Andrei Liimets. Alternatiivkultuuri oaas keset üheülbalisuse kõrbe

Paavli Kultuurivabrikul täitub peagi kolm tegutsemisaastat. Andrei Liimets uuris ettevõtmise esindusnäoks kujunenud Roman Demtšenkolt ja teistelt eestvedajatelt, kuidas selle ajaga on suudetud üks vana vabrik Tallinna kultuurielu keskuste sekka viia.

Ükskõik millise ööelu ja klubikultuuriga seotud inimesega Eestis või väljaspool kodumaadki viimastel aastatel rääkida, jõuab jutujärg ühel hetkel refräänini: raske aeg on. Põhjusi pole keeruline arvata neilgi, kes skeenega kursis pole. Koroonaaeg süvendas muutusi tarbimiskäitumises, mida on suunanud koduste meelelahutusvõimaluste ja virtuaalmaailmas veedetud tundide kasvav rohkus. Sellises olukorras on 2023. aastal avatud Paavli Kultuurivabrik justkui väike ime – alternatiivkultuuri oaas keset üheülbalisuse kõrbe, millest eristunud vormid nagu Sveta baar või klubi HALL on pidanud üksteise järel kas uksi sulgema või nina vee peal hoidmiseks ebainimlikke pingutusi tegema. Rohkem kui kahe aasta jooksul pole Kultuurivabrik mitte lihtsalt nina vee peal hoidnud, vaid üha arenenud, muutunud, oma Paavli tänaval asuvatest ruumidest uusi võimalusi leidnud. Seda erinevalt suurest osast Eesti kultuurist ilma eriliste riigitoetusteta – tänu piletite eelmüügile, eraisiku- ja ärilaenudele, partnersuhetele, pikaajalisele planeerimisele. Kuigi selle nimel on rabanud tosinad inimesed, on Paavli näoks olnud ennekõike pikaaegne kontserdikorraldaja Roman Demtšenko, keda tuntakse eeskätt Romchana. Tema kõrvad paistavad nii järjekindlalt raskemuusika hiide Eestisse toova Damn.Loud Agency kui ka Paavlile teed rajanud Sveta tagant. Roman ei ole keskmine kampsunis kultuurihipi ega udupeast idealist. Ta töötab meeletutel tuuridel, korraldab igal ajahetkel telefoni ja arvuti vahendusel järgmisi ettevõtmisi. Kaotan järje, mitu kõnet talle meie vestlusegi jooksul tuleb, ja kui mitu sigaretti ta jõuab nende tundide jooksul ära pahvida. Ometi ei paista temast ka närvilisust ega pinget, kui ta sõbraliku muigega parasjagu lumevaiba alt ärkamist ootavat, väikest väeosa mahutavas mõõdus Kultuurivabrikut seilab ja meenutab, kuidas oma jala esimest korda siia tõstis.

Svetast Annani

Tegelikult ei olnud Paavli Kultuurivabrik kunagi ei Romani ega tema Damn.Loudi ja Sveta pealt kujunenud lähema sõpruskonna plaanides. 2022. aasta sügisel mõeldi hoopis Sveta Telliskivi Loomelinnakust ära kolida. Vaatamata menule ja rahvusvahelisele tunnustusele oldi jõutud seal kriisi: ruumid olid soovitud esinejatele kitsaks jäämas, külastajate arv samal ajal kahanemas, rahaline seis ebakindlates majandustingimustes hapuks minemas, uusarendustega täituv piirkond ise senistele fännidele üha vähem kutsuvaks muutumas. Omamata veel kuigi täpset plaani, mida ja kuhu, lappas Roman toona aeg-ajalt kinnisvaraportaale. Ühel päeval avastas ta üllatusega kuulutuse vabanenud pinnaga aadressil Paavli 7. Ehk siis tänaval, mis oli seni tuntud ennekõike seal asuva kaltsuka poolest ning jäi täpselt pulbitseva Põhja-Tallinna tuiksoonte äärealale. Mis veelgi üllatavam – koht asus üle tee stuudiost, kus Roman oli aastaid trumme mängimas käinud. Jalutanud iga päev mööda ja mõelnud, mis selle okastraadist aia taga asub. Selgus, et seal asus kalapakendamisvabrik, mis oli samal aastal alanud sõja esimestel kuudel pankrotti läinud, kuna sihtturgudeks olid seni Ukraina ja Venemaa. Nii müüs vabrikut juba kolm kümnendit pidanud Ukraina pere koha tervet tänavat haldavale Paavli Kinnisvarale, kes hakkas sellele omakorda uut rentnikku otsima. Vana kalavabrik võib kõlada järgmisi huvilisi silmas pidades väga spetsiifilise paigana, kuid pika kogemusega Romanil ja tema sõpradel võttis juba esimene majahalduriga kokku lepitud tuur silma särama. Suurim ruum andis välja täpselt parajad kontserdisaali mõõtmed, hoov pakkus aga mõne sammu kaugusel ligitõmbava väliala. Et senised omanikud olid loonud töökoha kõrvale sisuliselt linnasuvila koos kasvuhoone ja muu asjakohasega, oli õige vibe juba paigas. Ruumid olid müügis, kuid vajalikust miljonist eurost võib Eesti kultuurikorraldaja vaid unistada. Niisiis löödi käed kümneaastase üürilepinguga, mis peaks täitumisel automaatselt teist sama pikaks perioodiks pikenema. Vahepeal on sealsamas Paavli tänava külje all küll jõudsalt arenenud uus Manufaktuuri kvartal, teisele poole valminud Putukaväila koridor, ja õrnalt võib tunda telliskivistumise tuuli, kuid kogu piirkonna suurarendus on siiski plaanitud alles aastasse 2040. “Saime kõik lihtsa vaevaga ümber teha, mitte midagi ei pidanud nullist ehitama,” meenutab Demtšenko algusaega. Kaasa aitas see, et senine omanik nõustus olema entusiastlikele noortele esimestel kuudel mentoriks, tuli osakohaga majahaldurina töölegi. Näitas kätte, kuidas kõik on ehitatud, sest hoonel olid tugevad jäljed üheksakümnendatest – ajast, mil korralikku ehitusjärelevalvet, projektijuhtimist ega materjalegi vabalt saada polnud ning ehitati sellest, mida leiti, nii nagu osati. Kohe sai selgeks, et Paavli tänavale ei tule uus Sveta baar, vaid midagi muud. “Armastasime väga Svetat, aga see oli rohkem baar ja klubi. Siia ei tahtnud me teha nišiasja, vaid olla avatud kõigile ja kõigele. Tahtsime teha cool’ilt ja alternatiivselt, aga mitte end kuhugi kinni müürida.

Maailmas on palju klubisid, kuhu tavalised inimesed kardavad minna, kuna neid ei hooldata üldse. Tahtsime teha alternatiivse koha, mis on samal ajal ikkagi kutsuv, heas seisus, ega ehmata kedagi,”

kirjeldab Demtšenko põhimõtteid, millest lähtudes uusi ruume arendama asuti. Esimene üritus toimus 2023. aasta aprillis, neli kuud pärast lepingu allkirjastamist ja uute asunike sissekolimist. Roman naerab tagantjärele toonast agarust: “Sisuliselt kohe, kui katuse korda saime, lükkasime kõlarid sisse ja hakkasime katsetama. Müüsime esimesel üritusel kastist õlut ja kuulasime mussi.” Nendele põhimõtetele on truuks jäädud. Võrreldes ohtrate urkamaiguga kontserdipaikadega on Paavli Kultuurivabrik puhas ja igatpidi professionaalselt hallatud. Erinevate nišinimede kõrval on lavalaudadele jõudnud paljud rahvusvaheliselt tunnustatud alternatiivartistid, nagu Shame, Algiers, Godspeed You! Black Emperor, Chelsea Wolfe ja Swans, aga ka kodumaise levimuusika raudvara, nagu Anne Veski, Bedwetters või tänavu naistepäeval Smilers. Paavlis on vaadatud jalgpalli suurmänge, korraldatud Mehhiko maadluse turniiri, viidud läbi raamatuesitlusi ja vürtsikate toitude maitsmisi. Veebruari lõpus alustas seal kunagise ülimenuka Noortebändi mõtteline järglane LiveStageYouth. “Kõik läks sellise hooga käima, et mõtlesime toona: millele me ometi alla kirjutasime? Tempo on juba nii hull ja üheksa aastat veel ees!” kirjeldab Demtšenko algusaegade meeleolu.

See, mis Excelisse ei mahu

“Ta on supergeneraator,” iseloomustab Demtšenkot Paavli Kultuurivabriku asutajate sekka kuuluv, baariosa käivitamise eest vastutanud Gordelia Miländer. “Ta suudab inimesi kokku tuua. Projektidele hoogu anda. Leida need, kes võiksid algatusi edasi kanda.” “Ta on visionäär,” lisab Demtšenkoga teismeeas sõbrunenud ja koos temaga nii Damn.Loudi kui Paavlit vedanud Mihhail Makošin. “Mõtleb alati mitu sammu edasi. Sageli teeme midagi ja kõik mõtlevad juba, et hästi on, aga tema küsib, et aga kuulge, mis siis saab, kui mingi asi teisiti läheb.” Kontserdikorralduse juurde jõudis Roman pigem praktilisest vajadusest kui suurtest unistustest. Alates 14. eluaastast mängis ta mitmes metal-bändis trumme. Esinemispaiku oli aga vähe ja nii hakati otsima uusi võimalusi. Et raskemuusika kogukond on kokkuhoidev, tekkisid kontaktid Soome ja Läti bändidega, esinemiste korraldamine liikus sujuvalt Romani peale, kellest sai trummitaldrikute tagumise kõrvalt ka oma bändide mänedžer. 16-aastasena korraldaski ta oma esimese kontserdi. Toona oli Romani meiliaadress eale ja ajastule vastav – stiilis roman123@hotmail.com. Kuidagi oli see aadress läinud liikvele ka naaberriikides. 2015. aastal maandus seal ühtäkki kiri Austraalia ansamblilt Parkway Drive – metal-skeene mõistes väga suurelt tegijalt, kes oli avastanud oma tuurikalendris täpselt paraja augu, mida täita Tallinnaga. Tõsi, selle eest küsiti ühe alles hiljuti täisealiseks saanud kuti jaoks hiigelsuurt rahasummat. “Mõtlesin, et fake it till you make it,” naerab Demtšenko selle toona uskumatuna näiva kirja lugemist meenutades. Ta hingas mitu korda sisse-välja ja vastas: davai, teeme ära! Sama aasta juunis toimuski klubis Tapper väljamüüdud kontsert. Heale kogemusele järgnes huvi juba järgmistelt, sugugi mitte vähem nimekatelt ansamblitelt. “Ei olnudki ühtegi sellist hetke, kus otsustasin, et nüüd hakkan muusikaga tegelema või midagi tõsiselt korraldama, kõik lihtsalt tuli järjest,” ütleb Demtšenko, kes jõudis mõne aasta jooksul oma ettevõtte Damn.Loudi loomise, Tallinn Music Weeki ja siis Station Narva korralduse ja lõpuks Sveta baari ning Paavli Kultuurivabriku asutamiseni. Damn.Loud pürgis kohe ka teistesse Balti riikidesse, kuna üksnes laiem haare pakkus võimalust nimekaid artiste ka Eestisse saada. Tagantjärele ei oska Demtšenko öelda, kuskohast tema ettevõtlikkus pärit on. Sündinud Kasahstani-Ukraina-Valgevene segaperre, õppis ta eesti keele ära muusika ja sellega seotud ringkondade kaudu, kuna “oli vaja kontakte luua ja poistega õlut juua”. Ka Paavli Kultuurivabrik on märkimisväärne just selle poolest, et see on üks väheseid kohti, kus kuuleb sõbralikult segamini nii eesti, vene kui ka inglise keelt. “Mulle meeldib, kui asju juhtub. Mu iseloom on lihtsalt selline, et muidu hakkab igav. Samas on mu aju analüütiline. Mõtlen kogu aeg viis kuni kümme sammu ette, kuidas asju paremaks teha. Olengi mõnikord mõelnud, et kui kogu Paavli tiim panustaks sama aja ja energia ärimaailmas, oleksime kõik juba ammu väga rikkad,” naerab Demtšenko. Ta möönab, et raha on suur osa tema elust, kuna tema vastutada on olnud Paavli Kultuurivabriku võetud laenud ja sageli pingelised eelarved, kuid kinnitab, et kõige paremad asjad on sündinud pigem vaatamata rahale, mitte tänu sellele. “Paljud asjad, mida teinud oleme, on toimunud rahast mööda vaadates – tasuta või isegi miinusega projektidena,” ütleb ta. “Tuleb osata näha neid väärtusi, mis ei mahu Exceli tabelisse. Isegi ettevõtluse seisukohast mõeldes tuleb teha midagi ka maine nimel, kogukonna heaks, inimeste jaoks. Need on kultuurikorralduses peamine valuuta. Me võtame tihti teadlikult ette projekte, mis ei jõua isegi nulli lähedale. Raha on ikkagi viis eesmärkide saavutamiseks, mitte eesmärk ise.” Paavli Kultuurivabriku põhimeeskonda kuulub kümme inimest, baaripoolel lisandub pisut enam kui teist sama palju osakohtadega. Palgatase on alla keskmise kultuuritöötaja oma, enamikule on see alati olnud suuresti kireprojekt. Seda on õnneks mõistnud ka partnerid: andnud pikema tähtajaga laenu, olnud tingimustes paindlikud, aidanud mitmel muul moel kaasa. “Ma ei ole üldse asjade inimene,” rehmab Demtšenko rahast rääkides käega. “Ma ei osta sisuliselt midagi – ainult lahedaid kogemusi. Mulle meeldib reisida.” Kasutatud auto soetas ta 500 euroga. Korteri jaoks õnnestus saada pangalaen stabiilse töö ajal Stanford Musicus. Kodu olemasolu peab palju ringi reisiv Roman siiski oluliseks. “Mulle väga meeldib see koht. Ma olen alati olnud Eesti ja Tallinna fänn. Siiamaani olen. Kuid viimased arengud ei muuda neid enam nii kutsuvaks.

Mul on alati olnud suhtumine, et kui ise siin midagi paremaks ei tee, siis kes teeb. Ise peame panustama, et oleks parem linn, parem riik.

Aga samas olen ka väsinud.”

Edu pahupool

Veebruarikuu alguspäevil tabas paljusid väike šokk. Roman teatas sotsiaalmeedia kaudu, et taandub Paavli Kultuurivabriku igapäevase juhtimise juurest. Ühe põhjusena tõi ta välja läbipõlemise. See on olnud Paavli edu ja eestvedajate tohutu põlemise pahupool. Kultuurivabriku kontoriruumi seina ehtivaid auhindu – aasta kontserdipaik, aasta korraldaja ja paljud muud tervelt realt erinevatelt võrgustikelt, institutsioonidelt, raadiokanalitelt ja teistelt – silmitsedes möönab Roman, et on elanud kolm aastat kokkuvarisemise äärel. Sama räägivad teised. Makošin meenutab, et kõige raskem oli esimene aasta, mil polnud veel selget tööjaotust ega aega seda tekitada, mistõttu kõik tegid kõike. “Meil oli küll palju kogemusi, aga nii suure ja ambitsioonika projekti mõttes olime ikkagi algajad, kes ei teadnud, kuidas paljud asjad käivad,” räägib ta. “Kõik olid omadega läbi. Kujuta ette, et töötad iga päev varahommikust hilisööni, magad ka seal. Saabub hetk, kus jõuad tööle, aga lihtsalt ei ole motivatsiooni ega jõudu midagi teha. Oled kohal, aga samas nagu ei ole ka, ei näe lihtsalt mõtet sellel.” “Töötunde oli rohkem kui peaks või võiks, puhkuseks aega polnudki. Väga palju energiat, vaba aega ja tervist on siia alla pandud,” tõdeb Miländer. Oli aeg, mil pea iga nädalavahetus Paavlis oli kui väike festival: kontsert kontserdi ja pidu peo otsa, sageli mitu tükki sama päeva jooksul, varaste hommikutundideni välja ja järgmisel päeval uuesti. Ühel hetkel vaadati üksteisele otsa ja tõdeti, et samamoodi enam edasi ei saa. Jagati ümber rollid, pandi täpsemalt paika vastutusalad, otsustati üksteise järel puhata. Esindusnäo ja ühtaegu nii kontserdipaiga kui ka agentuuri eestvedajana kujunes loodetud puhkuse võtmine Demtšenkole keeruliseks. Suure paugu pani aga hoopis maailmakuulsa rockbändi Guano Apesi mullusesse kavandatud kontserdi tühistamine, millele oli juba korra eelnenud tuuri edasilükkamine ja mitmete investeeringute kaotus, nüüd lisandus piletimüügist teenitud raha tagastamine olukorras, kus rohkelt ressursse oli juba järgmistesse arendustegevustesse suunatud. “Ühel hetkel ei suutnud ma enam telefonikõnesid vastu võtta. Sain aru, et lihtsale ei-d või jah-i vajavale e-kirjale vastamine võib võtta nädal aega,” kirjeldab Roman momenti, mil tabas end piirini jõudnud olevat. “Sellised ettevõtmised nagu Paavli Kultuurivabrik tulevad suure entusiasmi pealt, aga seda puhast entusiasmi on kultuurivaldkonna tegijatel järjest vähem. Paned terve oma elu sellise ettevõtmise alla, maksad sellele kohati peale. Samal ajal kõik kallineb ja vee peal püsimine muutub järjest raskemaks,” mõtiskleb ta. Alates 1. veebruarist on Paavli Kultuurivabriku juhtimine jaotatud Romani väitel ühe Euroopa noorima meeskonna vahel, kes niivõrd suure kontserdipaiga eest vastutab. Senisest tempost on tehtud järeldused, kõigi sõnul on süsteem tänaseks palju paremini paigas ning elu Paavlis oluliselt sujuvamalt paika loksunud. Kuigi ka Roman ise jääb nii programmi kui eelarvete asjus nõustaja rolli, plaanib ta võtta üle aastate esimese korraliku puhkuse ja elada mõnda aega “oma parimat hipielu”. “Tundsin, et selline lahe koht nii suure arengupotentsiaaliga vajab inimest, kellel on rohkem energiat,” ütleb ta. “Eesmärk on olnud kogu aeg jätkusuutlikkus. Olen näinud neid, kes elavad niivõrd oma ettevõtmise keskel, et ei saa sealt enam välja. Peab oskama lahti lasta, lubada põlvkonnavahetust.” [caption id="attachment_271214" align="aligncenter" width="596"] Illustratsioon: Veiko Tammjärv[/caption]

Sinna, kus on lahe

Märtsi alguses anti üle tänavused Eesti muusikaettevõtluse auhinnad. Paavli Kultuurivabrik pälvis nominatsiooni aasta kontserdipaiga ja aasta muusikaettevõttena, Damn.Loud Agency aasta muusikasündmuste korraldajana. Roman Demtšenko võidutses aasta muusikaettevõtja kategoorias. Võib olla üsna kindel, et sarnaseid auhindu lisandub tulevikus veel ja veel, sest plaanid on suured, Paavlisse lisandumas uus kohvik, suvine söögikoht, teine kontserdisaal ja palju muud. Aastas käib Kultuurivabrikus umbes 60 000 külastajat. Neist pea 15% moodustavad välismaalased, kes tulevad Eestisse sageli just Paavli ürituste pärast. Kahe ja poole aastaga on soetatud korralik tehnikapark, mille kuluks hindab Roman umbkaudu 200 000 eurot. Korda on tehtud ja äsja päästeameti kontrolliga heaks kiidetud kogu üheksakümnendate algusest pärit elektrisüsteem, mille peale on kulunud 65 000 eurot. Paigaldatud uus küttesüsteem, mis lubab kunagisi külmal ajal kõledaks jäänud ruume soojana hoida ka pakase korral, mida tänavune talv on lahkelt pakkunud. Järgmiseks ootab ventilatsioon, mis vajaks aga järgmist umbes 60 000-eurost rahasüsti. Seda kõike on tehtud ilma suuremate riigi panusteta. Tõsi, Paavli projekte toetavad Muusikalinn Tallinn ja kultuurkapital, moodustades aastaeelarvest 6%, kuid ühtki püsitoetust Paavlil pole.

“Teistes riikides on aru saadud sellest, et kohad nagu Paavli on ka osa kultuurist. Nad täidavad olulist rolli turismis, mainekujunduses ja lõimumises. Neid toetatakse riigi tasandil. Meil seda ei tehta,”

ütleb Roman, kui küsin, kas ja millist tuge sellised algatused vajaks ning millist rolli peavoolu külje alla jääv alternatiivkultuur üldse mängib. “Subkultuuridel on suur roll noorte identiteedi kujunemisel. Näiteks teatris käimine huvitab praegusi noori vähe, küll aga immersive kunst, füüsilised kogemused, audiovisuaalne meedia, just nüüd ja praegu olulised artistid. Eesti riigi rahamasin on aga kinni kahekümne aasta taguses ajas, kus selliste valdkondadega ei arvestatud,” räägib ta. “Me järjest kaotame mingit oma vaibi ja autentsust. Seetõttu lähevad lahedad kohad üha kinni. Saame asemele samasuguseid korporatiivseid hooneid – kohvikuid ja restorane, mis on täpselt ühesugused. Minu elu on olnud subkultuurid, nendega on meil aga järjest halvemini.” Riigile on Romanil üksainus ootus: madalam maksumäär kultuurivaldkonnale. Tema sõnul tähendaks selle langetamine näiteks 15% peale, et paljud viimastel aastatel sulgunud paigad võiksid elus olla. "Enamik neist eksisteerib nagunii üliväikese kasumiprotsendi piirides, kui sedagi. Paavli umbes miljonieurose aastaeelarve kontekstis tähendaks selline muutus, et suudaksime maksta veidi normaalsemaid palku, inimesed ei peaks töötama mitme projekti peal, ei oleks nii palju läbipõlemist ja võib-olla poleks ka mina lahkumas," selgitab ta. Demtšenko arvab, et üksnes turutingimustel toimimise korral jääks kõigest alternatiivsest alles vaid laiatarbekaup, teisalt muudab sõltumine riigi rahastusest suure osa kultuurivaldkonnast laisaks ja mugavaks. Asutused, mida riik võrdlemisi hästi rahastab, ei tee nimelt ka häält ega näe mõtet mitmete probleemidega tegelda. Kallite piletihindade jaoks pole aga peale kasvaval, niigi väljas käimise asemel pigem sotsiaalmeedias aega veetval põlvkonnal lihtsalt raha. Paavli Kultuurivabrik on püüdnud vastupidi hoida oma piletihindu võimalikult ligipääsetava, turu taset arvestades kohati lausa absurdselt odavana. Praegu ehitatakse ümber kõrvalhoonet, kuhu peaks tekkima eraldi sündmuspaik – kunagist Svetat meenutav osa, kus saaksid esineda nooremad, vähem tuntud kohalikud artistid ja DJ-d, ning sissepääs oleks kas tasuta või minimaalse tasu eest. “Kui noortel ei ole raha väljas käia ja lahedad kohad üha kinni lähevad, siis eelistatakse pigem vaikselt lahkuda,” ütleb Demtšenko. “Minna välismaale – Londonisse või Berliini. Sul ei pruugi ka seal raha olla, aga oled vähemalt lahedate asjade keskel.” Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris 2026, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.