Juhan Ulfsak: ühtsus on nostalgia

Näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak (52) on viimased paar aastat elanud enda jaoks uues rollis, olles lisaks ka teatri kunstiline juht. Elust Von Krahlis ning teatrist ja muudest maailma asjadest räägib Ulfsak Brent Perele.

Mis nimega teatri kunstilise juhiga ma praegu räägin? Teil oli vahepeal plaanis väike irooniline nimevahetus. Kui Vanemuine nimetas end rahvusteatriks, lubasid meedias vabariigi aastapäevaks ka Von Krahli samas vaimus ümber nimetada. Kõigepealt täname kõiki, kes meie nimekonkursil kaasa lõid. Kaalusime erinevaid häid nimevariante ning leidsime, et jätkame segaduste vältimiseks esialgu siiski Von Krahli Teatrina. Küll aga tahame me rahvusteater Wanemuise kiiluvees tõmmata rahvusliku kunsti kurvi nii pikale, et luu paistab, ja olla ka igal muul moel rõemsa näoga rahva poole. Et ikka suund rahvusliku teatri poole? Jah, tahame ellu jääda. Muud varianti pole. Mis sa arvad, kas välismaal tõesti töötab see, et kui nime ees on sõna “rahvuslik”, siis see toob kaasa huvi, vaatajad ja kõik muud asjad? Alustame sellest, et kõigepealt pead sa välismaale minema ning välismaale üldiselt niisama ei minda, välismaale kutsub sind keegi. Kui keegi sind välismaale kutsub, siis tavaliselt mitte rahvuslikkuse tõttu. Von Krahliga vist seda häda pole, et välismaale ei kutsutaks? Saab isegi ilma rahvuslikuta hakkama? Rahvusvaheline huvi käib lainetega, nagu ka Von Krahlis kunsti tegemine. Meil on palju uusi inimesi ning uued inimesed on ka rahvusvaheliste festivalide juures. Selles mõttes on meil samuti uus algus, oleme jälle jõudumööda ratastel – alles hiljuti esietendus Berliinis HAU teatris "Võit päikese üle”. Oli isegi üllatavalt positiivne vastukaja ja tuntakse huvi uue Krahli tegemiste vastu. Eks Berliinis on ka neid, kes mäletavad Krahli eelmisi põlvkondi. Erinevatele festivalidele lähevad ka Mart Kangro “Pantheon” ja rõõmsa üllatusena ka “Jussikese 7 sõpra”. Seega, kui eelmisel aastal ütles Jaak Prints mulle, et esimene aasta möödus üle ootuste hästi, siis trend jätkub? Jah, kuigi ma ise ei oska neid aastaid lahutada. Aastad, nagu öeldakse, mööduvad. Mulle on see kõik olnud üks tihe andmine, aga üldjoontes võib öelda, et on läinud kenasti. Kuidas sulle endale see vahetus on mõjunud? Sa olid üle 15 aasta vabakutseline ja nüüd pead siiski end hingekirjas olevana pidevalt majas näitamas käima. Nii ja naa. Ma ise mõtlesin, kui kunstilise juhi kohta pakuti, et miks mitte üle pika aja kuhugi ka staatilisemalt kuuluda. Mingis mõttes olen ma Von Krahliga olnud kogu elu seotud, vahel lõdvemalt, aga hingesideme kaudu alati. Kui ma ise proovisaalis toimetan ning suurt kunšti teen, siis on nagu ikka. Aga kogu värgi kunstilise adekvaatsuse eest vastutada on päris uus kogemus. Ehk siis tuleb ikka rohkem nägu näidata ja pole nii, et ise valin, kuhu ja millal lähen? Seni olen suutnud oma elu elada nii, et vastutan konkreetselt selle eest, mida ma parajasti teen, vahet pole, kas lavastan või näitlen. Muul ajal lähen, kuhu tahan, ja kui vaja, kaon ära. Aga siin on ka mingi üldisem vastutus, iga päev peab valmis olema ja see olukord vajab harjumist. Kuidas te Jaak Printsiga omavahel hakkama saate? Te olete ju mõlemad tugevad lavastajad, kuigi nüüd eri rollides. Ma arvan, et oleme omavahel päris kenasti hakkama saanud. Tango on seni vähemalt minu jaoks paika loksunud. On asju, mida tema teeb, ja asju, mida mina teen. Aga kuna ta on tugev teatrimees, siis saab kõiki asju temaga arutada. Meil ei ole nii, et teatrijuht on puhas tehnokraat ja kunstiline juht teeb ainult kunsti. Kõike arutame. See probleem on nüüd vähemalt lahendatud, et inimesed ei oska enam Von Krahli tulla ja eksivad ära? Ma isegi ei mäleta enam seda probleemi, nii et jah, seda enam pole. Ma arvan, et vanalinnast Telliskivvi kolimine on olnud õige otsus; vana maja oli armas ja sinna jäi palju häid mälestusi, aga võib-olla just sellepärast oligi sealt aeg koos uue põlvkonnaga edasi liikuda. Uues majas on ka võimalik teha tehniliselt nõudlikumaid lavastusi ja kasutada nii suurt kui väikest saali. Kuna ideid ja huvilisi on palju, siis eriti peale koostöö alustamist elektron.art-iga kulub meile see lisaruum hädasti ära. Lavastamisest rääkides. Sa tõid hiljuti Von Krahlis lavale “Tagasiside” ja päris paljud Krahli tükid on samuti ühiskonnakriitilised või ühiskonda vaatlevad. Kas üldiselt Eesti teatripilti vaadates tundub sulle, et Von Krahl eristub? Ma olen juba 25 aastat pidanud vastama küsimusele: kuidas on Eesti teatris poliitilisuse või ühiskondlikkusega? Mul endal on sellega nii ja naa. Kunagi oli hüüe “Rohkem poliitilist teatrit!” väga relevantne, aga täna on olukord ilmselt nüansseeritum.

Meie Krahlis pole seinale ühtegi manifesti kirjutanud, kus me ütleks, et teeme teatrit mingi formulari järgi. Me teeme kunsti, mis meid parajasti kõnetab, ja küllap ta siis paratamatult on muu hulgas ka poliitiline.

Või loodetavasti mõnel muul tasandil relevantne. Kui oled päevast päeva asja sees, siis rääkida, kuidas sa eristud, nõuab justkui mingit pidulikkust või enesekiitust, aga nendes kategooriates ma ei tunne end mugavalt. Tulge ja vaadake, eristub nii et vähe pole. Relevantsed kindlasti, aga kas häda on selles, et need, keda see võiks kõnetada, sageli teatrisse ei jõua? Ehk teatrit ei saa endale paljud lubada ja kui lavastus räägib radikaliseerumisest, siis need radikaliseerunud inimesed ise teatrisse ei tule. On sattunud ka radikaliseerunud publikuliikmeid, aga nendega on siis sunnitud tegelema meie kõikvõimas publikuteenindaja Kersti. Mäletan, et kunagi käis meil legendaarne proua, kes tavaliselt katkestas lavalise tegevuse eksistentsiaalse küsimusega: “Jah, räägite siin oma sõnu, aga kus oli jumal siis, kui eesti rahval olid kannatuste aastad?” Hea küsimus, äkki rahvusteatris oskavad vastata. Aga mis puudutab probleemi, et noored ei tule teatrisse, siis meie majas ma seda ei taju. Näen, et meie noor trupp on põlvkonnakaaslased siia kenasti kaasa toonud. Ootaks pigem rohkem seeniore, nende kohalemeelitamiseks pean ilmselt ise lavale ronima ja valjema häälega rääkima. Raha pole muidugi peaaegu kellelgi, ei ole teatril ega ole publikul. Selles mõttes oleme võrdses seisus. Püüame enda majandusliku vigastamise hinnaga ka lõbusaid sooduskampaaniaid teha ja need on üha populaarsemad. Muidu need mõtted nendeni ei jõuaks. Umbes nii. Aga eks see piletihind on suhteline: kui sa õhtul välja lähed ja ostad kaks džinn-toonikut, siis selle eest saaks päris edukalt teatrisse tulla. Samas on see minu poolt üsna loll mõttekäik, sest džinn-toonikut tuleb ka osta ja ilmselt oleks see ka minu esimene eelistus tegelikult. Muide, kas sa olid õnnelik, kui veel kahele teatrile kukrupõhjast raha leiti? Õnnelikkuseks on seda raske nimetada, aga otsus oli muidugi õige. Sellest süsteemiveast on nii palju räägitud, et mul pole sellele oma spetsiifilist ja huvitavat arvamust lisada. Raha andmine oli ainuvõimalik juba sellepärast, et nii lühikese etteteatamisega ei saa teatreid lihtsalt ära kustutada. Kogu see teatrite rahastamise süsteem tuleb kompleksselt lahti võtta ja uuesti kokku panna, mitte vastandada omavahel väiketeatreid, aga see on juba pikem jutt. Kui ligipääsetavusest rääkida, siis teater, kasvõi Von Krahli näitel, kõnetab ühiskonna valupunkte päris korralikult. Võtame siia kõrvale filmi, meedia või üldse laiemalt kättesaadava kultuuri – kuivõrd see ühiskonna valupunkte puudutab või ongi teatril kõige kriitilisem roll ning kõik muu on üsna turvaline? Meedia kohta ei oska ma midagi öelda, sest see on väga segane business. Paljuski väidab ta end olevat hoopis midagi muud, kui ta tegelikult on. Tegelikult ta ju provotseerib meelega kõiki neid kultuurisõdu või mis iganes problemaatikat, mida ta ise juba järgmisel päeval kutsub üles lahendama või mingit ühisosa leidma. Meedia on totaalne silmakirjalik manipulatsioon ja ülimalt tricky meelelahutusvorm. Filmiga on selge, et selle teekond ideest võtteni on pikk protsess. Paljudel juhtudel ta kindlasti ühiskondlikke valupunkte ühel või teisel moel puudutab, aga kiiret reaktsiooni ei saa korraldada. See võtab minimaalselt viis aastat aega. Teatris üritame asju plaanida nii, et lisaks pikemalt ette teada olevatele projektidele on ka vahel natuke õhku. Et kui tekib mõni hull idee ja sellega peab kohe tegelema, siis võiks selleks vähemalt võimalus olla. Kas “Tagasiside” sündis samamoodi? “Tagasiside” oli kavatsetud sellisena, et teeme kogu Krahli loomingulise seltskonnaga koos ühe lavastuse ja mina panen end lavastaja rolli. Alati on hea, kui keegi vastutuse võtab, sest siis lähevad asjad libedamalt. Aga selle, millest tükk tuleb, otsustasime ühiselt protsessi käigus. See, milline ta tuleb, oli rohkem minu vastutada. Sa tõid juba meedia puhul sisse, et ühel päeval polariseerime ja teisel päeval lepitame – kas polariseerumine ongi siis sinu arust infoühiskonna meeletu võidujooks ning selle tulem? Selge see. Meedia on osa meelelahutusärist ning ta töötab samuti nagu sotsiaalmeedia hiiud. Tavameedia konkureerib nendega ja kui sotsiaalmeedia algoritmid on ehitatud viisil, kus konfliktsed teemad tõstetakse üles, siis meedial tuleb ellujäämiseks sama teha. Ma ei oska ka neile midagi ette heita, nad on kasumit taotlevad ettevõtted, lihtsalt hämmastab see, kuivõrd inimesed sellega kaasa lähevad. Tekitatakse probleem, võimendatakse mingit jura, saadakse meelega valesti aru ning siis otsib terve eesti rahvas kolm päeva ühist väärtusruumi ja leiab lõpuks selle pimedas nurgas nutva Rein Veidemanni. Ega ma ei tea, võib-olla tõstab Edasi ka siit intervjuust mingi “seksikama” ja provokatiivsema lause välja ja paneb Facebooki klikimasinaks. Kõik inimesed kogu asja maksumüüri tagant nagunii ei loe ja lähebki lahti väärtusruumi puntranuss. (Naerab.) Oled sa mõelnud, kuhu see meid viib? Pikas perspektiivis päike kustub ja me saame tolmuks universumis. Kuhu see meid viib? Eks ikka mittemiskisse. Igal ajastul on oma küsimused ja probleemid ning igal ajastul küsitakse, kuhu see kõik meid viib. Polariseerumisele mõeldes tundub, et aina mustem on must ja valgem on valge ning vahepealset eriti pole. Kuidas rahvast ühendada? See, kuidas rahvast ühendada, pole probleem, mille tõttu ma õhtul magada ei saa. Siunasin siin meediat, aga eks draama ole ka kunstniku leib. Ühtsus on nostalgia. Et oh, kuidas kunagi ikka laulupidudeks kokku tuldi? Jah. Siis oli vaja kokku tulla ja mesipuu poole lennata, aga nüüd on tarvis endale nišš kätte võidelda ja leib lauale saada. Kui valid poliitikuameti, siis manual on ju lihtne ja teistes riikides ära proovitud: löö lauda mis iganes segased trigerdavad asjaolud, nagu iive, Istanbuli konventsioon, Soros või parema puudumisel kasvõi jalgrattateed, ning näe: saadki oma nurgakese kultuuriruumis, lööd oma hõimu lipu maasse, konverteerid häälteks ja saadki järgmised neli aastat oma liisingud makstud. Pole eriti keeruline skeem, aga töötab. Kas äärmuslusel on üldse vahet, kas ta on parem- või vasakäärmuslus? Või igasugune äärmuslus on äärmuslus? No kuidas iganes me nimetame, on selge, et see tsenter, millega minu põlvkond on harjunud, ei ole väga popp. Äärmuste mõiste on ka hägustunud: lugesin just, et mingi Tartu juutuuber, kes Isamaas kandideeris, tegi tiba holokausti-nalja ja Postimehes kirjutati selle peale, et pole hullu midagi. Mingi aeg tagasi oleks see Euroopa kultuuriruumis tähendanud, et tegemist on ohtlikult äärmusparempoolse väljaandega. Enam vist nii ei arvata, postipapa lihtsalt pole liberast. Vasakäärmuslasteks nimetatakse vist neid, kes käivad Tallinna Ülikoolis, kaitsevad transsooliste inimeste õigusi ja tahavad, et autod aeglasemalt sõidaks. Tõesti äärmuslik värk meie musta laega komberuumis. Aga pole hullu, valimine on kodaniku kohus, nagu öeldakse. Kui palju tekitab päevapoliitika sul tungi või heureka-momente, kus miski ajendab sind midagi looma? Päevapoliitika mind otseselt ei käivita või kui, siis huumori võtmes. Kui päevapoliitikas on võimalik leida paralleel mõne muu huvitava või poeetilise teemaga, siis miks mitte.

Kõrge ja madal on ju tihti sama asja peegeldus.

Ega vist inimestele lahendused niikuinii teatris eriti ei meeldi? Lavastustel võib mingi lahendav katarsis kindlasti olla. Aga elamise õpetused ja moraalsed etteheited jätame hea meelega neile, kes siiralt tunnevad, et nad on selleks kuidagi volitatud. Võtame siis veel korra positiivse suuna. Mis meil Eestis hästi on? [caption id="attachment_271534" align="alignleft" width="384"] Foto: Brent Pere[/caption] Meil on Eestis rahu. Ilmselt elame me kõige rikkama ja looduslikult puhtama kümne protsendi inimkonna seas. Istume Telliskivi keskuses, tuba on soe, sina jood cappuccino’t, mina sidruniga teed, ning meil on aega ja võimalust iPhone lindistama panna ja kelbast suust välja ajada. Päris privileegipime oleks kurtma hakata. Miks need asjad ununema kipuvad? Sest elu on sitt ja inimesed õnnetud. Zen-budist ütleks, et iga päev peaks olema selline tunne, nagu pärast nädalat aega hambavalu, kui valu on järsku üle läinud. Aga tule mulle seda rääkima, kui ma olen parajasti varrukaga ukselinki kinni jäänud. Ega võid vastu hambaid ka saada. Tahaks see zen inimene olla küll. Igaüks on, nagu oskab. Kindlasti pole ka intervjuu minuga see koht, kus inimesed hingepidet ja õpetussõnu saavad. Mine tea! Ka riisipõllul võib valgustus tulla. Või kui rahvuslikumalt väljendada, luuavarrest pauk! Keda valgustas, siis võetagu sinuga ühendust. Jah, kindlasti. Meil Krahli jooga juba on kolmapäeviti. Eve Mutso teeb, soovitan kõigile. Aga kõvemaks valgustamiseks alles läheb. Nagu laseriga hakkame seda valgust kiiritama, kui riigi toetust saame, rsk. Von Krahli laager. Retriit. Toksiliselt positiivne retriit. Küsin sult veel kevadele mõeldes väikse kultuurisoovituse. Mida sa vaadata, kuulata või lugeda soovitad? Annan kolm soovitust, kus viimasel ajal kolleegide näitlejate hea töö on minu jaoks tõusnud kõrgemale tavaliste sündmuste horisondist: Meelis Rämmeld Ingomar Vihmari lavastatud “Väikeses häärberis” Endlas, Teele Pärn Opheliana Rainer Sarneti “Hamletis” Draamateatris ja Karolin Jürise Erika Salumäe roll “Meie Erikas”. Minge neid vaatama, maailmatase. Anna siis lõpetuseks inimestele edasi üks ilus soov, millega võiks elu rõõmsalt edasi minna. Ma lihtne mees, vastan nii: selleks hetkeks, kui see ajakirjanumber ilmub, on päike loodetavasti kõrgemal ja valgust rohkem. Nagu muistne inimene, olen ka mina selle peale alati positiivselt üllatunud. Me küll teame, et talvele järgneb kevad, sest planeet pöörleb ja nii edasi, aga väike hirm kuskil alateadvuses ikka on, et mis siis, kui nüüd jääbki pimedaks. Rõõmustagem siis selle üle, kui valgus jälle võidab! See oli ääretult sügavmõtteline, sest ega hambavalu möödudes tuleb alati meelde, et põlv on juba kaua haige. Intervjuu on salvestatud 16. veebruaril 2026 ning esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.