Nädala intervjuu. Ilmar Raag: USA-le üllatusena on Iraan suutnud enda laevaliiklust Hormuzi väinas edukalt käimas hoida

Kui algul tundus, et sõda Iraanis saab ehk tõesti ruttu läbi, siis tänaseks on sellest lootusest jäänud vaid riismed. Nurjunud läbirääkimised ning tühised lubadused panevad küsima: milleks seda siis ikkagi vaja oli? “Nädala intervjuus” räägime sõjast Iraanis kommunikatsioonieksperdi Ilmar Raagiga. Küsis Brent Pere.

Veider olukord. Palusin sul rääkida mulle natuke Lähis-Idas toimuvast ja sa oled ise Ukrainas. Kas see ongi praegu üldine foon, kus fookus on läinud Ukrainalt Lähis-Itta, või kuidas sulle Ukrainast vaadates tundub? Selle üle kurdab ka Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ning selle kohta on konkreetne näide: Ameerika Ühendriikide õhutõrjeraketid suunatakse Lähis-Itta ning Ukrainas neid kasutada ei saa. Ameeriklased kurdavad, et on oma varud ära lasknud ning peavad nüüd reserve täitma. Seega on Ukraina ja Iraani vastu suunatud sõjad seotud. Laia ilma geopoliitikas on muidugi sageli näha, kuidas väiksemad tragöödiad jäävad meediasõdade varju ja me ei pruugi neist isegi teada. Kuulsaim neist on ilmselt Rwanda massimõrv, mis jäi O. J. Simpsoni kohtuprotsessi varju. Venemaa vaatest on see siis praegu jackpot ja nende huvides on, et sõda Iraanis kestaks võimalikult kaua? Venemaale on see igal juhul kasulik, kuigi Ukraina on ka Iraani sõja ajal venelaste naftasadamaid edukalt rünnanud ja Venemaa pole naftahinna tõusust eriti kasu suutnud lõigata. Praegu on venelaste riigieelarve puudujääk neli triljonit rubla, nüüd leiavad analüütikud, et tänu naftahinna tõusule saavad nad puudujäägi ühe triljoni rubla lähedale. Aga miinus jääb neile alles ja hinnatõus kõiki probleeme ei lahenda. Zelenskõi arvamust sa juba mainisid, aga mida kohalikud Iraani sõjast ja Ukraina unustamisest arvavad? Ukrainlased on tegelikult omal moel sõjaga harjunud, nii hirmus kui see ka pole. Nemad elavad oma argielu ja võitlust edasi ning nende jaoks on Iraan üks kurjuse telje riik. Nad kutsuvad ka Venemaal toodetud droone jätkuvalt Shahediks, kuigi enamus neist ei pärine juba ammu Iraanist. Ametlikult kannavad nad nime Geran-1, -3 või -5, aga kõnepruuk pole muutunud. Ukrainlaste silmis on Iraan alati osalenud sõjas nende riigi vastu. Iraani sõda vaadates jääb siiani selgusetuks, mis USA motiiv seal tegelikult oli. Kuidas sina asjast aru saad? Paljude kaalukate otsuste puhul ei saa ainult ühele põhjusele osutada, nii ka siin. Põhjuseid on palju. Seda fooni valmistas ette juba 1979. aasta, kui Iraanis toimus islamirevolutsioon. Sestpeale on Iraan olnud Ameerika Ühendriikidele negatiivse märgiga riik. Kõige üldisemal kujul soovivad nad omaaegsest häbist ja valust üle saada. Järgmine samm on seotud Iisraeliga, mis on USA peamine liitlane Lähis-Idas. Ajatollad pole end läbi ajaloo tagasi hoidnud, kui on koraanile ja teistele pühadele tekstidele viidates rõhutanud, et Iisrael tuleks maamunalt pühkida. Šiiitlik fundamentalism on siin sarnanenud sunni fundamentalismiga, mida esindas Al Qaida või vahepeal ka Islamiriik ehk ISIS. Tuletame meelde, et praegusele sõjale on eelnenud asjaolu, et Iraan pole mitte lihtsalt toetanud proxy-sõdalasi ehk Hezbollah’d ja Hamasi, vaid nad on ka ise Iisraeli rakette lasknud. Iraan on vaikselt, aga kindlalt vaenlasi kogunud. Lisaks usulahule on neil ka muul moel Araabia poolsaarega kana kitkuda, mille tuntuim väljendus on Jeemenis huthide sõda Saudi Araabiaga. Huthid on šiiidid ja Saudi Araabias on sunniidid, mis on sealne tõsiseim usukonflikt. Eurooplastele jääb tihti arusaamatuks, et Lähis-Ida konfliktid kestavad juba aastatuhandeid ning see kõik ei taandu sugugi konfliktile kristlaste ja juutide vahel, mis on pigem alles viimase saja aasta teema. Ka enne seda oli neil põhjust omavahel mitu korda sõdida. Kuidas USA sellega suhestub? Iisrael on nende põhiline liitlane, kuid kui sealt samm edasi võtta, siis ka enamus araabiamaid on end USA liitlasena käsitlenud. Nad on USA-lt relvi ostnud ning ameeriklased on püüdnud neid suunata terviklikumaks araabiablokiks. President Barack Obama ajal oli programm, kus relvasüsteemide eest küsiti koostööd teiste riikidega, et võimalikule Iraani ohule ühtsemalt vastu hakata. Relvasüsteemid eeldavad ühist tegutsemist. Eurooplaste vaatest on Lähis-Ida väga keeruline koht, aga ma usun, et nad vaatavad meid sama pilguga, sest ajaloost on pikas perspektiivis keeruline aru saada. Mõnes mõttes on USA ka oma liitlassuhete pantvangiks muutunud. Nad saavad aru, et selleks, et saudid neile head partnerid oleks, peavad nad ka ise midagi pidevalt vastu pakkuma. Juutidega on natuke teistmoodi, sest juudidiasporaa tugev lobi ulatub ka Ameerika Ühendriikidesse. Viimase asjaoluna tooksin välja Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu ja USA presidendi Donald Trumpi ühise vereringe. Nad on poliitiliselt sarnased loomad, kuigi minu arvates on Netanyahu Trumpist natuke osavam. Aga miks nüüd, mis USA huvi Iraanis on? Ma arvan, et kui Venezuela sõjaline missioon polnuks edukas, siis me poleks võib-olla ka sõda Iraanis näinud. Iisraelile oli muidugi tähtis ja loogiline just sel hetkel vastaste võimete hävitamist jätkata, kui ta oli nõrgemaks muutunud. Sellega on neil võimalik endale järgmiseks perioodiks jälle rahu tagada. Iisraeli strateegia on alates 2006. aastast olnud sarnane: muru niitmine. See algas Iisraeli Gazast välja tulemisega, kui otsustati, et agressiivset laienemisstrateegiat enam taga ei ajata. Samas jäi piirkond nende ümber ikka samaks ning mitmetel sealsetel rühmitustel oli programmis Iisraeli hävitamine. See vastastikune umbusk või viha tõstatas ikka ja jälle väikseid sõdu ning Iisraeli eesmärk oli sellest ajast peale ise rünnakut alustada ja lõhkuda nii palju, et järgmiseks kolmeks, neljaks või viieks aastaks oleks jälle rahu majas. Kui nooremad mehed vanemaks kasvasid ning vastased suutsid piisavalt palju uusi rakette meisterdada, hakkas tsükkel uuesti otsast peale. Mulle tundub, et see muru niitmise strateegia tundus mingil hetkel lahendusena ka sõjalistele plaanijatele läänes.

Afganistani ja Iraagi kampaaniad kukkusid läbi seetõttu, et pühenduti riigi ümberehitamisele või uue poliitilise korra kindlustamisele. See põrkus aga asjaolu vastu, et demokraatlikus ühiskonnas ei ole lääneriigid pikas perspektiivis püsivad partnerid.

Võimule saavad uued parteid ning ühe riigi probleemidega tegelemine muutub pikas perspektiivis arusaamatuks. See erineb omaaegsest koloniaalpoliitikast, kus riiki vallutades üritati maa endale võtta ning niimoodi sajandeid hoida. Siis polnud küsimustki, et ühel hetkel peaks tagasi tõmbuma. Sõjaliselt olid lääneriigid Afganistanis ja Iraagis kogu aeg edukad, aga raha, mis visati musta auku, ei suudetud kodupublikule põhjendada. Seetõttu leiti umbes Araabia kevadest saadik, et ehk ei peakski üheski riigis jalga maha panema, vaid piisab jõudude hävitamisest ning lahkumisest. Meid ei huvita, mis edasi saab. Midagi sellist juhtus ka Liibüas, kus kohapealne tulemus oli kaos, aga vastikut Gaddafit enam võimul polnud. ISIS-ega tehti samuti: pommitati ülalt ja aidati proxy’sid, aga päriselt kuhugi ei investeeritud. Selle valgel tundus esmane arusaam Iraani sõjast samasugune: me läheme koos Iisraeliga, võtame üle nende taktika, hävitame tuuma- ja raketivõimekuse ning ostame endale järgmiseks kümneks aastaks stabiilsema Lähis-Ida. Tundub, et see ei toiminud, sest vastupanu püsib natuke liiga kaua? Ei õnnestunud seetõttu, et ameeriklastel oli lisaks Iisraeli strateegiale soov muuta režiimi. Iisraeli jaoks polnud see põhieesmärk, kuid ameeriklastel oli vaja selgemat võidudefinitsiooni. Sa ei tea ju iial, kui palju Iraan mäekoobastesse rakette on peitnud ja kui kauaks rahu on ostetud. Mulle tundub, et sõja esimene kuu möödus enam-vähem analüütikute ennustuste kohaselt. Kõik elemendid, mida Iraan vastu tegi, olid teada. Iraani vastutegevuses olid kaks punkti – esiteks oli neil päris palju rakette ning need pandi viimase peal välja, sest neile on see eksistentsiaalne sõda. Teiseks proovisid nad muidugi käivitada kõikvõimalikke asümmeetrilisi vastuseid, ehk proxy’d ja terrorirühmad pidid üle maailma midagi tegema. Aga on üks koht, mis analüütikuid üllatas. BBC-s oli intervjuu president Obama Iraani-nõunikuga, kes ütles, et ka nemad tegid omal ajal mitmeid simulatsioone sellest, milline sõda Iraaniga välja võiks näha. Igas simulatsioonis blokeeris vastasvõistkond varem või hiljem Hormuzi väina. Ameeriklased nägid seda alati faasina, mis mõlemale poolele ning kogu maailmale olulisi probleeme toob: nafta on kinni, hinnad tõusevad ning Ameerika avalikule arvamusele mõjub see halvasti, kuid arvati, et see pigistab ka Iraani hinge kinni.

Kui aga Hormuz nüüd päriselt kinni pandi, avastati üllatusega, et Iraan on tegelikult oma laevaliiklust edukalt käimas hoidnud ehk terve sõja kütusemüügist jätkuvalt raha teeninud. Sellega ei osatud arvestada ning Iraanile sobib see väga hästi.

See on nende ainus trump: nemad müüvad naftat ning riik on piisavalt suur ja lai, et vallutada pole seda võimalik. Selline situatsioon võib ju kauaks vinduma jääda? Vaherahust ja Hormuzi väina avamisest küll räägitakse, aga näha on, et seda ei tehta. Edasist on raske hinnata. Olukorra hindamiseks peaks aru saama, kui radikaliseerunud on Iraani praegune juhtkond. Mõned hääled on mõistlikud ja saavad aru, et Hormuzi väina blokkimisele mängides rünnatakse nende majanduse infrastruktuuri edasi. See maksab. Teisalt on Iraani režiimi jaoks ideoloogiline komponent alati tähtsam, kui ameeriklased seda ehk isegi ette kujutasid. Trump pole aru saanud ka sellest, miks ukrainlased võitlevad. Äkki nüüd saab!? Ei, ma pole kindel. Ta peab mõistma, et Iraanis juhtuv on kahtlemata sama, mida nägime Afganistanis, kus iseenesest niigi juhtkonda ei armastatud. Taliban polnud ka lemmik, aga olukorras, kus kolmas vaenlane pommitab lõpuks ka tsiviilobjekte ja inimesed saavad surma, tekib etniline komponent, mis ütleb, et loomulikult me ei anna neile alla. Me oleme nõus elama kasvõi kiviajas, aga peaasi et vaba rahvana! Iraani puhul loeb siiski see, et nad on paljurahvuseline riik. Selle peale juba natuke mängitakse, aga seda pole piisavalt tehtud. Ka Iraani rahva sees on oma klannid ning eri vaadetega inimesed. Mis sa arvad, mis edasi saab? Majanduse osas oleneb kõik sellest, kas sõda kestab või mitte, aga arvamused selle kestusest erinevad. Me oleme jõudnud sõjas punkti, kus samal ajal on võimalikud paljud lahendused. Sõja esimesel kuul oli näha ühte või kahte lahendust, aga täna on olukord kirju.

Selge on see, et ameeriklastel oleks vaja sõjast võimalikult kähku välja tulla, aga Iraan on juba nii palju kaotanud, et nemad tahaks nüüd sellest võimalikult kasulikult välja tulla.

Neile pole lihtsalt püsimajäämine valik ja nad saavad aru, milline trump neil peos on. Trump, millest on aimata, et Iisrael jääb oma kavatsustega üksi ja mille puhul Iraan on mänginud uuesti ka piirkonnas moraalse kapitali kogumise peale. Iraan on alati võistelnud teiste araabiariikidega selles, kes esindab õiget islamit. Kui Iraan seoks näiteks rahutingimused sõjategevusega Liibanonis, siis nad näitaksid, et hoolivad vendadest moslemitest rohkem kui araablased. Ma arvan, et USA teeb päris mitu sellist sammu, mis on näilikud vaid meedia jaoks, öeldes, et olukord on lahendatud ja nad lahkuvad sealt. Hormuzi väina probleemide jõuga lahendamiseks peaks nad oluliselt rohkem ressursse koguma, aga just seda Trump teha ei taha, sest see tähendaks veel rohkem Ameerika Ühendriikide raha. Kui aga Iraan liiga pikalt kummi venitab, on maailmamajanduse kontekstis võimalik, et koalitsiooni panevad kokku ka teised riigid. Iraanis on siiski ka ratsionaalselt mõtlevate inimeste punt. Neil on ka muidugi fundamentaliste, aga üks võimalus oleks siiski majandus kõigi jaoks uuesti käima panna. Iraan saab jätkuvalt öelda, et meie võidame sellest kõige rohkem, sest jäime riigina püsima ja režiim samuti ei muutunud. See näitab, et Ameerikale on võimalik vastu hakata. Seda on öelnud ka kindral David Petraeus, ehk kui ameeriklased on sõja võitnud taktikaliselt või operatiivtasandil, siis iraanlased saavutasid strateegilise võidu. Meie saame meenutada Borodino lahingut, kus jäi küsimus, kas selle võitis Napoleon või Aleksander I. Pariisis Triumfikaare juures on Borodino nimi kantud Napoleoni võitude juurde, aga Venemaa ajaloo pärimuses tähistab see lahing hoopis murdepunkti, kust algas Napoleoni taganemine. Kas võib siis öelda, et Trump on juba sõja oma valijate silmis kaotanud, sest ta ei suutnud piisavalt nobe olla? Trump proovib seda ilmselt lõpuni USA võiduna raamistada. Ameeriklaste kaotused on väikesed, iraanlased kandsid suuri kaotusi ning lühiajalises vaates võime me öelda, et tegemist on viigiga. Pikaajalise perspektiivi kujunemist me ei tea, aga vaadates Lähis-Ida viimase 20 aasta sõdade analooge, siis võib öelda, et Ameerika Ühendriikide hegemoonia tipp jäi kaksiktornide rünnaku eelsesse aega. Ta on küll kõiki oma sõjalisi vastaseid ka pärast seda lahingutes võitnud, kuid poliitiliselt jäid eesmärgid saavutamata ning seetõttu saavad kolmanda maailma riigid öelda, et USA-d on võimalik võita. Lihtsalt kannatlikkust tuleb varuda.