Nädala intervjuu. Kärt Pormeister ehk Tavakodanikust Naisterahvas: ühiskonnas on inimesi, kelle suhtes ei julgeta ausalt öelda, kuidas asjad on

Pole just tavaline, et sisuloojana koguvad tuntust isikud, kes räägivad rasketel teemadel ning kelle puhul meelelahutusest pole haisugi. Tavakodanikust Naisterahval ehk Kärt Pormeistril on see õnnestunud ning nii jagab ta sotsiaalmeedias avalikkust jahmatanud uudiste juriidilist tausta ja näpunäiteid, kuidas ise sellistes olukordades edukalt toimetada. “Nädala intervjuus” küsis Brent Pere endise advokaadi tegemiste ning vastukaja kohta.

Klaarime kohe ära: me räägime ju täna sinuga kui professionaalse sisuloojaga? Sõltub, kuidas professionaalset sisuloojat defineerida. Kas sellega elab ära? Seda ma hetkel teen ja üritan teha. Alates jaanuarist maksan endale käsunduslepingu alusel töötasu, mis on maksude poolest sama, mis klassikaline tööleping. Aga seda tasu pole palju, praegu 900 eurot brutos. Aga siiski avaldab muljet, et õigusalase sisuloomega saab jõuda kohta, kus endale palka maksta? Seda võimaldavad mulle tasulised liikmed ning see on midagi, millele ma alustades isegi mõelda ei osanud. Siis oli küll küsimus, mida mul müüa on ning miks keegi seda üldse ostma peaks. Nüüd on mingid inimesed minuni jõudnud, aga vaatame, kui kaua see kestab. Sinu loome puhul ei saa ju ka reklaami müüa, nagu tavaliselt sisuloojad teevad? Ma sain nüüd esimest korda ühelt Leedu firmalt Instagrami sellise pakkumise. Ma ei tea, kas see oli päris või mitte, aga nad pakkusid, et neil on uhkemat sorti pann, mis maksab 107 eurot, ja äkki ma tahaks seda endale. Vastutasuks soovivad nad kahte lühivideot ja viit lühiklippi. Ma isegi ei vastanud sellele. Ühe panni eest?! Ühe panni eest kaks lühivideot. Aitäh, ma töötan hea meelega ühe panni nimel kolm päeva. Aga ma ei tea, kas see oli päris, tundus küll. Aga tuleb siis välja, et eestlasi huvitavad õigusteemad ning pigem on probleem olnud selles, et varem räägiti neist liiga keeruliselt ja rahvas ei saanud aru? Jah, aga vahel on ka nii, et selgitan enda arvates ülilihtsalt ja kolm korda eri sõnadega midagi ära, kuid ikka keegi kirjutab, et ei saanud aru. Näiteks üks lihtne asi, mida ma mitmes videos üritasin mainida, on see, et kui tahad osta kinnisasja – vahet pole, kas maad või maja või korterit –, siis pead käima notaris. Kui sa notaris ei käi, siis see tehing on tühine. Siis on jama, siis on kellad! Ma räägin seda eri videotes kolm korda, ja ikka kirjutab mulle inimene enda loo, kuidas neil oli omavahel kõik kokku lepitud, kindel värk. Kui sa notarisse ei lähe, siis sa pole omanikuks saanud. Mõne asja puhul võib seitse korda rääkida, aga inimene on ikka tagajärgedest šokis, sest usub heast tahtest kokkuleppe pidavust. Sa oled öelnud, et su tegevus on juura ja aeglase ajakirjanduse ristumispaik. Kuidas sa neid võrdled? Ma ei ütle, et juura ja aeglane ajakirjandus on üks ja sama, sest need üldjuhul ei kattu, aga minu puhul on see hea kirjeldus. Ma tõmbasin just pisut hoo maha, sest aasta aega järjest oli mul iga uue video puhul uus teema ning sinna sekka proovisin ma ka iga nädal või üle nädala teha otseülekandeid. Sellega kärssas aju ära, sest ma pole loodud iga päev uue teemaga tegelema. Mu aju on loodud minema süvitsi ja viimati tegin seda Jaak Roosaare teemaga, kui 2024. aastal oma kanaliga tõsisemalt tegelema hakkasin. Ma tahan selle lähenemise juurde tagasi minna. Vahepeal oli kanalit kasvatades hirm, et kui kaua mu säästud kestavad või kaua ma suudan seda kanalit vee peal hoida. See tingis tõmblemisreaktsiooni, kus tuleb igal suunal kogu aeg ja kõike teha. Aga see pole see. Nüüd hoian lihtsalt hinge kinni ja vaatan, kui kannatlikud on kanali tasulised liikmed. Kui enam pidevalt nii erinevad teemad ja uued asjad ei tule, siis kas nad jäävad minuga? Sinu näitel inimesi pikk sisu huvitab? Ju siis, nad on ju kanaliga liitunud. Mõni ütleb, et videod võiks olla veel pikemad, ja mõni ütleb, et võiks olla lühem, aga teiste järgi ei saa seda teha. Kõigil on oma ettekujutus. Mul on näiteks kõnetempoga nii, et olen loomult väle kõneleja ning eriti olukorras, kus tean hästi, kuhu ma jõuda tahan. Mõni kirjutab mulle ikka, et kuulab mind poolteist korda kiirendusega, sest neil on samuti selline aju, mis ei viitsi pointi oodata, vaid tahab kohe asjani jõuda. Samas, teised kirjutavad mulle jälle, et räägi rahulikumalt, ma ei saa aru.

Lõpuks tuleb teha nii, nagu endale on loomupärane, ning alati on keegi, kes pole rahul.

Kiirust saab vähemalt alati juurde panna. Mõne asja puhul ma räägin taotluslikult hoogsalt, näiteks Levilaga tehtud lühivideotes. Kui ma ise vaatan lühivideot ja seal on algul kasvõi kaks sekundit pausi, siis lähen juba järgmise juurde. Anna mulle see sisu kohe kätte! Lühivideote puhul on see taotluslik. Levilaga videod toimisid ju samuti hästi? Jaa! Olen täitsa imestunud, sest sisu on kohati suht lamp. Meie parim video kogus üle 400 000 vaatamise ning jutt oli sellest, kuidas ma Elisa lepingut üritasin lõpetada. Soodustused said otsa, ilge hinnatõus ja kõik muu sinna juurde käiv. See lendas hästi, aga aitas kaasa ka Levila töötlus, sest muidu jäänuks video igavaks. Mul võtaks see mitu päeva, kui teha nii, nagu nemad tegid. See ei tasu end ära, sest lühivideod ei too mulle raha sisse, need on vaid puhas promo. Mu enda lühivideod on lõiked pikkadest videotest. Kunagi võtsin eraldi pikkadest videotest parimaid hetki välja, aga see on meeletu käsitöö, võtab mitu päeva ega tasu ära. Elisa video oligi lamp teema, aga tundub, et paljud inimesed on telekom-firmade peale pahased ja see tõmbab kaasa. Mina panustan omalt poolt sellega, et räägin kiiresti, et inimene saaks ruttu pointi kätte. Kui sa samasugust sisu ajakirjanduses teeksid, kas sa peaksid enda sõnavara tsenseerima? Või päris üks ühele Delfisse, Postimehesse seda tõsta ei saaks? Ma arvan, et sõnakasutuses pole asi. Ma käin ju ka raadios rääkimas ja seal täiesti teadlikult ei kasuta ma väljendeid "kurat", "perse" või muud sellist. Ma arvan, et probleem oleks pigem tempos ja tootlikkuses. Ma pole ajakirjanduses töötanud ega tea, mis on nende ootused, aga tundub, et seal tuleb pidevalt midagi uut toota. Mina ei soovi survet pidevalt uut sisu toota. Uuriv ajakirjandus on teine lugu, näiteks Roosaare teemaga tegi Eesti Ekspress tohutu pikad ja uurivad tükid, tõeline detektiivitöö. See tundub põnev, aga ma ei tea, kui palju neil selleks reaalselt aega on. Mitte eriti palju. Mina ei saa ka asjadega lõputult venitada, sest kui inimene näeb, et sisu pole, siis ta küsib, mille eest ta maksab, ja lahkub. Ma lihtsalt kujutan ette, et ajakirjanduses on tamp veel tugevam. Teiseks ei taha keegi sellist pikka eepost lugeda ning sellele oleks nii palju keerulisem publikut leida. Videoga on lihtne, seda ei pea isegi otseselt vaatama ning saab teiste tegemiste taustaks tarbida. Audioraamatud on ju samuti populaarsed ning minu lugusid saab ka tiheda elu vahele nii muu seas kuulata. Ka meediamajad loevad nüüd aeg-ajalt artikleid sisse ja see on osa kultuurist. Kujutan ette, et seoses viimaste videotega on sulle igasugu tagasisidet laekunud. Milline see pendel sinu jaoks on? Ütlen ausalt, ptüi-ptüi-ptüi, viimaste videote puhul on tagasiside olnud ülimalt positiivne. Minuga on ühendust võtnud noored, vanad, mehed, naised, ajakirjanikud, spordiinimesed ja kõik on patsutanud õlale ning öelnud, et kuradi äge! Tuleb välja, et meil on ühiskonnas inimesi, kelle suhtes ei julgeta ausalt öelda, kuidas asjad on. Aga mõni ajakirjanik ikka ärritus ka. Kuulasin just podcast’i "Mehed ei nuta" ja Peep Pahv ütles seal minu video kohta “üleerutunud naisterahvas”. Mis on irooniline, sest kuulates nende üht Sildarude osa, oli ta ise, püha müristus, lausa plahvatuslik. Ta ainult plahvataski! Kriitika on täiesti aus ja kui sulle tundub see üleerutunud olekuna, siis olgu nii, aga kui just Peep Pahv seda ütleb, siis tekib küll küsimusi. Inimesed saatsid mulle ka artikleid sellest, kuidas Pahv on treenerina saanud distsiplinaarkaristuse oma mängija löömise eest. Ta on ju samasugune vägivallatseja! Inimesed kaitsevad alateadlikult endaga samas paadis olevaid inimesi. Kui sa tunnistad, et keegi teine käitus halvasti, ja oled ise seda samuti teinud, siis pead ka tunnistama, et oled ise pahasti käitunud. Osal inimestest tekib vaimne blokk ja nad ei suuda enda vigu tunnistada. Vahel ehk unustatakse ka ära, et isegi kui jutt on emotsionaalne, siis seal taga on ikkagi faktid? Just, aga tõendid ja faktid ei kõiguta osa inimesi üldse. Mina arvan nii ja vahet pole, mis tõendid ütlevad. Postimehes oli kommentaar stiilis: "Miks see jurist Kelly Sildaru usub, mitte Tõnis Sildaru?" Ma selgitasin ju kõik ära. Tõendid! Ma vaatan tõendeid, mitte ei kuula soga, mis on lihtsalt jutt.

Ma vaatan kuriteokaebusi, hagisid, kohtuistungite meediakajastust ja seda, mis sealt vastu vaatab – eelkõige, millistele tõenditele on tuginetud. Aga mõni inimene lihtsalt ei taha tõde näha, sest tal on oma ettekujutusest keeruline loobuda.

See on üks laiem teema, aga selliseid asju on ka varem ette tulnud, kus inimesed ei taha fakte teada, sest neil on asjast oma arusaam. Natuke nagu "Usume Andrus Veerpalu"? Mu abikaasa on spordisõber ja tema just imestas Peep Pahvi puhul, kuidas Pahv oli ju Veerpalu ja Mati Alaveri dopingusaagade avalikustamise juures. Ta ujus vastuvoolu ja ütles, et seda ei tohi ära unustada ega sellest lahti lasta. Kui sa ühes asjas suudad probleemi näha, kuidas sa siis teises ei suuda? Ma usun, et selle looga läheb sarnaselt. Usume Veerpalu, kuni me enam tõde eitada ei saa. Miks sa sellise kanali siiski tegid? Sa võinuks ju erialatööd rahulikult edasi teha ja stabiilsel töökohal olla. Mitte et kanalis toimuv su eriala poleks, aga seda peab nullist ehitama. Mu hing suri igal jumala töökohal. Igal pool, kuhu läksin, oli kõige põnevam faas tööle kandideerimine. Eesmärgid, motivatsioon, palgaläbirääkimised ja kõik muu on põnev. Kui aga leping on alla kirjutatud ja sa seal kuskil laua taga istud, siis aah. See ongi nüüd mu elu? Ma hakkasin igal kohal kohe järgmise sammu peale mõtlema ning kordagi ei tekkinud hetke, kus tundnuks, et nüüd olen õiges kohas. Kõige abstraktsem selgitus sellele on, et ma ei leidnud endale õiget kohta. Praegu ma nii ei tunne. Ma lihtsalt teen seda, mida teen, ja ei vihka oma elu. Ma ei tunne, et hing sees sureb. Sul vist tuleb ka ideid nagu Vändrast saelaudu? Teemasid on palju ja kõigest saaks teha eraldi video. Mind üllatas, kuidas igas loos on veel omakorda mitu lugu peidus. Tavalise inimesena ma uudistesse nii palju ei süvenenud: lugesin pealkirju, natuke uurisin veel ning selle pealt jäi mingi mulje. Pealkirjadel on tohutu võim kujundada avalikku hoiakut, isegi kui see pealkiri on puhas klikisööt. Sinna sisse minnes nägin, et mida perset, igal pool on nii palju ebaloogilist! Ma ei ütle, et ajakirjanikud on pahad ja teevad midagi pahatahtlikult, vaid üks inimene lihtsalt ei jõuagi kõike. Sa esitad need faktid, mida oled saanud koguda, ja lähed järgmise asja juurde. Aga kui keegi võtab aega ja peatub ühe teema juures, siis sealt koorub nii palju uusi detaile välja. Kogu elu on seotud juuraga. Vahel tuleb selgitada asju, mida ma ka ise alles õpin. Näiteks tekkis mul seoses karistusõigusega küsimus, miks mingi tüüp nii vara vangist välja sai. Lugesin paragrahve ja õiguskirjandust, uurisin tuttavatelt prokuröridelt üldteoreetilist materjali ning tegin endale asja selgeks. Seejärel saan ka teistele selgitada, kuigi selles ei pruugi olla alati mingit praktilist kasutegurit, aga abiks ehk ikka. Sul on Eesti mõistes unikaalne taust, sest kindlasti on meil juurat õppinud ajakirjanikke, aga nii süvitsi minevat spetsiifiliselt õigust puudutavat inimest küll kohe ei meenu. Olen seda nii-öelda täiskohaga alles poolteist aastat teinud ega tea, mida toob homne päev. Kõik sõltub sellest, kui kaua püsivad tasulised liikmed, sest YouTube’i reklaamirahast ei ole võimalik ära elada. Selleks tuleks iga nädal vähemalt üks 100 000 vaatamisega video toota ja see peaks olema vähemalt pooletunnine. Sel juhul saaks ettevõttesse kuus keskmiselt ehk 2000 eurot, millest lähevad palga juures veel maksud maha. Keskmist palka sellest ei saa, seadmeid tuleb samuti osta. Teine variant on otsida sponsoreid, kelle toodet reklaamida, aga minu teemaga ei lähe see kokku. Minu sisu pole nii glamuurne ja esteetilist rahuldust pakkuv. Ainsaks variandiks jäävad tasulised liikmed, mis tähendab, et mu kanal kestab seni, kuni on inimesi, kes selle taga seisavad. Viimasel ajal on ju kanal pigem tõusuteel? Sa vaatad igalt poolt vastu. Minu jaoks on raadios või mujal käimine turundustegevus, sest ma vihkan müüki. Ma vihkan turundust ega ole ostnud ühtegi reklaami, kuigi Facebook, Instagram ja YouTube pidevalt pakuvad, et "boost your post". YouTube’is käiks asi nii, et annan neile reklaamiks raha, aga nemad saavad ju niikuinii liikmetasust poole endale. Seetõttu on mul ka eraldi platvorm blurbay.com/tavakodanik, mis on eestlaste loodud. Kui sain teada, et YouTube’is läheb nii palju liikmetasust neile, siis hakkasin tagavara-platvormi otsima ja Blurbay jäi pinnale. Sain ka selle tegijatega vanalinnas kokku, tundus hea variant ja jätame maksuraha Eestisse. Paljud sisuloojad kasutavad ka Patreoni, aga Patreon muutis toona just tasureegleid ning võtab nüüd samuti natuke rohkem vahelt. Praegu poolteist aastat, aga ambitsiooni on vist rohkem? Käsi südamel, mul pole mingit ambitsiooni. Mul ei ole eesmärki ega lõpp-punkti, kuhu jõuda. Ma teen seda, mida teen, ja üritan säilitada hetke, kus tunnen rahu, et ei kibele midagi muud tegema. "Hing sureb" on selle kohta parim väljend, mida oskan välja mõelda. Praegu mul seda tunnet pole ning ma tahan selles mõnusas hetkes edasi olla. Kuidas sa kõrvaltvaatajana Eesti ajakirjanduse süvenemisvõimet hindad? Sina lähed ju süvitsi, aga kas näed, et ajakirjandus teeb sama? Üldistusi ma ei tee, see poleks aus. Oleneb, kui kõva tamp sul ülemuste ja süsteemi poolt peal on ning kas kedagi üldse huvitab; kas süvenemine on müüdav või mitte? Need on ausad küsimused, aga kindlasti on palju ka head uurivat ajakirjandust. Samas on ka lugusid, kus on näha, et mingi lihtne asi jäi välja uurimata. See pole etteheide ajakirjanikule, sest vahel ta ei jõua ega teagi teemast piisavalt. Jaak Roosaare puhul tekkis kohati küll tunne, et miks ajakirjanikud hämavad. Aga nad hämasid seetõttu, et finantsinspektsioon hämas. Miks nemad seda tegid? Kurat seda teab.

Alati pole asi ajakirjanduses, vaid vahel on lood komplekssemad. Kui ka pädevad asutused ei anna selgeid ja üheselt mõistetavaid vastuseid, siis mida teha? Keerulisem, kui esmapilgul paistab.

Sinu lugude puhul on ka ajakirjanduses tehtud uusi artikleid. Mismoodi sina need konksud või uued faktid teada saad? Toon hiljutise näite. Kui keegi ütleb, et tal on kohtuvaidluse tõttu MTÜ pangakontol mingi summa arestitud, näiteks 300 000 eurost 200 000 on aresti all, ning ta loob narratiivi, kus ütleb, et ei saa kogu raha kasutada ja kogu konto on kinni, siis see on vale. Kuidas saada teada, kas see on tõsi? Kui küsida pangalt, kuidas selle MTÜ suhtes kogu raha on võimalik kinni hoida, sest see on ju omandiõiguse räme riive, siis pank ei saa sellele vastata. See on pangasaladusega kaetud, nad ei saa konkreetse MTÜ kohta vastata. Selle asemel tuleb panka kirjutades esitada teoreetiline küsimus: “Kas ma tõesti ei saaks oma sadat tuhandet eurot kasutada, kui mu konto jääk on 300 000 eurot, aga sellest arestitud on vaid 200 000?” Abstraktne küsimus, sa ei viita konkreetsele ettevõttele ega isikule, vaid kirjeldad lihtsalt identset olukorda nii täpselt kui vähegi võimalik. Nad selgitavad sulle ilusti ära ja ütlevad, et arestimata summat võid sa ikka kasutada. Sina pead vastusega otsad ise kokku viima ning oma järelduse eest loomulikult ka vastutama. Need on asjad, millele argise tambi keskel ei pruugi tulla. Ühe "Kuuuurija" looga oli ka huvitav kogemus. Mees laulis saates kurblaulu, kuidas ta on vaene ohver ja talt võeti kodu ära. Mulle kirjutati seepeale kommentaaridesse, et vaata selle mehe minevikku. Vaatasin, ja tuli välja, et tal oli kriminaalasi, sest ta pani kaitseväelt kütust rotti. Algul mõtlesin, et see ei puutu enam asja, aga mulle viidati uuesti, et vaata, kui kaua need rahalised nõuded aeguvad. Tuli välja, et need aeguvad kümme aastat, ja minu päringu peale teatas kaitsevägi, et see mees polnud võlga ära tasunud. Katrin Lustile ütles ta aga jätkusaates, et muidugi maksin ära ja kõik on korras. See mees lihtsalt valetas saates, et näidata, kuidas talt võeti kodu ära - kuid ta ei maininud kordagi, et ta tegi kunagise omanikuga lihtsalt diili, et ostab kinnisasja, aga notarisse läheb alles peale seda, kui kaitseväe rahaline nõue tema vastu on aegunud, ehk täpselt kümme aastat peale kohtulahendi jõustumist. Kui ta oleks notarisse varem läinud, siis oleks kohtutäitur selle kinnisvara talt ära võtnud ja rahaks teinud. Paraku läks aga nii, et müüja suri napilt enne kümne aasta täitumist ära, kinnisasi läks pärimisele, lõpuks müüdi see ühele ärimehele maha ja kurblooline peategelane jäi majast ilma ning mängis telesaates ohvrit. Ma edastasin kogu selle info ka Katrin Lustile, aga ta ei vastanud mulle midagi. Vaataja sai tõe asemel loo sellest, kuidas mehele tehti ülekohut. Sel hetkel mõtlesin küll, et täiesti pekkis, miks sind faktid ei huvita?! Tee uus saade ja räägi inimestele aus lugu ära. Midagi murdus mu sees ja ma tõesti ei saa aru, kuidas sellist asja saab ignoreerida. Tuli välja, et teatud inimesi tõde ei huvita. Faktid ei saa head lugu rikkuda! Jah, tegelikult masendav! Mina ei usalda enam midagi enne, kui ma ise end teemasse pole kaevanud. Mõne inimese puhul ma muidugi tean, et neid saab usaldada, aga pigem kontrollin kõike, mis võimalik. Huvitav töö siis ikka. Väga! Ma pole uuriv ajakirjanik ja reeglina fakte ei uuri, vaid seda, mida see juura mõttes tähendab. Mõne kaasuse puhul viivad aga hoopis vaatajad tõeni, sest kui mina seda kaitseväe lahendit vaatasin, siis ma tõesti mõtlesin, et no jah, pani kütust rotti ja kõik. Arvasin, et see aegub kakskümmend aastat ja seal pole seost, aga keegi juhtis õigel hetkel tähelepanu, et seadust on muudetud ja selline nõue aegub kümne aastaga. Mõnes mõttes nagu crowdsourcing, aga sellele pole eesti keeles head vastet. Ühislooming või sümbioos vaatajatega. Paraku olen ma üks inimene ega jõua kõigele mõelda, kõike välja uurida ja kõigele reageerida, aga vahel jõuab minuni tõesti põnevat infot. Vahel tehakse seda lausa anonümiseeritud e-kirja vahendusel. Enam-vähem nagu meem, kus hull mees on terve tahvli täis kirjutanud ja ma hakkan mingit müsteeriumi lahendama. Hullu professori tunne! Aga vahel tuleb elevust tagasi tõmmata, sest muidu äkki jälle öeldakse, et olen emotsionaalselt ülesköetud naine. See oht on vist alati. See on niikuinii. Isegi kui vaid hingad kellegi jaoks ebamugavas suunas, öeldakse: naised, raisk! Samal ajal tüübid vägivallatsevad, löövad ja kägistavad inimesi, aga mina, naine, olen emotsionaalne, kui mingi teema kirge kütab. Raev on ka emotsioon. Praegu kasutan Instagrami selleks, et teatud olukordades lihtsalt frustratsiooni välja elada. Teen story, kus näitan, kuidas see tüüp ise räägib, ja avan natuke vaatajate silmi. Selle pealt saab inimestelt julgustust ja moraalne tugi on see, mille pealt neid asju teha. Mõnel veab ja tal on head kolleegid või ülemus, kes ütlevad ka hästi.

See on ülioluline ja ma soovitan kõigil seda teha: julgustage sõpru, kolleege, tuttavaid, isegi võhivõõraid, kui vähegi põhjust leiate!

Kas sulle tundub, et tänapäeva meedia liigubki aina enam selliste esindusnägude poole ehk sind usaldatakse isegi rohkem kui meediaorganisatsiooni tervikuna? Pean silmas, et inimesed saavad sinuga otse ühendust võtta ja sa oled nendega justkui samal tasandil. Jah, aga see tekitab ka ootusi. Inimesed kirjutavad palju, aga reaalsus on see, et ma ei jõua kõigi nende tegemisteni. Kõik lood ja iga inimese mure on tähtis, aga ma lihtsalt ei jõua kõike kajastada. Vahepeal üritasin seda teha, hüppasin ühelt teemalt teisele, aga see pole jätkusuutlik. See tekitab ka ootust, et mina saan kedagi aidata, aga reaalsuses paraku ei saa. Samas usun, et see on positiivne nähtus, kui meedia on inimestele lähemal, mitte kauge ja võõras. Milline järgmine pomm tuleb? Ei tule mingit pommi. Kuna teen nüüd taas aeglast stiili, siis püsin Sildarude teema juures veel mõnda aega. Järgmine osa tuleb vaimsest vägivallast, kus on ka meediaga seos. Siin olen meedia suhtes kriitiline, sest seal on kohati täiesti haigelt käitutud ning Kelly Sildaru on muudetud valede najal avalikuks sihtmärgiks. Mõned valed toon välja ning seal on ka omajagu uurivat tööd, näiteks osa asju on pangast välja uuritud jne. Juurat on vähem, aga vaimne vägivald ja lastekaitseteemad on siiski tähtsad. Viimane osa ehk majanduslik vägivald puudutab juba rohkem juurat ehk kuidas üldse laste varadega ümber käia tohib ning millised on reeglid. Iga teema pole üdini juura ning vahel on see hoopis praktiline juura, näiteks mõne kohtulahendi või kaebuse analüüs. Sellised on praegu plaanid, aga sealt edasi ma ei tea. Teemasid on palju ning mõni neist on kergelt kollase maiguga. Näiteks ka mina vaatasin, mis värk selle Silvia Ilvese mehe miljonitega siis oli. Oli küsimus, miks ta varad panka kinni jäid, aga juristi vaatest oli see selge.