Tarmo Tiisler: jalkaootus - kui vaid teaks, mida oodata
P raegu tundub kõik hoomamatult suur. Kümme päeva veel ja siis algab midagi, mille olemust me seni täpselt ette ei kujuta. Jalgpalli maailmameistrivõistlused. Kõik peaks justkui selge olema, sest jalka-MM on maailma suurim planeeti ühendav sündmus …
Praegu tundub kõik hoomamatult suur.
Kümme päeva veel ja siis algab midagi, mille olemust me seni täpselt ette ei kujuta. Jalgpalli maailmameistrivõistlused. Kõik peaks justkui selge olema, sest jalka-MM on maailma suurim planeeti ühendav sündmus ja iga nelja aasta tagant annab see võimalusi Maa üheshingamiseks. Meiegi hingasime alati kaasa.
Hingame nüüdki, aga kuidas hingata ära ja alla 104 mängu, selles on küsimus, sest vastav kogemus meil seni puudub. Ajavahe muidugi ka, sest MM toimub kolmes riigis, USA-s, Kanadas ja Mehhikos. Aga meie jaoks vale ajavööndi MM-e on olnud varemgi (1994, 2002 ja 2014) ja ma ei mäleta uneaja heitlikusest tulenevat traumat.
2017. aastal võeti vastu otsus, et 2026. aasta MM-l on osalevaid riike 48. Seitse varasemat turniiri oli mängitud 32 koondisega. Kui 1998. aastal toimus eelmine suurenemine, 24-lt meeskonnalt 32-le, oli alguses imelik, aga saime hakkama ja viie-tärni-fännid jõudsid endiselt kõik mängud ära vaadata.
Kui suurtes jalgpalliriikides keskendutakse suuresti oma koondise tegemistele, siis Eestis on saanud traditsiooniks jälgida turniiri kui tervikut. Neid, kes peavad käsitsi kirjutatud MM-i tabeleid jääb küll järjest vähemaks, aga teave turniirist kui tervikust on siiani olnud enesestmõistetav. On inimesi, kes on lapsest saati olnud mõne suure fännid (Holland, Argentiina, Inglismaa), aga turniiril võetakse südameasjaks ka mõna ägeda jalka mõistes väikeriigi toetamine (Uruguai, Costa Rica, Moroco). Lemmikule kaasa elamise põhjused on sügavalt irratsionaalsed ja ausalt öeldes on raske leida ka mõnd akadeemiliselt tõestatud selgitust, miks peaks avama oma hinge just sellele välja valitud satsile.
Aga see kõik on ikkagi eeldanud seni olukorda, kus on tervest turniirist ülevaade, sest muidu lihtsalt ei pruugi näiteks Paraguai fänniks saada. Eeloleval turniiril oleme aga olukorras, kus Brasiilia koondis mängib oma kolm alagrupikohtumist vastavalt kell 01.00, 04.00 ja 01.00. Öösel! Loomulikult on olemas järelvaatamise võimalus ja tänapäeval on võimalik hommikul ärgates kohe sotsiaalmeediast väravad üle vaadata. Aga spordi võlu on LIVE ja meil on meeles ühe või teise spordihetke vaatamise aeg ja koht ja tunded, aga mitte järelvaatamiste omad. Meelde jäävad ja naha alla poevad siiski otse-hetked. See spordi pärisasi.
Üks mõõde tuleb nendel maailmameistrivõistlustel veel juurde: politiseeritus.
Mõnes mõttes pole selles midagi uut, sest neli aastat tagasi oli jalka-MM Kataris (Kinoteatrit ikka mäletate?) ja 2018. aastal toimus MM Venemaal. Nüüd oleme aga olukorras, kus USA (loe: Donald Trump) ragistab verbaalselt kahe ülejäänud korraldaja, Kanada ja Mehhikoga ning lisaks osaleb MM-il ka Iraan, kellega ragistamine on rakettide tasemel ja kelle kolm alagrupimängu toimuvad kõik USA pinnal. On raske uskuda, et see ei saa olema üheks MM-i jutupunktiks, aga kui suures mahus ja kas midagi tõeliselt ka juhtub ... keegi ei tea hetkel vastust.
Üks teema veel. Sügava jalgpallikultuuriga Mehhiko korraldab MM-i juba kolmandat korda. 1970. aasta turniir pakkus meile Pele kolmanda MM-tiitli ja Brasiilia toonast koondist peetakse üldse aegade üheks parimaks. 1986. aasta turniiri refrääniks jäi Diego Maradona „jumala käega” löödud värav. Ei kahtlegi, et kui 11. juunil Asteekide staadionil turniir algab (just samas, kus Maradona käega skooris), on staadionil ehe jalkamelu ning Mehhiko ja Lõuna-Aafrika Vabariigi matš on kõige parema jalkavaibiga.
USA-s on seni olnud üks MM-finaalturniir ja aasta siis oli 1994. See oli turniir, kus Roberto Baggio finaali penaltiseerias palli taevasse lõi ja toona veel 17-aastane Ronaldo koondisekaaslastega koos Brasiilia toona neljandat MM-tiitlit tähistas. Aga see oli ka turniir, mis korraldati toonaste Ameerika arusaamade järgi võistluste läbi viimisest ja nende „Socceri”-turniir sai vanemates jalgpallikultuuriga riikides pigem naerualuseks. Nüüd seda ohtu ilmselt ei ole, sest maailma katuseorganisatsioon standardiseerib kogu turniiri ära ja pigem oleme nüüd olukorras, kus staadionilt tulev telepilt ei erine kriimugi ükskõik millisest teisest jalkamatšist, küll aga on MM-i ümber USA-s toimuv endiselt tsipa muigama panev.
MM-i hinnad, ka staadionile sõidu omad, on muidugi täiesti omaette jututeema.
Aga võibolla on kogu eelnev jutt liiga palju näinud ja vanades aegades kinni oleva jalkakommentaatori porisemine. Et kõik peaks olema nii, nagu minu põlvkond on harjunud. Sest olgem ausad, Katari MM-i eel räägiti palju nn talve MM-i ebaloogilisusest, aga lõpuks pidime tõdema, et kui poliitiline taust kõrvale jätta, oli MM ju nagu päris, vägeva finaali ja Lionel Messi karika tõstmiseni välja. Ootame ja vaatame ning ehk sünnib midagi, mida me hetkel oodatagi ei oska, aga pärast tõdeme, et olid ikka vägevad 39 päeva meie elust.
