Lilian Saage: küpsus ei tule vanusega, vahel tuleb vanus üksinda. Kui küps täiskasvanu sa tegelikult oled?

Täiskasvanuks saamine on lihtne, selleks piisab sünnipäevast. Küps täiskasvanu olla on aga hoopis midagi muud – ja sinna ei vii ei seadus, diplom ega ka pangakonto.

Eelmisel korral kirjutasin pere arengufaasidest ja sellest, kuidas mõista, et üks etapp on läbitud ning järgmisse saab liikuda turvaliselt ja teadlikult. Õppides selgeks vajalikud oskused, seades ning mõtestades ka oma elu vastavalt arengufaasile. Seekord peatun küsimusel, mis kõnetab paljusid: mida tähendab olla küps täiskasvanu – ja kas me tegelikult ka oleme seda? Kas piisab 18. eluaastast, oma pere loomisest või rahalisest iseseisvusest? Või on küpsus midagi enamat – midagi, mida ei saa mõõta ei aastates ega saavutustes? Tegelikkuses näen ma palju inimesi, kes on vanuse järgi täiskasvanud, kuid küpsuse poolest alles teismeeas või suisa trotslikus lapseeas. Näen oskamatust või suutmatust end väljendada, oma emotsioonidega toime tulla, pannes süü teisele osapoolele, samas adumata enda panust. Küpsemise protsessi saab iga inimene ise teha. Vaja on vaid teadlikkust, mida see tähendab, ning asuda teele. Ka minul endal on see tee olnud pikk, ja mul on hea meel tõdeda, kuivõrd rõõmuküllasemaks muutub maailm küpsusastme kasvades. Vaatame siis lähemalt: kes on küps täiskasvanu? Ja kas Sina, hea lugeja, oled sellesse rolli jõudnud – või oled küll aastates edasi liikunud, kuid küpsus alles kujunemas?

Pilk peeglisse

Paljud vanuse järgi täiskasvanud on küpsusastmelt alles lapsed. Sageli ei ole nad ise teadlikudki, et täiskasvanulik käitumine võiks olla midagi muud kui see, millega nad harjunud on. Sageli väljendub see oskamatuses ennast väljendada, oma emotsioonidega toime tulla ning kalduvuses panna vastutus teisele. Näiteks olukord, kus partner ütleb midagi kriitilist ja teine pool sulgub täielikult, samas olukorras mõni teine partner aga tõstab häält. Kas sellised hetked tulevad Sulle tuttavad ette enda või kellegi teise puhul? Ebaküps täiskasvanu:

• lahkub vestlusest poole pealt, kui ebamugavaks läheb;
• tõstab häält, kuna ei oska oma tunnet teisiti väljendada;
• solvub ja sulgub, selmet rääkida, mis tegelikult haiget tegi;
• süüdistab teist: “sina ajasid mind vihale”;
• vaikib päevade kaupa, oodates, et teine “saaks aru”;
• reageerib impulsiivselt ja kahetseb hiljem;
• püüab teist inimest muuta, selmet vaadata enda sisse;
• ei suuda piire seada – või seab neid plahvatuse kaudu ja ultimatiivselt;
• võtab kõike isiklikult, isegi kui see ei ole temaga seotud;
• väldib vastutust ja lükkab otsuseid edasi.

Kui aus olla, siis enamik meist tunneb siit midagi ära. Ja see ongi koht, kust algab teadlikkus. Siit algab valik: ma soovin teisiti. Ka mulle on mitmed need käitumisviisid olnud omased või tuttavad teiste puhul. Täna saan enamjaolt rääkida õnneks minevikuvormis.

Mis siis on küpsus?

Üks esimesi küpsuse märke on võime iseenda eest hoolitseda. Küps täiskasvanu on saavutanud emotsionaalse, füüsilise ja finantsilise iseseisvuse. Ta mõistab, et tema heaolu eest vastutab eelkõige tema ise. See tähendab oskust seada enda eest hoolitsemine esikohale, kuna nii on inimene varustatud energia ja jõuga, millega hoolitseda ka nende eest, kelle eest ta vastutab. Näiteks alaealised lapsed. Või juhina meeskonnaliikmed. Inimene, kelle tass on täis, saab jagada ka teistele. Tühjast tassist ei jätku kellelegi – ka mitte iseendale. Meie kultuuriruumis kohtab endiselt neid, kes peavad enda eest hoolitsemist isekuseks või suisa egoistlikuks, kuid tegelikkuses on see küpsuse tunnusmärk. Isekusehirmus inimesed ei julge oma vajaduste eest hoolitseda, kuna nii võib saada külge sildi “egoist”. Küps inimene saab aru oma vajadustest – nii keha, meele kui ka elukorralduse tasandil – ning oskab nende eest hoolt kanda. Ta hoolitseb enda eest viisil, mis võimaldab tal kanda vastutust, mida ta on valinud kanda. Vajaduste mõistmiseks on oluline olla kontaktis oma emotsioonidega ja saada signaale, kuidas vajaduste rahuldamisega seis on. Inimesel, kes kogeb sageli negatiivseid, raskeid emotsioone (kurbus, väsimus, kurnatus, hirm, solvumine), on vajadused rahuldamata. Samas inimene, kes peamiselt tunneb rõõmu, elevust, naudinguid, põnevust, kirge, rahu – tema vajadused on hästi rahuldatud. Juba ainuüksi selle teadvustamine annab küpsusele juurde: emotsioonid on tundmiseks ja nende tundmise kaudu saan ma teadlikult valida, kuidas enda eest paremini hoolitseda. Küpsus väljendub ka suhetes. See tähendab oskust märgata oma vajadusi, seada piire ja neid selgelt väljendada. Kuidas hoida enda “mina” ja samas olla koos “meie”, kaotamata ennast selles suhtes või võtmata teise eest liigset vastutust? See ei ole paljudele lihtne, kuid on üks olulisemaid oskusi tasakaalus suhete loomiseks. Mulle väga meeldib ütlus: inimene, kes ei oska öelda "ei", ei oska öelda ka "jah". Suutlikkus kaitsta oma piire, energiat ja julgeda öelda “ei” ilma kartuseta, et see toob kaasa suhte purunemise, loob aluse austavateks suheteks – esmalt inimese enda sees, mis peegeldub välja ka teistele. Austus suhetes saab alguse meist endist. Julgus austada oma piire ja siis nende eest seista – see õpetab meid austama ka teiste inimeste piire. Olgu öeldud, et inimesel, kes ei ole oma emotsioonidega kontaktis ja jätab seeläbi unarusse oma vajaduste eest hoolitsemise, on raske seada ka piire turvaliselt, kuna mehhanism ei ole töökorras. Lisaks – julgus paluda abi ja näidata enda haavatavust või oskamatust on küpsuse tunnusmärk. Samuti hõlmab küpsus vastutust oma elu praktilise poole eest. See tähendab teadlikke valikuid rahaasjades, arusaamist oma tuludest ja kuludest ning valmisolekut mõelda ka tulevikule, mitte ainult tänasele päevale.

Emotsionaalse küpsuse mudel

Pere- ja suhteterapeut Robert Taibbi kirjeldab küpset täiskasvanut mitme olulise oskuse kaudu. Küps inimene suudab jääda emotsionaalselt tasakaalukaks ka pingelistes olukordades ning märgata teadlikult oma käitumist suhetes. Ta ei oota, et teine inimene muutuks, vaid alustab muutust iseendast. Ta mõistab, et teiste reaktsioonid ei tulene enamasti pahatahtlikkusest, vaid hirmust või ärevusest, ega lase end nendest emotsioonidest kaasa tõmmata. Samal ajal suudab ta jääda kindlaks oma väärtustele ja otsustele ka siis, kui see ei pruugi teistele meeldida ega pälvi heakskiitu. Oluline on ka võime keskenduda oma vastutusele – mitte püüda kontrollida teisi, vaid juhtida iseennast. Lahendada probleeme siis, kui need tekivad, ning teha otsuseid rahulikult ja läbimõeldult, mitte hetkeemotsiooni ajel. Need ei ole omadused, millega sünnitakse, vaid oskused, mida saab teadlikult arendada. Sageli kohtame suhtumist, kus vastutus antakse ära: “Ma tegin nii sinu pärast. Sa ajasid mind vihale.” Aga tegelikkus on lihtne ja samas ebamugav:

ainus inimene, kes vastutab sinu tunnete ja reaktsioonide eest, oled sina ise.

Küsimus on, kas oled andnud juhtimise oma elus enda reaktiivsusele ja emotsioonidele, mis valivad nii käitumise kui hääletooni, või oled ise enda boss. Ja langetad valikuid enda hüvanguks.

Peegeldus iseendale

Näiteks tööolukord. Kolleeg annab tagasisidet: “Seda osa oleks saanud paremini teha.” Üks kolleeg võtab seda kohe isiklikult: solvub, sulgub või hakkab end õigustama. Teine aga reageerib vastu: “No aga keegi ei öelnud mulle varem!” Fookus läheb kaitsmisele, mitte õppimisele. Tegelik sisu – võimalus midagi märgata ja paremaks teha – kaob emotsiooni alla. Küpsuse koht tekib hetkes, kus inimene suudab korraks peatuda ja küsida: “Mis siin tegelikult öeldi? Ja mida ma saan siit kaasa võtta?” Küsi endalt:

• Kas ma reageerin või valin oma vastuse?
• Kas ma mõistan oma vajadusi?
• Kas ma suudan neid väljendada?

Tuletan meelde: emotsioonid ei ole probleem, emotsioonide tundmine on hädavajalik ja selle info teadlik kasutamine loob küpsuse. Aitab mõista, mida vajame. Kui inimene õpib tundma oma piire, hakkab ta austama ka teiste omi. Kui ma seda ei teadvusta, tekib kergesti nõiaring: minu piire ületatakse ja olen ise see, kes teiste piire ületab. Enamjaolt seda märkamata. On teada, et me nakkume teineteise mõtetesse ja emotsioonidesse. Mida küpsem on inimene, seda kauem suudab ta jääda oma keskmesse ja mitte kohe kaasa minna. See loob ruumi valimiseks: kas reageerida või mõista? Samuti mõistmiseks: kus olen mina oma mõtete ja tunnetega ning kus on teine inimene? Kas see olukord vajab vastandumist? Või hoopis kuulamist?

Kuidas käitub küps täiskasvanu?

Hea uudis on, et küpsus ei ole iseloomuomadus, vaid oskus. Ja seda saab õppida. Küps täiskasvanu:

• jääb vestlusse ka siis, kui on ebamugav;
• väljendab oma tundeid rahulikult ja selgelt;
• ütleb otse, mis teda puudutas;
• võtab vastutuse: “ma tundsin…”;
• ei karista vaikimisega, vaid otsib kontakti;
• peatub enne reageerimist ja valib teadlikult;
• keskendub enda muutmisele, mitte teise parandamisele;
• seab piire rahulikult ja järjekindlalt;
• eristab, mis on tema ja mis on teise vastutus;
• teeb otsuseid ega väldi vastutust.
• Küpsus ei väljendu suurtes otsustes, vaid väikestes igapäevastes valikutes. Küps täiskasvanu ei sünni üleöö.

Ta kujuneb valikute kaudu – hetkedes, kus otsustame mitte reageerida automaatselt, vaid teadlikult. Kus võtame vastutuse, seame piire ja õpime iseennast paremini mõistma. Vanus annab meile õigused. Küpsus annab meile vastutuse. Seda valikut ei tee me kord elus, vaid iga päev uuesti. Küsimus on lihtne: millise valiku teed Sina järgmises olukorras? Just seal algabki küpsus.