: nad istuvad teineteise kaisus – kontakt on taastunud ja lähedus silmanähtav. See muutus on üllatavalt kiire ja liigutav ning annab lootust. Samas tuleb rõhutada, et sellega ei ole töö veel tehtud. Pigem vastupidi: see hetkeline lähedus näitab, mis on võimalik, mitte mis on püsivalt saavutatud. Koolitus loob tingimused uue kogemuse tekkeks, kuid igapäevaelus ootavad ees vanad mustrid, harjumused, stressorid. Seetõttu algab tõeline töö alles pärast koolitust. Püsiv muutus sünnib siis, kui paarid õpivad uusi oskusi teadlikult kasutama ja regulaarselt praktiseerima – eriti siis, kui see on ebamugav või nõuab pingutust. Koolitus ei ole lõpp-punkt, vaid algus: esimene samm teel turvalisema, teadlikuma ja rahuldustpakkuvama suhte poole.

Millise olulise sõnumi/teadmise/kogemuse peaksid paarid teie koolituselt kaasa saama?

Meie jaoks on oluline, et paarid lahkuksid järgmise teadmisega: suhte loomine ja hoidmine ei ole sihtpunkt, vaid teekond. See on pidev eneseregulatsioon, õppimine ja kohanemine – protsess, mida on võimalik ja ka rõõmustav teha koos. Suhe ei vaja täiuslikkust, vaid teadlikkust ja valmisolekut liikuda ühes suunas ka siis, kui teel tuleb ette keerulisemaid hetki. Lapsed on sel teekonnal sageli väga head õpetajad. Nad kutsuvad paari koostööle, peegeldavad ausalt suhte dünaamikat ning annavad võimaluse olla eeskujuks – näidates, kuidas täiskasvanud inimesed toetavad teineteist, lahendavad erimeelsusi ja hoiavad kontakti ka pingelistes olukordades. Oluline on ka teadvustada, et partner ei ole meie arengutakistus, vaid -peegel. Just lähisuhtes saavad nähtavaks meie haavatavad küljed, automaatreaktsioonid ja arengukohad. Konfliktid ei ole seega märk ebaõnnestumisest, vaid hoopis kingitus: võimalus muuta suhet veel tugevamaks ning iseennast teadlikumaks ja tasakaalukamaks inimeseks. Selle kõige aluseks on oskus jagada turvaliselt oma mõtteid, tundeid, vajadusi, unistusi ja tänulikkust. Sama tähtis on õppida südamega kuulama – mitte selleks, et vastata või end kaitsta, vaid et päriselt mõista. Just mõistmisest ja aktsepteerimisest saab sündida muutus, mis ei ole pealesunnitud, vaid loomulik ning kandev.

***