Tarmo Tiisler. On korvpalliaeg!
T eist kevadet järjest on õhus tunne, mida pole tunda olnud aastakümneid: et korvpall ei ole lihtsalt sport, vaid sündmus. Tarmo Tiisleri sissevaade meeste korvpalli finaalseeria eel. Vaata, kust poolt tahad, Eesti inimese jaoks on korvpall …
Teist kevadet järjest on õhus tunne, mida pole tunda olnud aastakümneid: et korvpall ei ole lihtsalt sport, vaid sündmus. Tarmo Tiisleri sissevaade meeste korvpalli finaalseeria eel.
Vaata, kust poolt tahad, Eesti inimese jaoks on korvpall olnud kogu aeg olulisel kohal. Meil on veel esindajaid põlvkonnast, kes mäletavad Kullami-Kalevi EPA-võimla aegu, ning praegused noored jälgivad Henri Drelli liigutusi ja ütlemisi. Igaks juhuks: EPA on lühend Eesti Põllumajanduse Akadeemiast, praegu Maaülikool. EPA-võimla asus nõukaajal Maarja kirkus Tartus. Tartu on linn Lõuna-Eestis. Küll aga on tugevasti muutunud korvpalli tähendus ja meie sisemine käivitaja, miks sellele mängule nii kirglikult kaasa elatakse.
Kui esimesel omariikluse perioodil domineeris jalgpall, siis Teise maailmasõja järel kujunes just korvpallist meie rahvusala. Mõistagi elati hingega ja südamest kaasa ka Paul Keresele ja Heino Lipule, aga võistkonnaalal on vaataja-tegija suhe kuidagi teistmoodi, sügavam, kui lubate niimoodi väljenduda.
Aga järsku oli meil korvpalli-Kalev, mis domineeris teadvuses ja näitas suunda mesipuu poole lendamisel.
Aga ikkagi, miks läks korvpall selliselt lendu?
Meedia mõju oli oluline juba televisiooni eelsel ajastul ja toonane olulisim raadiokommentaator Gunnar Hololei oli paadunud korvpallisõber. Et Hololei või Boss, nagu teda nimetati, valdas suurepäraselt nõukogude ajal elamise kunsti, kandis ta oma oskused üle ka spordiülekannetesse. Reporterina oli ta sündinud talent, aga vähem tähtis ei olnud tema suutlikkus sebida Eesti Raadio eetrisse toonases mõistes arvestataval hulgal korvpalliülekandeid üle kogu NSV Liidu.
Loomulikult ihkab spordisõber olla osaline võidust ja 40ndate lõpust alates oli võidurõõm Kalevi mängude jälgimisel sage kaaslane. Ehk keerulisim periood oli 70ndate lõpul ja 80ndate algul, kui Kalev oli stabiilselt NSVL-i kõrgliiga põhjas ja isegi esiliigas. Aga üldiselt ikkagi võideti ka ja Nõukogude Liidu meistrivõistluste tabelis vähemalt keskel paiknemine oli pigem reegel kui erand.
Aga nüüd ehk tähtsaim põhjus: ideoloogiline. "Meie vs. nemad" on pallimängude üks aluspõhimõtteid. Vägi väe, armee armee vastu. Sõda kõige otsesemas mõttes. Kalevi spordihall oli meie lahinguväli, kus sai ajada Eesti asja, ja kui Kaunase Žalgirise ja Tbilisi Dünamo alistamine oli lihtsalt äge spordikogemus, siis Moskva AKSK, Moskva Dünamo ja Leningradi Spartaki üle saadud võidud olid spordikordaminekust enamat. Eriti just AKSK (Armee Keskspordiklubi) alistamine oli justkui võit punase riigikorra üle ja andis usku, et kui saame neist jagu kossuplatsil, saame kunagi ka maailmakaardil.
Taasiseseisvumise hetkeks 1991. aastal oli Kalev Jaak Salumetsa käe all paar kuud varem võitnud NSV Liidu meistritiitli. Kalevi uus tõus kulges paralleelselt vabaduse tuultega ja selle põlvkonna kulminatsiooniks jäi 1993. aasta Euroopa meistrivõistluste 6. koht. Me olime Euroopa kuues korvpalliriik ja seda koguni ilma viis aastat varem olümpiavõitjaks tulnud Tiit Sokuta, kes koondisest loobus.
Kolm aastat hiljem jõudis Martin Müürsepp NBA-sse ja eks me kõik olime sel ajal väikest viisi Michael Jordanid.
Uue aastatuhande esimene kümnend koondisele edu ei toonud, aga Kalev/Cramo ja Tartu Rock panid püsti meie spordiajaloo ühe võimsama vastasseisu. Kevadisi korvpallifinaale oodati nagu jõuluvana ning korvpall oli jututeemaks nii poe kassasabas, saunalavadel kui ka juba tasapisi tärkavas sotsiaalmeedias, esialgu küll portaalide kommentaariumides.
Midagi oli siiski muutunud. Esiteks hakkas üha enam arenema telepilt, mis võimaldas järjest rohkemaid mänge oma silmaga näha. Kadus Hololei-aegade mõningane ülekandeid saatev salapära, mida tundsid ragisevast raadioaparaadist järgmist sõna oodates. Kõik muutus järjest tavalisemaks ehk normaalsemaks.
Teiseks kadus ideoloogiline mõõde, selle nõukaaegses tähenduses. Muidugi, kui mängiti, siis kehastus vastane vaenlaseks. Aga need olid "vaid" tavalised riikidevahelised vastasseisud ja isegi mängud Venemaaga ei kandnud enam märkimisväärselt omaaegset punavõimu taaka.
Käimasolev kümnend on toonud muutuse. Meil on rohkelt välismaal mängivaid korvpallureid ja mõned on lausa nii head, et neid ei saa koondise jaoks enam kätte. Mida aga veel ei ole tulnud, on koondise suur kordaminek, ja seda kossusõbrad ihkavad.
Nüüd on aga teist kevadet järjest spordisõbral sees kõditav tunne, et püha üritus – korvpalli finaalseeria – on Suur Asi.
Analoogse vastasseisu eelmisest lainest on möödunud 20 aastat ja seega on tervel põlvkonnal noortel kossusõpradel tundmata kogemus hingata mais paar nädalat võimsas kossurütmis. Kalevi domineerimine viimased viisteist aastat (tõsi, paari erandiga) on olnud justkui enesestmõistetav, ja kuigi ka eelmise hooaja meister selgus otsustavas mängus, jäi kõik justkui normaalsuse piiridesse. Sel hooajala on seni domineerinud Tartu, klubis on rohkelt Eesti oma mängijaid ja Ülikooli spordihoones meenuvad vanemale põlvkonnale head vanad ajad.
See on vastasseis, aga see ei ole ideoloogiline, ega isegi puhtalt regionaalne, sest Tartu poolehoidjaid leiab üle Eesti. See on meie oma korvpallirivaliteet ja võimuvahetust on alati põnevam oodata, kui pikaaegse valitseja järjekordset tiitlit.
Eestlase korvpalligeen on sama arenenud kui koorilaulu oma. Tormis või Kuusmaa, vahet pole, kõik teavad, kellest ja millest on jutt!
