Taavi Eelmaa sigarijutt. Intiimsusest

Taavi Eelmaa “Sigarijutt” on rubriik, kus autor avab inimese ja kultuuri näivaid ning nähtamatuid kihte.

Intiimsusest räägin privaatsustunde mõistes, kontaktist ainult ja üksnes endaga, või sellega, mis seda “ennast” markeerib. Mitte kehade jagamisest pimedas toas. Kehade jagamise intiimsus on õigupoolest intiimsuse allegooria. Räägin jagamatust sisemisest intiimsusest. Meelte vaikuse intiimsusest. Sellest vaasist, millest võrsub vabalt materiaalse ja immateriaalse vahel tsirkuleeriv hing. Istumisest oma psüühiliste komponentidega ühe ümmarguse laua taha, kus keegi neist osapooltest ei esita mingit rolli, et suveräänsust tõestada, ega kipu kuhugi, et põgeneda. Kus ükski neist pole ei demoniseeritud ega alandatud. Ükski neist ei tunne enam vajadust seletada, kes ta on ja miks talle on vaja erikohtlemist. Kõik nad on heidetud oma erilisustega samasse olukorda, samasse kehasse, samasse psüühikasse. Sellest ei pääse välja. Õigemini, väljapääs on, aga seal on nüanss, mis saabub meile kõigile varem või hiljem. Mida on selles olukorras enam karta? Kuhu, õigupoolest, oleks põgeneda? Ja mis kõige tähtsam: miks? Sisemine intiimsus viib paratamatult ühe äratundmiseni, mis on ühtaegu lihtne ja raputav: inimene on oma teadvuses lõppkokkuvõttes üksi. Ei ole see eksitus ega läbikukkumine, vaid eksistentsiaalne tingimus. Küsimus pole selles, kas me seda kogeme, vaid millal ja kuidas me seda kogeme. Igapäevaelus on võimalik seda ideed vältida. Me täidame psüühe tegevuste, suhete, mõtete ja rollidega. Kuid need ei ulatu kunagi päriselt sinna, kus toimub kogemus ise. Sisemine kogemus toimub palju kaugemal, kui populaarsed enesearmastamistõed sunnivad: “iga hinna eest pean end hästi tundma”, “iga hinna eest pean ennast aktsepteerima”. Sisemine kogemus, sisemine intiimsus haarab endasse ka selle, mida me eneses näha ei taha. Veel enam - ta haarab endasse ka selle, mida me enda juures ei näe. Solituudis, kui välised leierid vaibuvad, võib esile tõusta vaikne ja häiriv teadmine: ma olen üksi oma teadvusega. Kõik, mida ma kogen – mõtted, tunded, mälestused –, toimub ruumis, kuhu keegi teine ei pääse. Isegi kõige lähedasem inimene võib mind mõista, noogutades aru saada, kuid ta ei koge seda, mida mina.

See on eksistentsiaalne üksindus selle kõige puhtamal kujul. Mitte lihtsalt kellegi puudumine, vaid äratundmine, et minu kogemus on olemuslikult jagamatu.

Ei ole võimalik astuda oma teadvusest välja ega täielikult ühineda teise omaga. See piir pole ajutine, vaid olemuslik. Üksioleku vabadus paljastab mitte ainult seda, mis me sees on, vaid ka selle, mida ei saa enda ümber vältida. Tekib tunne, et kõik toed kaovad: pole kedagi, kes saaks seda kogemust minu eest kanda. Kui ma aga ei põgene selle jahmatuse eest, vaid jään paigale, hakkab midagi muutuma. Ma hakkan ennast usaldama alles siis, kui tunnen, et jään paigale ka siis, kui kohtun sellega, mis minus on raske. Hakkab toimuma keemiline protsess, mis muudab algaine olekut. Tõstab ta uuele tasandile. Nagu häbi transformeerub õiges vahekorras erootikaks, nõnda transformeerub eksistentsiaalsest klaustrofoobiatundest uus hoiak, teine sünnipööre. Uuena sündimine täiesti teistsugusesse maailma. Kuid nüüd juba indiviidina, separeerununa. Valmis vastu võtma ja kandma oma terviklikkust. Nagu kunstiteose tähendus ei ole iseseisev looming, ega selle teadasaamine kunsti mõistmise tingimus, pole ka fakt, et oma elamise tähenduse leidmiseni jõutakse reeglina hulk aega hiljem, just kurvastus. Et see taipamine toimub pigem lõpu kui alguse poole, lisab ainult värvi tõsiasjale, kui vähe me teame ja huvitume endast. Sisima intiimsuseni jõudmine ja sellega kaasneva üksinduse tunnetamine on miski, mis on isegi tähtsam pärissünnist. Kuigi, ilma üheta poleks teist. Nagu eneseteadvustamise õudus paneb vastsündija emaüsas uskumatut akrobaatikat tegema, et selle ilge tunde käest põgeneda, nõnda lõpetavad meeled eksistentsiaalse külma vaikuse käes visklemise ja istuvad alistudes õigele poole lauda. Jällegi - näen esmasünnis selle teise, tegeliku sündimise jämedamat allegooriat. Sellisest tagurpidisusest saame aga teada, et õnn oli kõigest elu kõrvalnäht, omavoli. Elu tegelik eesmärk oli saada terviklikuks. Lasta iseenese intiimsuses psüühe nähtaval ja nähtamatul osal üheks saada. Eralduda, et jõuda teise juurde. Ja jällegi - selle metafüüsilise pulma valguses on seksuaalvahekord kehade vahel küll ilus asi, kuid siiski tõelise asja jämedam allegooria. Tänan lugemast!