Peeter Koppel: doktriin, mis ei tööta, kuid ei kao. Haritud inimeste lemmikuskumus

Vasakpoolne majanduspoliitika on ilmselt ainus mõttesuund lääne avalikus ruumis, mis on ümber lükatud suisa kaks korda. Kõigepealt teoorias. Seejärel praktikas. Ja ometi domineerib see endiselt kasvõi Euroopa eelarvelistes valikutes, maksuvaidlustes ja regulatiivses fantaasiates. See ei ole haritud inimeste eksitus. See on kahjuks haritud inimeste eelistus.

Teooria sai surmahoobi juba 1920. Ludwig von Mises näitas neljakümnel leheküljel rahulikult, et sotsialism ja plaanimamajandus pole mitte üksnes ebatõhusad ja ebamoraalased, vaid sootuks võimatud. Ilma tootmivahendute eraomandita ei eksisteeri turuhindu. See on aga otsustamise olulisim sisend ning kui seda ei ole, siis ei ole võimalik ka ressursside ratsionaalne paigutamine. Game over.  Hayek muutis selle argumendi kakskümmend viis aastat hiljem veelgi tugevamaks. Ta nimelt esitas väite, et majandusele oluline teadmine ei asu üheski ministeeriumis. See on hajutatud miljonite peade vahel, seotud kohaliku konteksti, käeliste oskuste, igapäevase intuitsiooni ja iga päev muutuvate eelistustega. Ükski planeerija, ka kõige võimsama mudeli ja kõige paksema mõjuhinnangu dokumendiga, ei suuda seda seda infokogumit haarata. Turg ei ole seega tõhususe mehhanism. Turg on kognitiivne mehhanism. Sisuliselt ainus “masin,” mille inimkond on välja mõelnud sellise teadmise koordineerimiseks, mida keegi üksikult tervikuna ei valda. See on teooria pool. Vaidlus lõppes sada aastat tagasi. Iga tõsiseltvõetav majandusteadlane teab seda. Klassikaline liberalism võitis sotsialismi, sest kirjeldas päriselt ekisteerivat reaalsust oma paratamatuses versus mõttesuund, mis otsustas fakte ja seaduspärasid aktiivselt ning suisa jonnakalt ignoreerida. Aga praktika? Andke mulle andeks, kuid ka see valideerib eeltoodud väite. Võetakse rahvas, lõigatakse pooleks, ühele poole plaanimajandus, teisele turumajandus. Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa. Põhja-Korea ja Lõuna-Korea. Maoistlik Hiina ning Hongkong ja Taiwan. Kuuba ja Florida. Venezuela ja Tšiili. Vietnam enne 1986. aastat ja Vietnam pärast. Sama rahvas, sama keel, sama kultuur, samad loodusvarad. Sageli plaanimajandusega poolel nendega olukord isegi parem. Iga kord sama “jama.” Vaba pool muutub jõukaks. Plaanimajandusega poolel on tualettpaber luksus ning müür ehitati ka. See detail on muide oluline. Ükski vaba ühiskond ei ole pidanud ehitama müüri oma kodanike kinnihoidmiseks. Mitte ükski. Mitte kunagi. Berliini müür ei olnud geopoliitiline kapriis. See oli mh monument mittetoimivale majanduslikule doktriinile. Tänases Euroopa debatis on see negatiivne kogemus aga vaikselt läikepaberisse pakitud ning parfüümiga üle valatud. Keegi ei nõua enam keskset plaani. Nõutakse „õiglast üleminekut", „strateegilist autonoomiat", „tööstuspoliitikat", „uusi varamakse", „liigse kasumi maksu", „solidaarsusmehhanismi". Sõnavara on uuendatud, loogika on sama. Iga kord võetakse kapitali tootlikumast kasutusest ja suunatakse vähem tootlikku. Iga kord asendatakse hind direktiiviga. Iga kord eeldatakse, et keegi kabinetis teab paremini kui miljon inimest, kes oma rahaga riskivad. Ja iga kord imestatakse, kui kapital lahkub, investeering jääb tegemata ja kasv kaob. Eesti elab seda üle iga eelarvetsükliga. Maksukoormuse kasvatamisega püütakse asendada tootlikkuse kasvu, mida sama maksukoormuse kasv ise pidurdab. See ei ole paradoks. See on elementaarne tagasisideahel. Vähemalt vanasti õpetati seda majandustudengitelke kuskil umbes teisel kursusel. Ja siin tuleb välja, mida avalik debatt järjekindlalt ignoreerib. Ühel või teisel viisil plaanimajanduse apologeedilt ei nõuta kunagi sama, mida nõutakse turumajanduse kaitsjalt. Viimaselt nõutakse tõestust turumajanduse toimivuse kohta. Plaani- ja ümberjagamismajanduse apologeet saab punktid kirja juba heade kavatsuste eest. Turumajanduse toetaja peab vastutama aga kõige eest, mis on maailmas hetkel valesti. Seni, kuni see asümmeetria püsib, ei ole ühegi empiirilise tõendi hulk piisav. Iga uus läbikukkumine - Prantsusmaa eelarvepuudujääk, Saksamaa deindustrialiseerimine, Suurbritannia tootlikkuskriis kirjutatakse kas rakendusvea, välise šoki või eelmise valitsuse arvele. Mitte kunagi end tegelikult lõplikult diskrediteerinud doktriini arvele. See on intellektuaalne konstruktsioon, mis on ehitatud nii, et seda nagu ei saakski ümber lükata. Aga tegelikult on see ümber lükatud. Mis tähendab, et see ei ole teooria. See on usk. Aga haritud inimesed võiksid lähtuda ju siiski millestki enamast, ei?