Repliik. Katrin Sak: töö oma parimas tähenduses vist siiski ei tapa

Biokeemik Katrin Sak vaatleb statistika ja muinasjuttude najal, kas moodi tulnud ennastsäästev eluviis ikka on kasulik.

Tänapäeva maailmas on töö mõiste kardinaalselt muutunud. Väidetakse, et noorem põlvkond ei taha enam vaeva näha ning on teadlikult valinud ennastsäästva ja justkui stressivaba eluviisi, mis kulutaks võimalikult vähe nii füüsilist kui vaimset tervist, et siis kunagi pikka ja täisväärtuslikku pensionipõlve nautida. Ehk oleks paras aeg mõtiskleda, kas see valik on ka tulemuslik. Paradoksaalsel kombel on viimastel aastakümnetel elustiilihaiguste esinemus hoopis järsult tõusnud ja jätkuvat kasvu prognoositakse ka lähitulevikuks. Nii näiteks hinnatakse, et 2050. aastaks kasvab südame-veresoonkonnahaiguste esinemus 90 protsenti, vähi esmajuhtude arvukus 75 protsenti ning täiskasvanuea diabeedi esinemisarvukus 46 protsenti. Selline krooniliste tõbede esinemise pidev kasv ei näi paraku kuidagi klappivat töisel säästurežiimil toimuva ennasthoidva eluviisiga. Mingi vastuolu tõuseb eredalt esile ja jätab valusa pitseri inimeste pikaajalisse heaollu, tõstes tahes-tahtmata küsimuse: kas me ikka oleme õigel teel? Öeldakse, et muinasjuttudes on kirjas sajandite tõde. Ehk tasuks oma suunda ja suhtumist siis läbi muinasjutumaailma veidi korrigeerida? Võtame või Tuhkatriinu, kes pidi hommikust õhtuni köögis ränka tööd tegema: juba enne päikest üles tõusma, vett kandma, tuld tegema, üha keetma ja küürima. Mingist ennastsäästvast eluviisist ei saanud juttugi olla. Lisaks tuli taluda veel võõrasema ja -õdede tekitatud pidevat südamevalu ning stressi pilgete ja alanduste näol. Õhtul, tööst väsinud, ei tohtinud ta isegi voodisse heita, vaid pidi kolde kõrval tuhas magama. Sellegipoolest ei olnud Tuhkatriinul ei kõrget vererõhku, ülemäärast kolesteroolitaset ega kõrgenenud veresuhkrunäite, mis võinuks tõsta nii südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi kui eri tüüpi vähkkasvajate tekkeriski. Nagu ei kannatanud Tuhkatriinu ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire või muude vaimse tervise probleemide käes, mis on tänapäeva inimeste seas hakanud lausa hirmuäratava hooga levima. Või siis lesknaise virk tütar, kel oli Lumeeide juures töö eest kena põli. "Kui sa majas kõik tööd korralikult ära teed, läheb sul hästi," lubas Lumeeit tüdrukule. "Hästi" ei tähendanud seejuures kindlasti mingeid raskeid haigusi. Vastupidi, virk tüdruk oli töötades õnnelik ning sai kulla ja karraga kaetud. Erinevalt lesknaise laisast tütrest, kes andis ahjust välja võtmist paluvatele leivapätsidele vastuseks kindlameelse "ei": "Mis ma sest saan, kui enda ära määrin." Või küpseid õunu kandva õunapuu palvele tüve raputada ennasthoidvalt sõnas: "Nii võib mõni õun mulle veel pähe kukkuda." Sellise säästva eluviisi valimise tulemus oli vaid katlatäis pigi, mis eluks ajaks kõvasti külge jäi ja tõenäoliselt ka mitmete krooniliste tõbede riski kasvatas. Ei Lumeeide juures töötav lesknaise virk tütar ega Tuhkatriinu rabanud end haigeks, vaid töötasid hoopis õnnelikuks – vaatamata pikkadele tööpäevadele, igapäevastele raskustele ja lakkamatult kaasnevale stressile. Ehk vajabki meie immuunsüsteem tõhusaks toimimiseks ja haigustega võitlemiseks hoopis pidevat töist ergutust, mitte ennastsäästvat eluviisi ja kestvat puhkeolekut? Ehk tuleks kalendrisse lõõgastumisürituste plaanimissoovituste jagamise asemel väärtustada hoopis tööd ja õpetada noori ka seda mõtestatult tegema? Sest kui töö ja vaev ei peakski armastust tooma – ometi tõi ta Tuhkatriinule ju sedagi –, siis tervist hoiab see päris kindlasti, nii vaimset kui füüsilist, kasvõi õnnehormoonide taseme tõusu kaudu. Muinasjutud ju ei valeta.