Analüüs. Anu Toots: Euroopa uued "tiigrid"
P elgalt SKP kasv ei taga kestlikku arengut – otsustava tähtsusega on demograafia, haridus, tööjõu kvaliteet ja majandusmudeli tasakaal. Tänapäeva “tiigermajandus” võib olla pigem metropolide kui tervete riikide lugu. Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris …
Pelgalt SKP kasv ei taga kestlikku arengut – otsustava tähtsusega on demograafia, haridus, tööjõu kvaliteet ja majandusmudeli tasakaal. Tänapäeva “tiigermajandus” võib olla pigem metropolide kui tervete riikide lugu.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris 2026, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.Pingeridade ajastu ja “tiigrite” sünd
Inimestele üldiselt meeldib progress ja kasv. Võib-olla just seepärast ei olegi erinevad kasvujärgse või tasa-arengu teooriad ulatuslikku populaarsust kogunud. Teine asi, mis inimestele ikkagi meeldib (olgugi et siin kõlab vastasrind häälekamalt), on kõikvõimalikud pingeread. Kus linnas on kõige parem elada? Kus on ajakirjandus kõige vabam? Kus on töötus kõige väiksem ja kus SKP kõige suurem? Maailma ilmselt tuntuima haridusuuringu – PISA populaarsuse taga on samuti pingeread ja “maailma parima” haridussüsteemi metafoor. Olen ise olnud rahvusvaheliste haridusuuringute köögipoolel ja kogenud kirglikke akadeemilis-poliitilisi vaidlusi selle üle, kas pingeridu avaldada või mitte. Lõpuks on tõdetud, et “rahvas nõuab” ja pingereas tagapool olevatel riikidel tuleb oma mõru pill lihtsalt alla neelata. Pingeridade-vaimustuse ajastusse kuulub ka riikide rittapanek majandusarengu alusel. Kiiret arengut näitavaid riike hakati metafoorselt kutsuma “tiigriteks” või “tiigermajandusteks”. Nii said Lõuna-Korea, Taiwan, Singapur ja Hongkong 1970–80ndatel tuntuks “Aasia tiigritena”, sest nende majanduskasv ja üleminek tehnoloogiarikkale majandusele oli muljetavaldav. Samas leidus ka neid, kelle meelest polnud siin vaimustuseks põhjust. USA üks tuntumaid majandusteadlasi P. Krugman väitis, et mingit imet siin ei sündinud, majandus kasvas vaid tänu suurenenud investeeringutele ja hõivele. Euroopa analüütikud kritiseerisid Aasia tiigreid seetõttu, et SKP kiire kasv (ca 6% aastas) tuli unarusse jäetud sotsiaalkaitse ja inimeste heaolu arvelt. Peagi ilmneski, et rõhumine ainult majanduskasvule ei jäta teisi eluvaldkondi negatiivselt mõjutamata. Lõuna-Koreas langes sündimus järsku kuuelt lapselt naise kohta 1,3-le ja nn ühe-koma-kolme-šokk oli ühiskondlikuks äratuskellaks arusaamale, et majanduskasv pole inimeste hoiakutest ja käitumisest eraldi seisev asi. Siiski oli “tiigermajanduse” metafoor sedavõrd köitev, et seda hakati kasutama ka Euroopa Liidu kiirelt kasvavate riikide kohta. Iirimaast sai “keldi tiiger”, Eestist, Lätist ja Leedust “Balti tiigrid”. Oma põhijoontes kasutasid need Euroopa riigid Aasia tiigritega sarnast narratiivi: majanduskasv tugines massiivsetele välisinvesteeringutele, massilisele ja heale haridusele ning liberaalsetele tururegulatsioonidele. Ka sotsiaalse heaolu plaanis olid sarnasused Aasia tiigritega täiesti olemas: usuti, et tugev majandus tagab sotsiaalturbe makrotasandil, hea haridus teeb sama mikrotasandil. Paraku jäi selles näiliselt pilvitus narratiivis tähelepanuta kaks tõika. Esiteks, majanduskasvu tuginemine ülitugevalt vaid väliskapitalile ja -kaubandusele tegi nii Iirimaa kui Baltikumi globaalsete majanduskriiside ees väga haavatavaks. Kui 2008/09 finantskrahhi laine Euroopasse jõudis, lõi see keldi ja Balti tiigrid jalust. Teiseks, nagu Kagu-Aasia maades, alahindasid poliitikud ka siin demograafilise teguri tähtsust. Õigemini usuti, et küllap alluvad iibeprotsessid valitsuse tahtele sama lihtsasti nagu kõik muugi. Iirimaa demograafiline seis oli ja on Baltikumi omast parem. Rahvastik on seal noorem (st sotsiaalkulud on väiksemad), väljarändele vastukaaluks on Iirimaa rahvaarv hoopis 700 000 võrra kasvanud (2016–24). Baltikumis on eakaid palju ja pikaajalise hoolduse süsteem jääb jätkuvalt nõudlusele alla. Sellele lisandub üha langev sündimus ja 2010ndatel ulatuslik noorema tööjõu väljaränne. Kõik see kahandas Baltimaade majanduse löögivõimet ja täna me neid enam edetabelite eesotsast ei leia. Samuti on kõnepruugist kadunud keldi ja Balti “tiigrite” metafoorid.Iirimaa: USA-st sinna ja tagasi
SKP-põhise kasvuloogika põhjal näitab Iirimaa endiselt väga tugevat majanduskasvu, mida veavad peamiselt multinatsionaalsed suurettevõtted ja välisinvesteeringud. Mullu ületas Iirimaa SKP ühe inimese kohta juba enam kui kaks korda EL-i 27 riigi keskmise, olles kümne aastaga kasvanud 81 protsendipunkti (vt tabel allpool). Põhjusi, miks Iirimaa arengut enam edulooks ei peeta, on mitmeid. Rahvusvaheliste korporatsioonide suur tähtsus majanduses on toonud kaasa mõõdetavaid moonutusi (nt suure erinevuse SKP ja GNI vahel: GNI ehk rahvuslik koguprodukt moodustas 2023. a vaid 73% SKP-st ehk sisemajanduse koguproduktist), üha tugevnev rahvusvaheline surve hakata multinatsionaalseid korporatsioone maksustama (ja ka trahvima) teeb Iirimaa majanduse veelgi haavatavamaks. Üle 90% Iirimaa ekspordist tuleb rahvusvahelistelt tehnoloogia- , äriteeninduse ja ravimifirmadelt, kes müüvad oma toodangu tagasi peamiselt USA-sse[1].Praegu naudib Iirimaa majanduslikku kasu, mida toob kõrge tööhõive ja täiskasvanute hea haridustase. See, et väljastpoolt EL-i tulnud 30–34-aastastel sisserännanutel on koguni 86% kõrgharidus (vrd kohalikel 60%), vihjab ilmekalt Iirimaa tööturu eripärale. Kuna sündimus on kiirelt langenud alla taastetaseme (4-lt 1,5-le), siis kaotab Iirimaa pikemas perspektiivis oma demograafilise eelise. Seega kujuneb Iirimaal sõltuvus mitte ainult väliskapitalist, vaid ka välistööjõust. Praegused majanduskasvu mudelid on ehitatud rahvastiku stabiilsuse eeldusel; täna, kus rahvas võib ulatuslikult rännata või loomuliku iibe tõttu väheneda/vananeda, tuleb neid tegureid arvesse võtta. Iirimaa massiivne toetumine välistööjõule ja -kapitalile on oma negatiivset kõrvalmõju juba ilmutanud: ehitussektor on vähearenenud, kuna välismaalastel on väike huvi kinnisvara omandamise vastu Iirimaal. Sellest tulenevalt on eluasemehinnad tõusnud taevasse ja eluaseme taskukohasus muutunud üheks halvemaks Euroopas. Arvutuste järgi kulub 100 m2 eluaseme ostmiseks keskmise Iiri pere 15 aasta sissetulek[2]. On üpris loogiline, et see avaldab negatiivset tagasimõju sündimusele. Poliitiliselt pole aga näha valmidust loobuda majanduslikku jõukust toonud kasvumudelist: kui 2020ndail üritati koalitsiooni kuulunud Roheliste partei initsiatiivil kavandada arengut tasakaalustatuma heaolumudeli (sh nn sõõrikumajanduse) järgi, siis 2025. a võimule tulnud parempoolne valitsus loobus sellest ja naasis neoliberaalse, majanduskasvul põhineva heaoluparadigma juurde.[3]
Rumeenia tiiger Dracula lossis ei ela
SKP- ehk siis rahapõhine riikide edu mõõtmine on visa käibelt kaduma. Just suhteliselt püsiva ja kiire majanduskasvu tõttu on täna tiigri staatust hakatud omistama Rumeeniale ja Leedule. Rumeenia lugu on väga sarnane varaste Aasia tiigrite omaga, kus kasv tugines välismaistele otseinvesteeringutele, välisettevõtete ekspordivõimekusele ja tööjõu konkurentsivõimele (madalad palgad ja võrdlemisi hea üldine haridustase). Väliskapitali ligimeelitamise muster on Rumeenias segu teistest Kesk-Euroopa postkommunistlikest riikidest ja Iirimaast. Erinevalt Tšehhist ja Poolast, kuhu lääne raha tuli peamiselt rasketööstusse, tehti Rumeenias investeeringuid nii tööstusse (Dacia-Renault, Ford) kui ka tehnoloogia- ja kommunikatsioonisektorisse. Suuremad ülikoolilinnadki, nagu Bukarest, Cluj-Napoca, Timișoara kujunesid regionaalseteks tehnoloogiakeskusteks ning lõid kõrge lisandväärtusega töökohti. 2010ndail on Rumeenia ekspordi keerukus järsult tõusnud, samas kui 1990ndate eduriigid Ungari ja Tšehhi on jäänud maha. Kui 90ndate lõpus sarnanes Rumeenia ekspordi profiil Magribi piirkonnaga, siis täna on see lähedane Taanile ja Madalmaadele[4].Rumeenia IT-sektor annab juba 7% SKP-st, mis jääb vaid protsendipunkti võrra alla Eesti näitajale ja ületab vanade EL-i tuumriikide näitajaid. See kõik on toitnud narratiivi, et Rumeenia ei ole ainult odav tootmisbaas, vaid liigub väärtusahelas ülespoole, mis on oluline tiigri tunnus.Äraspidisel kombel võis Rumeenia industriaalne mahajäämus teiste Kesk-Euroopa riikidega võrreldes osutuda hoopis arengutrumbiks. Selleks ajaks, kui lääne investorid Rumeenia kaardilt üles leidsid, oli majanduse areng juba nihkunud tööstuselt tehnoloogiasektorile. Lisaks oli Rumeenia EL-i liige ja siingi pandi kehtima Euroopa sotsiaalmudeli põhimõtted. Seetõttu polnud võimalik rakendada enam sellist tööstuslikku kolonialismi ja sotsiaalset dumpingut, nagu tehti näiteks Tšehhi ja Ungariga. Nagu mitmed raudse eesriide tagant vabanenud riigid, lootis ka Rumeenia teenida tulu turismimajandusega. Selleks sobis loomulikult kõige paremini Dracula mütoloogiline kuju, ja nii asutigi otsima kohta, kus turistid kerge vaevaga vampiirikrahvi müsteeriumist osa saaksid, selmet tundide kaupa seigelda kitsastel külavaheteedel, et ajaloolisse Dracula lossi jõuda[5]. Kui 20 aastat tagasi tehti panus Saksa investoritele ja turistidele ning kaaluti Dracula libalossi ehitamist keskaegsesse Sighișoarasse, siis nüüd on plaanid muutunud. Läinud aasta lõpus lansseeris Rumeenia kinnisvaramagnaat Dragoş Dobrescu 1 miljardi euro suuruse investeeringuga Dracula Land’i projekti, mis hakkab paiknema paarikümne minuti kaugusel Bukarestist ja lennujaamast. Erinevalt varasematest n-ö kodukootud unistustest on tegu selgelt rahvusvahelise skaalaga ettevõtmisega, mis reklaamib end sõnadega “hybrid ecosystem – a physical destination, a digital universe, and scalable intellectual property” (draculaland.com). Kuigi laias laastus näib olevat tegemist eeskätt teema- ja puhkepargiga, on suurt rõhku pandud ka tehisaru komponendile, seda nii teadus- ja arendustegevuses kui ka teemapargi külastuskogemuses. Ühest küljest tundub, et täna, kus avalikkus ja valitsused võitlevad ületurismiga, on gigantsed lõbustuspargid eilse päeva valik. Teisalt – digimängude tööstus on ilmselt üks vilkamini arenevaid AI rakendusvaldkondi, seega võib Dracula Land olla vägagi õige valik Rumeenia tiigri jaoks. Täna jäävad teadlased Rumeenia tiigri kestlikkuse suhtes pigem ettevaatlikuks. Rumeenia pole siiani valmis eurotsooni astumiseks, probleeme on korruptsiooniga (sh ringlevad kahtlustused ka D. Dobrescu kinnisvaraprojektide ümber). Populistide toetus Rumeenias on ärevakstegevalt kõrge, kuigi 2025. a presidendivalimistel seljatas tehnokraadist reformimeelne Nicușor Dan 53,6% häältega rahvuspopulistist George Simioni. Juhul kui poliitiline ebastabiilsus peaks tõusma ja riigi institutsioonide nõrkus jääb kestma, võivad välisinvesteeringud Rumeeniast põgeneda. Pelgalt sisetarbimise kasvule ei saa aga tiigri edulugu üles ehitada. Teine Rumeenia murekoht on hariduses osalemine ja selle kvaliteet.[6] PISA uuringutes on Rumeenia jäänud märgatavalt alla OECD keskmise: matemaatikas, funktsionaalses lugemises ja loodusteadustes saavutab vaid veidi üle poole õpilastest baastaseme, kõrgtasemel teadmistega noori on vähe. Ka täiskasvanute seas pole seis parem: 30-aastastest on kõrgharidusega vaid 26%, täiskasvanuhariduses osaleb napilt viiendik. Nagu Iirimaal, on ka Rumeenias väljastpoolt EL-i tulnud immigrantide hõive ja osalus hariduses kõrgem. Hariduslõhed peegelduvad ka sissetulekutes: need on küll tervikuna kümne viimase aastaga kolmekordistunud, kuid liiduvälistel residentidel märgatavalt kõrgemad. Rahvaarvu poolest kuulub Rumeenia oma 19 miljoni elanikuga Euroopa keskmike hulka, sestap pole ka 700 000 inimese kaotus väljarände tõttu nende jaoks erinevalt Leedust suuri probleeme tekitav. Lääne-Euroopasse rändavad välja peamiselt teenindus- ja hoolekandesektori töötajad, kes mängivad tiigermajanduses väikest rolli. Kui pikas perspektiivis Moldova ja Rumeenia tihedamini lõimuvad, võib see rahvaarvu kasvatada, kuid arvukusest olulisem on see, kas inimeste oskused ja võimed on piisavad, et nad tehnoloogiarikkal tööturul endale rakendust leiaksid.
Hispaania: Euroopa Silicon Valley’de maa?
Kui üldiselt seotakse tiigermajanduse narratiivi neoliberaalse majandusmudeliga ja väikeste väledate riikidega, siis tänapäeva maailmas, kus üks ortodoksne tõde teise järel puruneb, tasuks siingi avarama pilguga ringi vaadata. Kas Euroopa uus tiiger võiks tulla hoopis mõnest suurriigist? Esimene reaktsioon on ilmselt skeptiline. Prantsusmaa SKP on juba langenud alla EL-i keskmise, Saksamaa majanduse vaevadest saab lugeda pea iga päev. Huvitaval kombel on EL-i liikmesus toiminud Euroopa uute tiigrite puhul kasvukiirendina, aga vanadel liikmesriikidel (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia) on see hoopis arengut pidurdanud. Ikka veel püütakse oma turge hoida protektsionismiga ja palku kollektiivselt reguleerida. Näiteks soosib ka hiljutine Euroopa Liidu kaubanduslepe Indiaga õlle- ja autotööstust, mis on EL-i tuumriikide traditsioonilised majandusharud. Siinkohal on meil põhjust pöörata pilk Hispaaniale, mis eestlastele seostub seni eeskätt päikese ja puhkusega. Hispaaniast sai Liidu liige 1986. aastal ja toona moodustas nende SKP ca 72% EL-i keskmisest. Järgnevad aastakümned tõid Hispaaniale pigem mahajääja kuulsuse: hõivemäär oli madal, töötuse tase oli aastaid üks Euroopa kõrgemaid, pensionidele kulus murettekitavalt suur osa riigieelarvest, samas kui perepoliitika jäi vaeslapseks, riigi laenukoormus kasvas. Need jooned olid iseloomulikud ka teistele Vahemere maadele ja kogu seda piirkonda pidasid nii majandus- kui poliitikateadlased üpris üksmeelselt kõige kehvema kasvupotentsiaaliga regiooniks. Selle suure pildi varjus jäi märkamata, kuidas riikide kasvutrajektoorid lahknema hakkasid. Itaalia areng seisis ja riigivõlg ei taha tänini langeda 135%-lt SKP-st allapoole. Kreeka tegi pea üliinimlikke, aga väga edukaid jõupingutusi, et riik pankrotist päästa, ning täna on nende edu mitmeski plaanis kadestamist väärt. Hispaania, keda tabas rängalt nii 2009. a majanduskriis kui ka koroonapandeemia, on suutnud riigivõlga kontrolli all hoida ja pandeemiajärgsel ajal on see langenud 120%-lt 100-le. Hispaaniast on saanud üks kiiremini kasvava majandusega riike eurotsoonis, mida peegeldab ka hõivemäära tõus madalalt 60%-lt (2014. a) EL-i keskmisele (74%) tasemele ja mediaansissetuleku järsk tõus viimastel aastatel. Nagu ikka, on igal arenguteel oma hind ja seletus. Majandusteadlased seletavad Hispaania edu nende õnnestunud panusega majanduslikule liberaliseerumisele ja laenurahale tuginevale siseturust juhitud kasvustrateegiale[7]. Sellega kaasnes pangakrediidi mahu märkimisväärne kasv, ehitusinvesteeringute aktiivne laienemine ning eluasemehindade hüppeline tõus. Üldine optimism ühiskonnas aitas seda mudelit hoida. Itaalia seevastu valis nn Saksa kasvumudeli, mis tähendab kodumaise nõudluse kontrolli all hoidmist, sh rangemalt kontrollitud laenu- ja tulupoliitikaga, ning edutuid püüdlusi tööstuse globaalset konkurentsivõimet tõsta. Kuna Hispaania kasvu tagas vaid hoogne sisenõudlus, samas kui töö tootlikkus ei kasvanud, ei söandanud keegi rääkida Hispaaniast kui tiigermajandusest. Viimased viis-kuus aastat annavad aga optimismiks põhjust. Majandusest alustades, erinevalt Saksamaast ja Itaaliast pole Hispaanias tööstustootmine kunagi olnud majanduses keskne. Suurte tööstushiiglaste asemel on siin domineerinud ehitus- ja pangandussektor. Algul madal riigivõlg, hea ligipääs laenukrediidile ja arenev turismitööstus tõid Hispaanias sajandivahetusel kaasa kinnisvaramulli, mis lõhkes koos üleilmse finantskriisiga 2008/09. Ehitussektori osakaal SKP-s kukkus 10%-lt 5-le ega ole tänini taastunud. Esialgul kaasnes sellega ka järsk töötuse tõus kuni 26% (2013), põhiliselt meeste seas. Aga nagu öeldakse – pole halba ilma heata. Meeste raskused töö leidmisel andsid naistele tõuke minna tööturule ja niimoodi saadi üle ühest Lõuna-Euroopa traditsioonilisest arengutakistusest. Praegu jääb naiste hõive Hispaanias vaid veidi alla EL-i keskmisele (71%). Ka siin on Hispaania olnud märgatavalt edukam Itaaliast, kus tööturul osaleb ainult natuke üle poole naistest. Tiigermajandus näib üldse avaldavat soodsat mõju naiste töötamisele, näiteks Rumeenias ja Iirimaal on naiste hõivemäär tõusnud viimase 15 aastaga suhteliselt tagasihoidlikult tasemelt 10–15%.Tiigermajanduseks ei piisa pelgalt töötavate inimeste hulgast, tähtis on ka nende töö lisandväärtus.2000ndate esimesel kümnendil oli Hispaania areng siin tagasihoidlik: töö tootlikkus tõusis väga vähe, samuti seisid paigal reaalpalgad. Osalt oli see tingitud ehitussektori omapärast, mis ongi madala lisandväärtusega. Sarnane on turismivaldkond, millega seotud transport moodustas koroonaeelsetel aastatel ligi poole kogu Hispaania ekspordist (vrd Saksamaal 13% ja Prantsusmaal 22%). Tänagi jääb Hispaania eksport oma tehnoloogiliselt keerukuselt alla Rumeeniale ja 20 aastaga pole IT- ega kommunikatsioonisektori lisandväärtus SKP-s tõusnud. Just neil põhjustel leiavad teadlased, et Hispaania laenukrediidile ja kinnisvarasektorile rajatud kasvumudel seisab savijalgadel. Kas seda on võimalik pöörata targal tööl põhinevaks majanduseks? Siin jõuame taas (potentsiaalse) tööjõu ja selle oskuste juurde. Võib arvata, et ligi 50-miljonilise rahvaarvuga riigil tööjõuprobleeme pole. Siiski, nagu artikli alguses osundatud – rahavastikupoliitika vajab juhtimist. Hispaanias näeme kaht vastassuunalist tendentsi: ühest küljest on rahvaarv kaheksa viimase aastaga kasvanud 2,3 miljoni võrra, teisalt on Hispaanias sündimus üks kõige madalamaid Euroopas – 1,12 last naise kohta. Madala sündimuse taga on ootuspäraselt terve kimp tegureid: noorte tööpuudus, unarusse jäetud perepoliitika, suured probleemid eluasemega. Erinevalt Iirimaast on Hispaanias kinnisvarasektor aktiivne ja pakkumine ületab kohati nõudlust, kuid linnades jääb elamispind noortele siiski kättesaamatuks. Hispaania migratsioonipoliitika on siiani olnud üsna leebe, tuues riiki palju ladinaameeriklasi endistest kolooniaalmaadest. Tänu keelebarjääri puudumisele on neil ka tööd leida suhteliselt kerge. Samas on need lihtsamad teenindussektori töökohad ja isegi seal tuleb osata inglise keelt. Sisserännanute teistsugune koosseis võrreldes muude Euroopa tiigerriikidega peegeldub ka hariduse ja sissetulekute näitajates. Kui Iirimaal ja Rumeenias oli EL-i väliste haridus kõrgem ja sissetulekud ületasid kohalike omi, siis Hispaanias on olukord vastupidine (vt joonised allpool). Noorte hispaanlaste seas on kõrgharidusega inimesi täna juba rohkem kui näiteks Eestis või Lätis. Paaril viimasel aastal on hakanud kasvama ka EL-i teistest riikidest pärit residentide haridustase, mis vihjab sellele, et Hispaania tööturg on muutumas mitte ainult rahvusvahelisemaks, vaid ka kõrgemalt kvalifitseeritud ja tasuvamaid töökohti pakkuvaks. Hispaania haridussüsteem näib selle väljakutsega toime tulevat: PISA tulemustes on 15-aastased hispaanlased üle keskmise, nende loova mõtlemise skoor on kõrgem statistiliselt eeldatust ning sarnane Saksamaa ja Prantsusmaaga.[8] [gallery columns="2" size="full" ids="271742,271743"] Globaalses innovatsiooniindeksis (GII) on Hispaania üldine asetus Euroopa keskmine, ent mitmes olulises tulevikunäitajas positiivselt silmapaistev. Näiteks on Hispaania taristu ökoloogilises kestlikkuses maailmas 13. ja globaalsete korporatsioonide RD-investeeringutes 14. kohal (Iirimaa nt 12. kohal)[9]. See tehnoloogiline potentsiaal koos mõnusa kliima ja kultuurilise avatusega on teinud mitmed Hispaania kuurortlinnad täna atraktiivseks asukohaks rahvusvahelistele multinationaalsetele ettevõtetele, kes toovad siia oma teadus- ja arendustegevuse, tootedisaini ning tugiteenused. Nii on Malagas oma kontoritega kohal Amazon, Google ja Microsoft; Parque Tecnológico de Andalucía’s on endale kodu leidnud Ericsson, Accenture, Huawei, IBM, TDK ja Vodafone. Ja nagu Matteuse evangeelium sõnab: seal kus on, sinna tuleb juurde. Tarkvara- ja kommunikatsioonisektorile lisaks on laienemas välismaiste konsultatsioonifirmade (Ernst & Young, OCA Global) ja hasartmängufirmade (Bettson Group) kohalolek. Näib, et koroonaajast alguse saanud kaugtöö ajastu on mänginud Hispaaniale kätte tõelise trumpkaardi, et tõusta Euroopa uueks tiigermajanduseks. Tõsi, praegu on Hispaania alles stardijoonel ja lähiaeg näitab, kas seda potentsiaali suudetakse realiseerida.
