Kultuuripoleemika. Jaan Elken: kunst kui protsent avalikust ruumist

Nn protsendikunsti seaduse plussidest ja probleemidest kirjutab kunstnik ja kunstiteadlane Jaan Elken, kes on ise asjaga ülitihedalt seotud olnud idee tekkimise algusaegadest.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris 2026, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis. Eestis kehtib tänaseks juba 15 aastat (alates 2011) kunstiteoste tellimise seadus, nn protsendikunsti seadus. Võib-olla oleks praegu kohane meenutada, kuidas kõik alguse sai. 1990ndate rajudest kunstiarengutest rääkides tuleks alustuseks meenutada, kuis Eesti visuaalne kunst oli kaotamas sidet kohaliku auditooriumiga. Riigi finantseeritud monumentaalsete skulptuuritellimuste kadumisega oli kunst kaotamas väljundit linnaruumis, samas kui Eesti kunst oli taaskord tõestamas oma elujõulisust rahvusvahelisel areenil. Pärast paarkümmend aastat kestnud paastu, arvates iseseisvumise päevast, mil kujutava ja rakenduskunsti riigitellimused päevapealt lõppesid (NB! erinevalt heliloomingust, riigiteatritest rääkimata), olid osapooled (kunst ja laiem auditoorium) jõudnud piisavalt lahku kasvada – Eesti avalikkus vajas uuesti harju(ta)mist kunstiga avalikus ruumis. Ideaalversioonis oli just protsendikunst see imerelv, mis aitaks kinni ajada kuristiku, mis Eestis kahekümne aastaga uuema kunstikeele ja kunstipubliku vahele oli kujundatud. Ajal, mil ühiskonnal puudus seadusandlik instrument kunstnike loomepotentsiaali nähtavaks teha, tekkis näiteks Tallinna linnaruumi, aga ka üle Eesti hulk vahelduva, kohati lausa vaieldava kunstilise tasemega avaliku ruumi taieseid, Kalevipoegadest korstnapühkijateni välja. Nähtuse ohjamiseks pole leitud head instrumenti tänini, kodanikkonna kaasamine demokraatliku instrumendina on enamikus lääneriikides (kus protsendiseaduste sisu varieerub riigiti) lahendatud nii, et kaasamine käib avaliku arvamuse uuringute ja n-ö meelsuse kaardistamise kaudu, kuid teoste/kavandite hindamine on jäetud siiski kunstis professionaalide pädevusse. Ideaalis võiks legaliseerida (eriti väiksemates kogukondades ja asulates) ka kodanikualgatuse ja/või valgustatud metseeni toel kunstiteose tellimise avaliku ruumi tarbeks. Protsendikunsti praktika ja teemad/arutelud aktiveeruvad tavaliselt siis, kui majanduses on seisak või kriis. Olgem ausad, kõige hea kõrval, mida kunst rahvale pakub, on ta kunstnike poolt vaadates elutähtis meede, millega riik hoiab ülal professionaalse välja know-how’ säilimist kriiside ajal. Üllatuslikult oli just USA see pioneer, kus 1930ndate suure depressiooni aastatel said föderaalvalitsuse tööhõiveprojekti WPA raames tööd ka sajad nimekad kunstnikud, kellelt tellitud seinamaalid/pannood ja skulptuurid läksid postkontorite, koolide, raudteejaamade jt avalike uusehituste kaunistamiseks. Eesti juhtumil osutus valgustavaks, nagu ikka, lähinaabrite tegevus selles vallas. Juba 1939. aastal võttis Soome Eduskunta eelarvet käsitledes vastu otsuse, et protsendikunsti võib rakendada tähtsamate ehitushangete puhul. Kui ma 1999. aastal Eesti Kunstnike Liidu presidendina tööle asusin, oli üks esimesi töösõite Helsingisse, kus 2001 oktoobris peeti Suomen Taiteilijaseura korraldatud seminari “Kuvataiteilijapäivät”. Selle keskne teema oli protsendikunst Soome näitel: “Mark ehitusele, penn kunstile”. Soome protsendikunsti üks paremaid näiteid on Helsingis Arabianranta linnaosas, kuhu konverentsijärgsel päeval kohe fieldwork’ile siirdusin. Kogu selle toreduse loomiseks tegid kunstnikud, arhitektid ja linnaametnikud koostööd erainvestoritega, ning riburadapidi maksid, vähemalt osalt, selle kinni ka tavalised korteriostjad. Edasistel aastatel said “miks ja kuidas” ehk teoreetilise, juriidilise ja pildilise materjali ning näidete korjamine kunstnike liidu üheks oluliseks töösuunaks. Protsendikunsti ideele tuli saada ühiskonnas laiem kandepind ja toetus, see innustas teema propageerimist Eestis. Kunstnike seisukohalt tähendanuks ühe protsendi praktika töövõimaluste kasvu ja vabade kunstide edendamist. Vääriline tasu loomingu eest võimaldab kunstnikul olla ühiskonna aktsepteeritud, täisväärtuslik liige. Loomeliitude ümarlaual “Kultuuripoliitika ja kultuuritööstus” 5. juunil 2003 Kirjanike Majas pidasin ettekande “Raha kunstile. Raha kunstile? Raha kunstile!”. Eesmärk oli viia protsendikunsti sõnum loomeinimesteni, sama eesmärki kandis ettekanne “Kunst avalikus ruumis – kes tellib muusika?” Eesti Kujurite Ühenduse korraldusel toimunud skulptuuriseminaril “Linnaruum – kas ainult arhitektuur?”, mis peeti Riia skulptuurikvadriennaali European Space’i raames 25. aprillil 2004 Tallinna Õpetajate Majas. Seaduse koostamine ja rakendumine takerdus mitmeks aastaks ministeeriumi koridoridesse, samas vajas kunstnikkond hädasti protsendiseaduse käivitamist, et avaliku ruumi kunstiturg üldse formeeruda saaks ja oma loomingust elatuv kunstnikkond tekkida võiks.

Sisuliselt pole see mingi “soodustus” ega “kingitus” kunstnikkonnale, vaid tellimis- ja finantseerimismehhanismi loomine, millest lõppkokkuvõttes võidab eelkõige avalik linnaruum, võidavad kõik inimesed.

2. septembril 2009 see lõpuks sündis, kultuuriministeeriumist kooskõlastusringile saadetud askeetliku sõnastusega “Riigihangete seaduse muutmise seaduse” eelnõu (nn protsendikunsti seadus) koos viieleheküljelise seletuskirjaga oli valitsuskoalitsiooni kultuuripoliitiline lubadus. Strateegilise otsuse (et ei tule eraldi seadust, vaid täiendus olemasolevasse ehitusseadustikku) langetas kultuuriministeerium juristide nõustamisel ja fundamentaalkriitikat selle otsuse kohta polnud mõistlik teha. Pressis avaldatud vastukaja positiivne üldtoon seaduseelnõule tõotas palju, ka teiste loomeliitude aastatepikkune toetus oli kunstnikkonnal tagataskus olemas. 2010 sai “Kunstiteoste tellimise seadus” valmis ja vastu võetud, kehtima hakkas see alates 2011. Sündmust tervitas Kujurite Ühendus aastanäitusega “Protsendiaeg” Eesti Arhitektuurimuuseumis. Esimene konkurss ja hange oli seotud Virumaa kutsehariduskeskusega 2012. aastal, mille võitsid skulptor Hannes Starkopf ja arhitekt Tõnu Laigu, kes plaanisid rajada kutsehariduskeskuse ette muruplatsile hiiglasliku digisipelga, mille kavand nägi ette liikuva pea ja hõõguvad prožektorsilmad. Töö käigus selgus, et konkursi tingimused olid valesti koostatud, eelarve vähenes viis korda. Nii valmiski säästusipelgas. Skulptor Edith Karlsoni 36 867 eurot maksev projekt “Linnula” (2013) Läänemere Ühisgümnaasiumis koosnes viiekümnest erksavärviliste juhtmetega ühendatud linnust, mis olid fuajee lakke riputatud. Põhiprobleemiks selle projekti puhul kujunes hoone kasutajate hilisem tagasiside. Nad avaldasid rahulolematust võidutöö suhtes, nuriseti ka selle üle, miks kunsti üle otsustavad ainult professionaalid. Need kaks juhtumit lõid vajaduse seadust täpsustada, põhiliselt kõrvaldada keelelised ebatäpsused, et muuta seadus kasutajatele arusaadavaks ja üheselt mõistetavaks. Muutuste aluseks on olnud kunstnike, tellijate ning ka hoonete hilisemate kasutajate tagasiside. Kultuuriministeeriumi selgituste kohaselt peab tellitav kunstiteos reeglite järgi olema kindlasti kujutava kunsti teos, et ära hoida olukorda, kus kunstiteoste asemel tellitakse hoone toimimiseks tarvilikku inventari nagu mööblit ja disainielemente. Omaette kategooria üldiselt edukate kunstiprojektide reas moodustavad EKA ja Tallinna Kunstihoone ehitushangetega kaasnenud protsendikunsti hanked (teine on veel idee tasandil projekt), kus valiku teinud žüriiliikmete tavalised valikukriteeriumid olid juba ette kehtetud, igal juhul võis valiku tegemine üksjagu stressi tekitada. EKA monoliitbetoonist pildiraam, mis provotseerib isetekkelist grafitit ja urbanistlikku anarhiat, on omamoodi indikaator/gallup parasjagu valitsevast meelsusest ärksatele kunstitudengitele. Pole küll mingi maailmaime, aga protsessikunsti teosena käib küll. Tallinna Kunstihoone konkursi võidutööks kuulutatud protsessuaalset performance’it ehk maakeeli supikööki on aga keeruline kommenteerida, teadmata kõiki detaile. Pole mõtet spekuleerida, see supp võib osutuda üllatavalt maitsvaks ja narr on end ette ära positsioneerida. Et reljeefse ütlemisega poliitikud 100 000-eurost supiköögi projekti kultuurirahade kärpimise vaidlustes kasutama hakkavad, on juba praegu prognoositav – jõhkralt rünnati ka praeguseks teatriajaloo klassika staatusse tõusnud NO99 lavastusi. Seaduse uuel parandusteringil võiks kaaluda eri objektidele erinevaid mängureegleid. Näiteks, kuidas muidu telliti Saksa Riigipäevahoone rekonstrueerimisel uued kunstitööd just neilt nimekatelt saksa maalijatelt? Saksamaal kasutatakse erinevaid konkursivorme: kutsutud osalejatega, n-ö piiratud konkursid või siis lausa soolise segregatsiooni ja vanuselise tsensusega, tavaliselt noortele kunstnikele orienteeritud võistlused. Ja muidugi on esindatud kõik mahedamad vahevormid nende ekstreemsete võistlustüüpide vahel. Kuna levinud kombe järgi ei ole žürii töös osalejal hea tava arutluskäike kommenteerida, piirdun vaid märkusega: esimest võistlusetüüpi vajanuks näiteks Rüütelkonna hoone hankekonkurss, kuigi tulemusega jäin ülimalt rahule. Profid ja kunstispetsialistid tunnevad tööde autorsuse enamasti ära, aga ka mitte alati, eelisseisundis on tellija esindajad, kes kvalifitseerumisvoorus nimeümbrike avamise juures on olnud. Avalikku ruumi loodud ja seal alaliselt eksponeeritud kunst on ühiskonna, selle kultuuriliste väärtuste ja konkreetse maa kunsti elujõulisuse peegeldus. Kunsti teke avalikku ruumi on protsess, dialoog, mis eeldab kogukonna eri segmentide koostööd ja kokkuleppeid. Sellisena, ebatäiuslikuna, peegeldab meie protsendiseadus vaatamata “kallutatud žüriidele” ja “kiuslikele tellijatele” üllatavalt edukalt me kunstielu. “Kultuuripoleemikaˮ on rubriik, kus lahatakse nähtusi, mis on tekitanud kultuuriringkonnis ja ühiskonnas laiemalt vaidlusi ja väitlusi.