Are Altraja: ma võtan spordiettevõtlust 180 kraadi teistpidi kui puhast business’it

Sportlandi üks juhtfiguure Are Altraja räägib palju, aga teeb veelgi rohkem. Ta on tulihingeline Elva, spordi ja vist üldse elu patrioot ning toetab neid, kes midagi kirglikult teevad. Altraja ütleb intervjuus, et tunneb päris hästi neid Eesti sportlasi, kes veel tähed ei ole, aga kellel see alge on olemas. Loo autorile on jätkuvalt mõistatus, kuidas ta kõike seda jõuab, mida ette võtab.

Intervjuu on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris 2026, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis. Are, sa oled üks Sportlandi juhtfiguure ja seetõttu ei ole võib-olla väga meelevaldne järeldus, et oled Eesti spordi üks mõjukamaid inimesi. Ometi ei tea ma kuigi palju sinu enda sporditaustast. Sa tuled Elvast, aga räägi alustuseks, mis sa seal tegid. Kõigepealt aitäh, et kutsusid vestlema. Võiks öelda, et igal elvalasel on väga kõva sporditaust. Kuna Elva on kõva spordilinn, siis sealt ei saagi tulla spordikauget või spordivõhikust inimest. Kooliajal pani minu spordientusiasmile huvitava piirangu see, et ma läksin kooli teistest ühe aasta nooremana. Esimesest klassist alates olid kõik kehalise kasvatuse normid mulle tsipa kõrged. Kui uisutama pidi 500 meetrit, siis oma pantseruiskudega (kõnekeelne väljend jäähoki uiskude kohta – toim) komberdasin kuidagi 300 meetrit ära. Ja tegelikult üks väheseid kolmesid tunnistusel oligi pikka aega kehaline kasvatus. Aga see muutus, kui olin 14-15 ja arengus toimus mingi hüpe. Samal ajal ilmusid meie kodulinna mõnusad vene soost ehitajad Armavirist, kes tegid ühe maja keldrisse esimese jõusaali. Nad kutsusid meid ka trenni, kohtudes Elva linna saunas, ja nii me klassivennaga, pinginaabriga läksimegi sinna. Edasine on juba äge ajalugu: kulturismist ja lauatennisest, mida sealsamas keldris lõputult mängisime, läkski lahti inspiratsioon. Sinnamaani, et oleme olnud aastakümneid hiljemgi Ott Kiivikase ja Eesti kulturismi toetajad. Vahepeale jäi veel selline plejaad tuntud kulturiste nagu mitmekordne Eesti meister Jaanus Mumm, Marek Kalmus ja loomulikult Tarmo Noop, kodulinnakamraad, keda rahvas tunneb küll A. Le Coqi omaaegse pealikuna, aga kes on meie jaoks suur fitnessi- ja kulturismiaustaja. Kooliaega jäävad veel korvpall, mida sai mängitud hiliste õhtutundideni, ja suvel jalgpall, mida mängiti neli korda nädalas linnastaadionil. Alguses olin mina 15-aastane ja kõige vanem mees võis olla 55. Niimoodi sõbralikult sai seal togitud, aga mõnikord ka päris vihaselt mängitud, ning sealt tekkis armastus jalgpalli vastu. Legendaarne kehalise kasvatuse õpetaja Aleksander Menning ja mitmed teised juhatasid mind kergejõustiku juurde, kus tegin sprinti ja 100 meetrit, ehk olen peaaegu kõik spordialad omal nahal ära proovinud. Elvas muidu ei saagi. Suusatamine, laskmine, suusahüpped… Mägi oli 300 meetri kaugusel mu kodust. Ma ei julgenud mäele minna. Esimesena läks Tõnu Haljandi trenni Ago Marvkardt, siis kõik mu klassivennad, Ago klassivend Andrus Ilves, Kristjan Ilvese isa, ja nii edasi. Mina külmetasin ja vaatasin tundide viisi, kuidas Haljand trenni andis ja tema muhedus tõi spordi juurde kõiki. Mul on olnud õnn kasvada sellises spordilinnas nagu Elva. See ongi minu spordiinspiratsioon olnud ja ma olen nüüd oma ettevõtjateel püüdnud sellele linnale tagasi anda. Vägev. EPA ajal viisid ülikooliõpingud mind kokku sellise suurepärase inimesega nagu Elmot Heido, kes andis meile kehalist kasvatust. Alles hiljem sain aru, milline legend ta tegelikult oli. Heidoga päädis lugu sellises lahedas kontekstis, et ükskord niisama pulli pärast pidime tegema kehalise tunni eel käimise stiilis soojendust, ja ta vaatas ning ütles: Altraja, teil on puus nii lahti, järgmine nädalavahetus on Elva staadionil karikavõistlused – kas te ei saaks minna EPA-t esindama? Ja nii ma sinna läksingi. Stardis oli kolm meest ja teisel kilomeetril võeti mind maha, kuna esimene mees oli ringiga mööda läinud. Ma ei ole Eesti meister ühelgi spordialal. Eesti meistrivõistlustel olen osalenud ainult ühel alal: autorallis. Inseneriõpingute ajal EPA-s sai Volgade klassis võisteldud 1991. aastal. See on isegi ajalooannaalidesse, Urmas Roosimaa “Eesti autospordi ajalukku” kirjutatud. Mitmel rallil ja rahvarallil sai sõidetud ning kuskilt Võru “Saja järve ralli” Volgade klassi protokolli viimasest otsast leiab ka minu nime. Ma olin kaardilugeja – see, kes palju räägib ja vähe keerab. Aga selline fakt siis minu kohta Eesti meistrivõistluste tasemelt. Palju on räägitud, kirjutatud ja filme tehtud sellest, et väiksest kohast pärit inimene tahab sealt mingil hetkel ära, sest kõike on nii vähe ja kõik on nii kitsas. Kas sina oled ka tundnud reaalset soovi minna laia maailma, sest need männid on küll ilusad ja kõik see on tore, aga tahaks tegusid teha? Elva on tegude linn. Ma arvan, et sportlasi ja ettevõtjaid ühe elaniku kohta on seal kõige rohkem Eestis, sest looduskeskkond inspireerib inimest kõigepealt liigutama. Ja kui sa liigutad, läheb veri käima ning tulevad ka ettevõtluse mõtted. Elva on selline “mõeldud-tehtud” fraasi linn. Samas kui naaberlinn Tartu, nagu ütlesid suvitajad Moskvast ja Leningradist, on “mõeldud” linn, kus võib-olla tegudeni vahel ei jõutagi – see ei ole mingi kriitika tartlaste suhtes, aga minule on tähtsam olnud Elva. Kuidagi on läinud nii, et elu viis mind kiiresti Tartust Tallinna ja veel kaugemalegi, aga mentaalselt pole ma kunagi Elvast lahkunud. Olen sinna kogu oma vaba aja, energia, inspiratsiooni ja ka raha tagasi investeerinud, sest Elva on spordi ja ettevõtluse ideaalmudel, kuidas võiks üks kogukond ja keskkond toimida. 25 aastat tagasi sai asutatud jalgpalliklubi FC Elva, kust on läbi käinud 12 000 last ja saanud spordiharidust. Mul on olnud õnn käia laias maailmas ära, kaotamata ei füüsilist ega vaimset sidet kodulinnaga. Vaatan seda sellise tervikuna, et ma olen saanud lennata ja minna, aga olen veelgi uhkem selle üle, et olen saanud kõik kodulinna tagasi anda. Osa ettevõtlusvaldkondi, nagu kinnisvara ja kütus, peetakse klassikalises mõttes äritegemiseks. Ja vähemalt minu jaoks näiteks raamatukaubandus on natuke enamat kui lihtsalt toores äri. Aga kui ma mõtlen spordikaupadele, millega sa tegeled, ega ma ei oskagi neid kuhugi paigutada. Kuidas sina seda kõike võtad, kas puhta business’ina, kus emotsioone ei ole, või mismoodi sina sellele lähened? Ma võtan seda 180 kraadi teistpidi kui puhast business’it. Hea meelega ütleks niimoodi, et ma olen samasuguses ettevõtluses nagu sina, Tarmo. Ehkki sul ei ole ajakirjanikuettevõtet, siis see, kuidas sa oma talenti müüd, on suht sama minu lähtekohaga: ma tegelikult müün emotsiooni ja pean selle emotsiooni pakkumises olema nii hea, et inimesed naudivad, tahavad seda saada. Spordikaup, -bränd või -toode on siin ainult vahetuselement, millega spordiinspiratsiooni tekitada. Algul oli see vahendustegevus, millest saadava tulu eesmärk oli investeerida ja reinvesteerida niimoodi, et tegevus võtaks suuremad mastaabid. Ühel hetkel nägime, kuidas sinna päris kõvasti energiat ja entusiasmi pannes see võttiski suured mastaabid. Õnneks on mul kompanjon Anti Kalle, kolmekordne Eesti meister korvpallis, kellega saime kokku EBS-i magistrantuuris ja oleme kuidagi hästi täiendanud teineteist. Sport ja töö, töö ja sport. Anti on alati öelnud, et sport võib olla show, meelelahutus, aga see on siiski töö. Professionaalne sport on töö. Täna ilmselt peame ütlema, et ka asjaarmastajate sport on töö, sest sellele tuleb nii palju tähelepanu pöörata. Üsna varsti, nüüdseks 25+ aastat tagasi, mõistsime, et me saame oma asja üha suuremaks kasvatada ainult siis, kui sport ise ja spordikultuur kasvab ning rahvas liigub ja spordib rohkem. Jah, nad kulutavad siis ka rohkem toodet. Aga sa ei saa inimesele öelda: tule osta rohkem. Sa pead talle näitama teid ja võimalusi, kus seda toodet kasutada. Sealt hüppasimegi üsna ruttu sinna, et tahaks seda kõike eestlastele, baltimaalastele pakkuda maailmatasemel ja enamgi veel. Nii sündis Sportland kui inspireeriv müügikanal. Investeerisime konkurentidest ja maailmatasemel tegijatest rohkem poekeskkonda, et seal oleks inspiratsiooni, sportlaste isiklikke esemeid, ekraanidel jookseks inspireerivad videod ja ülekanded, käiks tihe koostöö ajakirjanike ja teistega. Täna räägitakse palju influencer’itest. Kui me 2001. aastal Sportlandi asutasime, olid Erki Nool, Aleksander Tammert ja Indrek Pertelson need influencer’id. Samal aastal või 2002 algul sõnastasime oma eesmärgi: muuta noorte elu huvitavamaks, paremaks, emotsionaalsemaks meie pakutavate sporditoodete ja -teenuste kaudu. Kusjuures see tuleb täitsa hingest, südamest, ka sealt Elva juurtest. Ühel hetkel nägime aga, et poest selleks kõigeks ei piisa, ja nii sündisid Tallinna maraton, spordikorraldusklubi 2004, Kõrvemaa matkasuusakeskus 2007, MyFitness 2008. Muidugi ka tihe koostöö kohalike korvpalliedendajatega Eestis, Lätis, Leedus ning jalgpalli edendamise teemad Eestis. On olnud au ja võimalus käsikäes arendada neid spordialasid ja spordikultuuri. Loomulikult igaüks, kes süveneb numbritesse, saab aru, et selle 25 aastaga on spordikaupade turg Baltimaades kümnekordistunud. Kui me alustasime, võis see olla kuskil 60 miljonit eurot, nüüd on see üle 600 miljoni euro kuue miljoni elaniku kohta. Ja endiselt kasvab vaatamata majanduse üles-alla liikumisele. Kui on kriis, siis stressis inimesed spordivad palju. Kui on head ajad, siis sporditakse palju, et lihtsalt meelt lahutada, sõpradega koos olla ja et oleks fun. Soome sporditurg on samas suurusjärgus elanike arvu juures täpselt kaks korda suurem, aga ka SKP per capita on kaks korda kõrgem. Seega mul on uhke tunne, et me oleme vedanud Baltimaade spordikultuuri kasvu nii, et see on ka ettevõtlusena täitsa okeil tasemel. Müts maha ka kõigi ajakirjanike ning loomulikult sportlaste ja spordiklubide eestvedajate ees, kellega meil on kokkupuutepunkt. Ka spordiametnike roll on siin olnud väga suur. Kuna me kõik tahame sporti suuremaks teha, siis oleme üks kultuur. Ja sinuga on eriti hea meel rääkida, Tarmo, sest sa oled selle kultuuri suur esindaja, nagu Lembitu Kuuse. Kui sa Antiga pihta hakkasid, siis oli teil mitte just ühepereettevõte, aga ikkagi väike firma ja sa said aru kõigest, mis seal toimus, tundsid kõiki töötajaid, haldasid seda tervikuna. Nüüd on 25 aastat möödas, asi kasvanud tohutult ja sa tõenäoliselt kõiki oma töötajaid ei tea ega kõike, mis sinu käe all toimub. Sul on kõrvalt tulnud äripartnerid, see kõik on suur, võib-olla hoomamatult suur. Ma küsin sedapidi: kumba firmat on huvitavam juhtida, kas sellist väikest alustajat, kes peab ennast tõestama, või sellist suurt masinat, kus sina ehk kõike enam tegema ei pea? Ma ei ole niimoodi mõelnud, sest me oleme selle ettevõtete grupi üles ehitanud nii, et lõpuks peab see kliendi poolt vaadates näima väike, armas, terav, terane ja inspireeriv.

Iga inimene, kes puutub meie spordiürituse või -teenusega kokku, rentides Kõrvemaalt suuski ja minnes Kõrvemaal suusatama või tulles Sportlandi poodi ostma mingit toodet, peab saama eelkõige inspiratsiooni ja energialaengu.

Minu igapäevatöö ongi see, et meie nii-öelda konglomeraat, suurettevõte – kus spordiharus töötab kokku üle 1500 inimese – oleks inimlik. Et sel oleks endiselt elav nägu, justkui oleks tegu väikeettevõttega. Suur õnn on see, et 25 aasta jooksul on kogu digitehnoloogia, tarkvaraprogrammid muutunud taustatoeks ja meil on jälle võimalus keskenduda inimesele. Just toimus Sportlandi töötajate gala. Meil on üksnes Eesti Sportlandi süsteemis ca 400 müüjat ja neist 20% olid esindatud meie oma sporditähtede galal. Meil on oma võistlused, kus loeme kilomeetreid, sekundeid, pärast arvutame tulemused kokku ja parimaid autasustatakse, nii nagu spordis ikka. Ma võtsin seal galal teemaks, et meil on AI ajastu, aga luksus ja võimalus on see, kui igal meie töötajal on inimlik nägu. AI võib teha taustatööd, aga me peame kasutama võimalust, et inimene suhtleb inimesega. Kui tulla tagasi su küsimuse juurde, kas väike või suur, siis suurt asja tehes saab suuremalt mõelda, unistada ja teostada. Luua suuri võrgustikke või ökosüsteeme. Näiteks Lembitu Kuuse aitas meil käivitada spordiüritusi kommentaatori ja reporterina, aga veel enam filosoofina seal taustal. Nüüd on tema auks Kõrvemaal Kuuse elamusmajad, oleme andnud välja Lembitu Kuuse raamatu koos Heliga ja loonud Lembitu Kuuse pärandi hoidmiseks stipendiumi. Need kõik on ühe ökosüsteemi osad ja me peame pidevalt tegelema sellega, et suur tunduks nagu väike. Et ta poeks naha alla. Umbes samamoodi, et sa oled suure ERR-i osa, aga Tarmo Tiisleri reportaaž on ikkagi inimeselt inimesele. Ülioluline on sellist asja hoida. Sellega ma tegelengi. Tõenäoliselt saad sa päris palju soovikirju, mis on küll erinevas sõnastuses, aga eesmärgiga küsida teilt toetust. Ja neid saadavad ilmselt lapsevanemad, kelle laps on 12–14-aastane, teeb esimesi samme, või mingid pallimänguklubid, aga tõenäoliselt tuleb neid kirju ikkagi ka Eesti mõistes tippsportlastelt. Kas sa seletaksid oma mõttekäiku, kuidas sa otsustad, keda on vajalik, kasulik, mõttekas toetada? Oi, see on huvitav küsimus. Aga võib-olla veel üllatavam on vastus, et ma ei saa väga palju neid kirju. Miks ei saa? Me jõuame talendini palju varem, kui tal tuleb mõte kiri saata. Võtame näiteks Erki Noole kergejõustikukooli. Erkiga aeg-ajalt suhtleme, vahel käin kergejõustikuhallis võistlusi või trenne vaatamas. Erki tuleb istub tribüünile ja ütleb: näed, see 14-aastane kutt seal, temast tuleb tegija. Või vahel niisama jutu käigus proaktiivselt mainin: aga sellele võiks ju naglid teha. Samamoodi jalgpallis. Meil mängib välismaal kümneid kutte, kellest meedia, sealhulgas ERR, ei tea veel midagi. Aga nad on jalgpalliklubide tasandil lennukad kutid, kes jõuavad kuhugi. Ka mõne klubi alternatiivseid kanaleid pidi jõutakse välismaale. Ma julgen öelda, et see on meie professionaalsus ja eripära, et meil on neist inimestest klubide ja jalgpalliliidu kanalite kaudu info ammu enne olemas. Kui 20-aastane kutt jookseb Eesti koondise eest väljakule Nike’i putsades, siis see töö algas seitse aastat tagasi kuskil klubis. Kui selliseid pöördumisi tuleb, siis juhuslikult nendelt aladelt, mis ei ole meie fookuses. Me kõiki alasid ei jõua jälgida. Ütlen täitsa ausalt, motokrossis ei jõua kõigil silma peal hoida, autorallis jõuame. Eks neid alasid ole veel, aga näiteks veemootorispordis Stefan Arandi puhul juba mitu aastat tagasi õiged inimesed õigel ajal helistasid: kuule, meil on siin sel nädalavahetusel Harku järve peal sõit, tule nüüd vaatama. Too mõni näide sportlasest, kelle puhul te tõesti olete ka mingit rahalist kasu saanud, mis ongi teile nagu business’i osa, mitte lihtsalt heategevus, heasoovlikkus, vaid te näete, et teda toetades saate rohkem müüa ja teenida. Individuaalsportlasi pole olnud ühtegi. Jalgpalli-, korvpalliklubide või suurvõistluste puhul on see mehhanismi osa, et tipptiim või -klubi saab varustuse ja noortesüsteem ostab toodet. Aga kui keerata see majandusterminiks “kasu” või “kasum”, siis enamasti on see ikkagi nullimäng. Võib-olla on asi ka minus kinni. Õnneks on meil väga hea raamatupidamine, numbritest ülihea ülevaade. Vahel peab ennast küll distsiplineerima, kontrollima, et kõik oleks jätkusuutlik, aga me oleme riigi ja kultuurina kasvufaasis. Me investeerime ja reinvesteerime nii palju kui võimalik – mitte ainult enda vahendeid, vaid ka maailma spordibrändide vahendeid, kui keegi mingi turunduseelarvega siia tuleb. Paneme kõik siia sisse tagasi, ja see ongi teinud meid 25 aastaga kümme korda suuremaks. Kui nüüd järgmise 25 aasta jooksul mina või meie järeltulijad aitaks sama siin kahekordistada ja jõuaks Soome tasemele, siis oleks väga tore. Otsest kasu niimoodi, et panid ühe euro sisse ja said särgi või tossu müügist palju tagasi, ei saa lugeda. Aga kasu on olnud kasv. Nike’iga koostööd alustades oli Nike’i käive kogu Baltikumis aastal 1997 pool miljonit eurot. Kümme aastat hiljem, 2007, oli see juba 60 miljonit eurot. See kasv on tulnud üritustesse, sportlastesse, reklaami reinvesteerimisest ja ma olen pigem uhke selle üle, et saadud kasu või kasum läks uutesse sportlastesse, tiimidesse. Kui mingit tiimi või võistlust polnud, lõime selle ise. Võib kõlada sinisilmselt, altruistlikult, aga see tulem on spordikultuuri suurus täna versus see, mis ta oli meil kõigil stardimomendil. Me juhtusime vedama sporti ja see kultuur on nüüd nii suur – see ongi tulem. Kas tänapäeval käib Eestis toetuse otsimine ikka niimoodi, et kuule, mul äkki sõber saab natuke anda? Ikka käib ja ma arvan, et see on inimlik. Kõik tunnevad kõiki või vähemalt kedagi. Kõik tunnevad kõiki. Aga ma tuleks selle juurde tagasi, et me jõuame toetuse vajajateni juba enne. Toome Rasmus Mägi näite, enne seda Maris Mägi ja veel enne Taivo Mägi. Me tundsime Taivot ammu enne, kui Rasmusele ei saanud veel numbritki rinna peale panna. Joel Lindpere tuli jalgpalli 2000. aastal või pisut varem, meie sponsoritee temaga sai alguse juba 2004. Ma olin ise tribüünil, ütlesin: see on küll sihuke särav kutt, temaga tuleks liikvele minna. Oleme temaga nüüd olnud 20 aastat ja kogu teekonna koos läbi käinud. Me jõuame varem selle inimeseni, keda võiks toetada ja kus näeme talenti. Erineme kõigist teistest selle poolest, et meie juurde ei tulda, vaid me tuleme ise juurde, oleme kohal. See on osa meie tööst. Anna mulle nõu. Mina olen jube halb ei-ütleja ja sina, mulle tundub, ettevõtjana pead valdama seda kunsti päris hästi, sest muidu sa ei oleks suurettevõtja. Kuidas õppida “ei” ütlema ükskõik millele?

Me püüame oma sporditoetuses ja -kultuuris teha nii, et “ei” ei ole lõplik, vaid küsijas säiliks tahe ja inspiratsioon jätkata.

Veidi lahti seletatuna: kui me näeme, et treeneris, lapsevanemas, kutis-tüdrukus endas on tahe ja soov teha spordis professionaalselt tööd ning jõuda tippu, siis see on kindlasti teema, mida toetada. Ja siin on mu mentoriks Erika Salumäe. Kui jooksen ummikusse, helistan Erikale. Mõnikord oleme toetanud oodatust enamgi. Saadan vist igal kuul mõnele sportlasele või treenerile vastuseks kirja, kus palun: ole hea, pane nüüd enda ideaalplaan paika, kirjuta lahti, mida sa ideaalis tahaksid. Ärme räägi, mis on võimalik, vaid pane kirja oma ideaal. Sageli selle kaudu saab teada, kas see unistus on piisavalt suur. Vahel tuleb ka koos maha istuda ja rääkida, kui suur võiks üldse unistus olla. Siin on mul 25 aasta jooksul olnud häid õpetajaid. Kui Tõnis Sildaru tuli 2004. aastal meie Nike’i kontorisse, väike Kelly käekõrval, ütles ta: siit tuleb olümpiamedalist. Are, teeme midagi. Vastasin: Tõnis, sind ma usaldan, lähme liikvele. Ja nii läkski. Aga siin tuleb eristada seda, et paljudel juhtudel tullakse ka lihtsalt õngitsema. Keegi tahab oma lapsele, kes väga ei viitsigi midagi teha, saada soodushinnaga amatöörvarustust või niisama liigutamiseks toodet. Ka see on tegelikult teretulnud, sest meie missioon on, et inimesed liiguks. Siis saab teha ühekordse soodustuse või natuke allahindlust, et liikumine jätkuks. Vahel ei tea lapsevanem ega laps isegi, kas see soov on päris, kas ta tõesti tahab saada sportlaseks, aga kui ta jääb sportijaks, liikujaks ja eeskujuks, on ta igal juhul väärtuslik. Nike’i missioon on inspireerida kõiki atleete maailmas. Ja see sõna “kõik” on tärniga – tärni all selgitus, et kui sul on keha, siis sa oledki sportlane. Meil on väike riik, tegutseme väiksel territooriumil, aga maailma mastaabis on meil väga suur ambitsioon: et Eesti, Läti, Leedu inimesed liiguksid kõige rohkem, oleksid kõige tervemad ja meil oleks nii vaimset kui füüsilist pauerit kõige enam. Kas sa oma idealismi eest oled kõrvetada ka saanud? Oh, kogu aeg. Kas sind kasutatakse ära? Võib-olla. Aga ma olen vahel isegi öelnud: kasutage mind ära. Mitte rahalises mõttes, vaid ma jagan oma ressursi kolmeks: aeg, raha ja energia – mis on juhuslikult ARE, nagu mu nimigi. Viimase 30 aasta jooksul, meie iseseisvuse esimeses tuhinas, räägiti sageli ainult rahast, rahast, rahast. Aga viimase viie aasta väga äge trend on võtta aega inimese, sportlase, treeneri jaoks ja lihtsalt rääkida. Nagu meil sinuga on praegu vaja võtta aega, et sellest jutust oleks rohkem kasu. Ammugi veel nüüd, kus on kümneid tuhandeid vigu tehtud ja 25–30 aastat kogemust turjal. Vahel on vaja lihtsalt seda kogemust jagada ja anda inspiratsiooni seeläbi, mis vigu on keegi teinud. Kas sponsor-kvaliteet peab olema selline nagu Kregor Zirgil? Kui sa oled noor, 16-aastane, siis palun parem hakka täna selliste jutukestega pihta, nagu Henry Sildaru kolm aastat tagasi. See, mis ta täna kirjutab, “müüb” igale toetajale, olgu see siis rahaline toetaja või lihtsalt fänn. Tema kirjutatu müüb palju paremini kui see minutine action, millega ta mäe peal hakkama saab. See inspireeribki. Mul on hea meel, et temavanuseid inimesi, ta on 19, inspireerib Henry jutt märksa rohkem kui logo rinnal. Seda on põnev näha, et me läheme tagasi sinna, kus ei ole ainult raha, raha, raha… vaid aeg, inspiratsioon, energia, mida jagada ja kuidas jagada. Ning mul on hea meel, et me oleme suutnud selles sektoris nii kaua olla, et nüüd on, mida jagada. Lõpetuseks küsiksin sult olümpia kohta. Me räägime seda juttu, et olla lugeja vastu aus, kaks tundi enne olümpia avatseremoonia algust ja kui see ajakiri välja tuleb sinu jutuga, siis kõik juba teavad, kuidas läks. Aga ikkagi, mida sina neilt mängudelt ootad? Minu jaoks on olümpia alati spordikultuuri inspiratsiooni võidukäik. Ühelgi teisel alal – ei kunstibiennaalil, arhitektuuritriennaalil, moe-show’del – ei ole selliseid impulsse, mis annaks sellele kultuuriliigile niisuguse paueri. Ja see, et Eesti sportlased astuvad sellesse suurde olümpiaperre, tekitab võnke mitte ainult spordis, vaid ka moes, toidus, emotsioonides, muusikas. Pariisi olümpia on siiamaani parim võnge, mida ma üldse olen tundnud. Aga nüüd toimuvad olümpiamängud maailma moepealinnas Milanos, meile nii lähedal, meile tajutavas kultuuriruumis. Ma ootan seda võnget ja inspiratsiooniannust. Sellega, et meie Eesti sportlased asetuvad sellisesse konteksti, on juba medal võidetud põhimõtteliselt. Aga ma ausalt öeldes ootaks seda, et meie rahvas saaks aru, et võistlemine tipus on juba väärtus. See oli väga ilus lause. Tipus võistlemine on nii suur väärtus. Ja sageli medal varjutab selle tegeliku filosoofia ära. Pariisi olümpiamängud läksid minu arust ses mõttes väga hästi. Need impulsid, tõuked, mida said erinevad spordialad, muud kultuuriliigid… Ja see oli nii lähedal, nii paljud inimesed käisid, ise kogesid ja kõndisid päevas 15 kilomeetrit. Tulid olümpiamängudelt tagasi, olid võib-olla kolm kilo kergemad ja võhma jätkus rohkem. See oligi nende olümpia. Kurling näitas juba eile seda emotsiooni. Mitmed inimesed minu tutvusringkonnast kirjutasid mulle: kui hea, et kurling hakkas juba enne olümpiamängude ametlikku avamist pihta ja saime emotsiooni kätte – ma avastasin selle ala enda jaoks ja juba tahan minna mängima. Vot see on hea näide sellest impulsist, kui Eesti ja Baltimaade rahvas jätkaks samamoodi sportimist ja spordiks rohkem. Mida rohkem sa ise spordid, seda enam hindad ka sporti. Minge tehke viie- või kahekilomeetrine suusaring, võtke püss ja laske tiirus viis korda suuremat märklauda, katsuge pihta saada – nii tajud kohe, et üks möödalask laskesuusatajal pole mitte midagi. Aitäh sulle.