Kristjan Port. Valusa teatepulga absurdne võistlus

Äsja seadsid Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) ja mitmed muud rahvusvahelised spordiorganisatsioonid sugude klassifikatsiooni kriteeriumiks SRY-geenilõigu olemasolu. Küsimus pole, kas see reegel on piisavalt hea, vaid kas üldse eksisteerib norm, mis suudaks arvestada bioloogia hajususega, säilitades samal ajal võistluse mõtte. Segadustest sugude ümber kirjutab spordibioloog Kristjan Port.

Enamikule meestest, omavahelises usalduslikus vestluses, meeldivad ikka veel naised. Enamikule naistest, kui neid õnnestub tabada ausameelsuse hetkel, meeldivad ikka veel mehed. Sellest enam eriti ei räägita. Popim on olla sõjajalal. Pealegi on tähelepanu hõivanud palju huvitavamad inimesed, kelle silmis kogu see poiste-tüdrukute asi on liiga lihtne, liiga piirav või lihtsalt mitte nende jaoks. Kui muusugustega peetakse lahinguid, siis omasugustega võisteldakse. Küsimus on piiride äratundmises. Inimkonda vormivad kultuuri ja bioloogia vahel lainetavad pinged. Ühel pool sotsiaalsed normid ja reeglid ning tujukas väärtuste valik. Märg ja tuksuv bioloogia toimetab kultuurist sõltumata, loodusliku pärandi vormitud protsessides. Konflikt on paratamatu. Lahenemiseks annab alla bioloogia või loovutab kultuur midagi olulist. Inimesed vaevlevad mõlemal juhul. Sestap on elu raske. Tänased pinged avalduvad nii rahvastikustatistikas kui sõdades. Ja spordiareenil. Kas sport on rohkem kultuur või bioloogia? Sportlase etteastes nähakse kultuuri, kuivõrd see teenindab rahva meeleolusid, väljendab läbi paljude kihistuste sündivat individuaalset ja kollegiaalset saavutust, allub reeglitele, meenutab lugusid "ausast mängust" ning avaldub erinäoliste grupihuvide kokkuleppes alates riikidest ja klubidest kuni laste, naiste ja meesteni. Pingeid põhjustab sügaval inimkehas, SRY-geenipiirkonnas sugulisele paljunemisele tingimusi ette valmistav programm. Vihjates vaikselt, aga selgelt, et inimese paljunemine põhineb kahel domineerival bioloogilisel rajal. Isade kaudu edasi kantud Y-kromosoomis on sugu defineeriv geeniregioon (sex-determining region Y). Sellega suunatakse loote arengutee mehe reproduktiivse rolli poole. Emade tüüpilises XX-paaris see programm puudub ja loote areng kulgeb naise reproduktiivse rolli suunas. Kõik algab ühisest bioloogilisest mallist. Kuni aktiveerub SRY programm ja nagu raudteepöörang manööverdab vagunit, kulgeb edasine sõit isase jaama kursil. SRY on oluline ja esimene päästik, aga mitte kogu järgnevat arengut vormiv või seletav tegur. Edasised sündmused kulgevad ümber kahe raja. Uut reproduktiivset lahendust ei pakuta, küll aga venitatakse olemasolevat katkemise piirini. Servadel sünnivad erineva soolise arenguga indiviidid. Põhjuseks võib olla sootunnuste arengut stimuleerivate hormoonide nappus. Või neid on piisavalt, aga rakkude tundlikkus signaalidele on puudulik. Segadus võib olla X- ja Y-kromosoomide arvus. Arengus osalevad veel paljud geenid ja kõik kulgeb bioloogiliselt rahutus epigeneetilises keskkonnas. Mõnetine määramatus on vajalik reageerimaks tujuka maailma väljakutsetele. Aga kuhu tõmmata piir? Paindlikkuses tulevad esile bioloogia tugevus ja nõrkus. Bioloogiline loogika on ühtaegu ratsionaalne ja poeetiline. Uus elu luuakse kahe, teineteist täiendava rolli ühinemisel. Ema kannab sünnist alates kaasas kasvu käivitamiseks ehitusmaterjalirikkaid, suuri ja paikseid munarakke. Isa lisab keskkonna mõjude all kujunenud väikseid, lühikeseks ajaks loodud, omavahel võidu jooksvaid seemnerakke. Uus elu sünnib stabiilsuse ja muutuste suhtest. Lahendus pole looduses sugugi ainus, aga see on olnud väga elujõuline. Ja talub erandeid. Kõik ei saa lapsi. Osad ei taha. Teised lükkavad edasi, kuni on hilja. Mõnedele jagab saatus sobimatud kaardid. Ebaühtlus pole juhuslik, vaid konkurentsi tulemus ja selle stiimul. Kummagi raja sees tärkab loomulik, individuaalset edukust sõeluv konkurents. Lakkamatu võistlus võimendab soorollidele kasulikke tunnuseid. Kõik satuvad selle mõjuvälja. Kehalist ja vaimset tublidust esindava töö test on üks ürgsemaid reproduktiivse geenifondi signaliseerimise vorme. Algupäraselt kaootilisem ja loomalikum. Tsivilisatsiooni arenedes põimus kultuuriga ning vormus spordiks. Oma reeglitega, aga pealtvaatajate rahastatud võistlemise etenduseks. Pealtvaatajate hinnanguta puuduks kõigel sellel mõte. Sest võimete võrdlemine teenib kultuuri eesmärke. Kultuur tahab teada, kes on parem. Kes oskab. Kes suudab. Kes on selle ise saavutanud. Saavutusi hinnatakse kõrgemalt kui teenimatut edu ja tasuta kingitusi. Monopolid, diktatuur ja ebaõiglus seda ei võimalda. Kultuurivaist grupeeris sportlased seesmiselt võrdväärsetesse võistlusklassidesse. Sport omandas märkimisväärse rolli majanduses ja rahvuslikus identiteedis, see vormib jätkuvalt esteetikat, töövõime arendamise ideed levivad tervishoidu ja mujale. Lihasrammust või fortuuna lahkusest rohkemgi signaliseerib sportlik edu kohalike inimeste teadmiste ja ressursi paremust. Looduses oli lihtsam. Ebavõrdsetes tingimustes määrasid edu mitmesugused asjaolud. Ent kedagi ei kaalutud, mõõdetud ega klassifitseeritud. Domineeris toores füüsiline võimekus. Sellest on osalt mõjutatud ka meeste ja naiste ajaloolised rollierinevused, kuigi mõju omasid ka muud bioloogilised ning sotsiaalsed tegurid.

Tänapäeva spordireeglid kõnelevad märksa enam kultuuri kui bioloogia huvidest. Ent võrdse lähtekoha aluseks on endiselt bioloogiline loogika.

Ja siin hakkabki SRY-geeniregiooni teema suhtlema kultuuriga. Spordiorganisatsioonid peavad tõmbama piiri. Mitte et see oleks lihtne, vaid ilma ei saa võistlusi korraldada. Aastate jooksul on proovitud erinevaid kriteeriume. Vaadati väliseid tunnuseid, uuriti kromosoome ja mõõdeti testosterooni. Lahenduste ideed olid loogilised, aga tagajärjed probleemsed. Äsja seadsid Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) ja mitmed muud rahvusvahelised spordiorganisatsioonid sugude klassifikatsiooni kriteeriumiks SRY-geenilõigu olemasolu. Sõltumata sellest, kas hilisemate protsesside tulemusel määratletakse end naisena, ei saa korra mehe teele suunatud indiviidid võistelda naisteklassis. Küsimus pole, kas reegel on piisavalt hea, vaid kas üldse eksisteerib norm, mis suudaks arvestada bioloogia hajususega, säilitades samal ajal võistluse mõtte. Õigusfilosoofia ja -praktika ei pea ühtki seadust ega reeglit formaalselt ideaalseks, et see välistaks vaidlustamise võimaluse. Kuigi seadustega püüeldakse stabiilsuse ja kindluse poole, on need ikkagi vaid inimeste looming, mille olemuseks on tõlgendused, vastuolud ja sõltuvus kontekstist. Reeglitel võib olla selge loogiline tuum, aga neid väljendab sõnaline ümbris. Või ka vastupidi. See on kasvupinnas sõnastuste ja tähenduste vaidlustele. Ning valule. Valu allikaks on paratamatus, et ükski reegel ei suuda haarata kogu reaalsuse keerukust. Loogika on terve, aga seos tegelikkusega on katki. Reeglid on optimaalsed kellegi jaoks. Kõik sinna ei kuulu. Igapäevaelu püüab seda mitte märgata. Tänaval ei kõnni ainult naised ja mehed. Täiskasvanud indiviidiks kujunemist vormivad mitmed geenid, hormoonid ja nende signaalidele eri moel reageerivad ainevahetuse rajad. Vastutulijate seas võib olla viljatuid mehi ja naisi, meestest tugevamaid naisi ja naistest naiselikumaid mehi; neid, kes ei soovigi alluda soolisele määratlusele, ja ligimesi, kes eelistanuks teistsugust elu, kui vaid valik poleks hoolimatu saatuse käes. Lepime vastutulijate kehalise erinevusega ja vestlustes arvestame, vabandame ning kohandame tõlgendusi. Õiglus ja ebaõiglus, tugevus ja nõrkus, põhimõtted ja kaastunne pesitsevad üheskoos meie psüühikas. Elu toimib uskumatult hästi. Kuni keegi sellele osutab. Alles sõnastus toob lagedale absurdi. Valu ei kao. See lihtsalt määratakse kellelegi. Kosmosevallutusteni viinud intellektuaalse ja rakendusliku edu taustal võiks pidada inimeste maailma kõige veetlevamaks absurdiks tõika, et globaalsest majandusest moodustab tohutu osa ürgsete paljunemissignaalide häkkimisele, võimendamisele ja edastamisele täielikult pühendunud ettevõtlus. Bioloogilise konkurentsita ei eksisteeriks kosmeetika- ega moetööstust. Praktiliseks elamiseks tülikas luksuskaubas paistavad paabulinnusuled. Sotsiaalmeedia on samal ajal bioloogilise võitluse lahinguväli, relvastus ja kaitserajatis. Kultuuri tekkisid mitme triljoni dollarised tööstusharud vaid seetõttu, et need toimivad meie bioloogia valjuhäälditena. Tragikoomilise absurdina tundub kultuuri soolises hüperreaalsuses inimese baasbioloogia ebapiisav. Erineva soolise arenguga sportlastele kujuneb surve eksistentsiaalseks. SRY-naised otsivad oma naiselikkuse ülimat, vaieldamatut kultuurilist kinnitust: võita naistevõistlus! Poodiumist kujuneb identiteedi kinnitamise vahend. Ent sama bioloogiline anomaalia, mis võimaldab neil naistevõistluses domineerida ja oma naiselikkust "tõestada", sunnib kultuuri neid naiseks olemisest diskvalifitseerima. Täiuslik, vältimatu ja absurdne paradoks. Ja ometi on nad mitmest vaatenurgast naised. Nad ei vali teadlikult olla keegi teine. Nad püüavad meeleheitlikult kaitsta oma ainsat kultuuriidentiteeti. Kasutades stopperit tõestamaks vaenulikule kultuurile, kes nad juba niigi arvavad end olevat. Maailm muutub. Kultuur on lahenduste loomiseks aeglane ja kergesti ärrituv. Püüab sokutada valu spordile, et see lahendaks sotsiaalpoliitilisi probleeme rahvaste võltsist sõprusest kuni arengumaade vähemuste diskrimineerimise lõpetamise ja soorollide sotsiaalse valideerimiseni. Unustades, et kultuur ise muutis spordi äriks. Sport ei ole loodud ühiskonna vastuolude lahendamiseks. See on loodud nende ignoreerimiseks. Kuni need muutuvad mõõdetavaks. Eelistatavalt rahas. Olümpialiikumine ei vasta enam kunagise jutustuse sisule. See ei saakski seda olla. Rahvaste sõpruse idee vajab vaikust ja aeglust. Maailm aga on närviline ja kiirustab.

Kunagi loodeti, et sport külvab rahvaste vahele rahu. Vahel võibki see veel aset leida. Samas kütab sport pingeid, konkurentsi ja vastandumist. Mõlemad on reaalsus. Probleemiks on vaid neist ühe nägemine.

Sport elatub tähelepanust ja mõõdetavusest. ROK-i funktsioon on muutunud ja selle reeglid kohanevad uue rolliga. See on rohkem meediaettevõte. Valdavalt on seda ka muud rahvusvahelised spordiorganisatsioonid. Spordialade majandus rajaneb osalejate ja pealtvaatajate arvule. Ühed peavad uskuma eneseteostuse võimalusse ja teistele meeldib seda vaadata. Isegi kui näiliselt arvestatakse naistega, kes ei soovi meestega võistelda, siis otsuste headust mõõdetakse lõpuks tabelites. Mõnes loetakse inimesi, mõnes raha. Tavaliselt jõutakse samale järeldusele: kas (naiste) võistlusklassi muutmine toob tulu juurde? Seega ei ole küsimus, kas sport peaks olema õiglane, kaasav või majanduslikult edukas. See on juba kõike seda tõestanud. Aga mitte kunagi ühekorraga. Staadioniringe teeb küsimus: millest peaks parasjagu loobuma? Iga valik jätab kellegi välja. Valu ei kao ega leevene. See antakse edasi. Nagu teatepulk. Reeglitega määratakse vaid, kelle käes see järgmiseks on.