Hegle Pärna ja Ants Nõmper: meediavaidlused Eesti ühiskonna kujunemispeeglina. "Sõnavabadus ja meedia"

Meediavaidlused ei räägi kunagi ainult meediast – need paljastavad, millistest väärtustest, hirmudest ja lootustest ühiskond parasjagu koosneb, kirjutavad advokaat Hegle Pärna ja vandeadvokaat Ants Nõmper Ellex Raidla advokaadibüroost ülevaateartiklis Eesti meediavaidlustest läbi aegade.

Eestis on meediavaidluste kujunemine olnud tihedalt seotud ühiskonna arenguga. Meediavaidlus on vaidlus selle üle, kas ajakirjanduses või muus avalikus kanalis ilmunud teave on õiguspäraselt avaldatud. Ajas on muutunud nii see, mis menetluses neid vaidlusi lahendatakse, kelle vahel, kui ka see, mida peetakse solvavaks. Anname ülevaate arengust tsaariajast tänapäevani ning näitame, kuidas on ajas kujunenud arusaam sõnavabaduse piiridest ja maine kaitsest. Eelkõige vaatleme, milliseid väljendeid ja olukordi on eri ajastutel peetud au teotavaks ning kuidas peegeldab eeltoodu meie ühiskonna väärtusi ja norme.

Tsaariaegne õigusemõistmine

Trükisõna levikuga kaasnes ka selle sisu piiramine, sest võim püüdis kontrollida, mida inimesed teavad ja kuidas nad mõtlevad. Nii kujunes tsensuur, mis Vene impeeriumis vormistus alles 19. sajandil, kuigi Lääne-Euroopas oli selleks ajaks trükivabadus juba kanda kinnitanud. Eesti aladel allus ajakirjandus samuti keskvalitsuse kontrollile ning seda reguleerisid ülevenemaalised seadused. Tsaariajal peeti ajakirjanduses au teotamist ja laimu kriminaalkuriteoks tulenevalt Vene 1866. a nuhtlusseadustikust. Perioodist 1875–1900 on teada ligi 40 meediavaidluste kohtuasja. Need vaidlused olid valdavalt meestevahelised, st nii kaebajad kui ka süüdistatavad olid enamasti mehed. Oli ka erandeid, näiteks Lilli Suburg, kes Perno Postimehe kaaspeatoimetajana sattus ühes sellises asjas koos teiste toimetuse liikmetega kohtu alla. Selle ajastu kohtulahendeid vaadates on selge, et vaidlused olid tihedalt seotud tollase ühiskonna moraalinormidega. Maailm, kus elati, oli konservatiivne ja au tähtis. Eriti teravalt mõjusid süüdistused, mis puudutasid komblust. Viited liiderlikule käitumisele, suhetele vastassugupoolega või alkoholitarbimisele esinesid korduvalt mitmes kohtuasjas. Üheks eriliseks näiteks on Kreenholmi vabriku meestööliste kaebus, milles väideti, et nende naiste au on alusetult teotatud. Nimelt kujutati 1875. aasta Eesti Postimehes ilmunud tekstis Kreenholmi naistöölisi viisil, mis viitas nende lõdvale moraalile. Asjaolu, et mees sai naise au ja hea nime rikkumise eest ise kohtusse pöörduda, ütleb nii mõndagi naiste seisundi kohta ühiskonnas. Naised said siiski ka ise kaebusi esitada, näiteks 1909. aasta juhtum, kus arutati, kas sõna "vanatüdruk" kasutada on solvav. Kohus leidis, et tegemist on sõimuga ning määras selle eest seitse päeva aresti. Ka see näitab, et solvavaks peeti väljendeid, mis puudutasid inimese sotsiaalset staatust ja vastasid ajastu arusaamadele sellest, milline peaks olema n-ö korralik elu.

Esimese vabariigi aeg

Pärast Eesti iseseisvumist ei toimunud ajakirjandust puudutavas õiguskorras kohe põhimõttelist muutust. Kuigi 1920. a põhiseadus sätestas sõnavabaduse, jäi esialgu kehtima Vene nuhtlusseadustik, mistõttu varasem kriminaalõiguslik lähenemine kandus edasi ka uue riigi õiguskorda ning au teotamist käsitleti jätkuvalt kuriteona. See tähendas, et ajakirjanduses au teotamist ja valeandmete avaldamist lahendati kriminaalkorras ning küsimus ei olnud mitte üksikisiku õiguste rikkumise heastamises rahaga, vaid õigusrikkumises, millele järgnes riiklik karistus. 1929. aasta Eesti Vabariigi kriminaalseadustikus oli siiski juba näha teatud tasakaalupüüdlust. Näiteks nägi seadus ette olukorrad, kus au ja väärikust riivava asjaolu avaldamine ei toonud kaasa karistust. Vastutusest võis vabaneda juhul, kui avaldatud andmed olid tõesed või kui avaldajal oli põhjendatud alus pidada neid tõeseks ning ta avaldas need avalikes huvides, oma õiguste kaitseks või muul õigustatud põhjusel. Kohtupraktikas arvestati avaliku huvi olemasolu juba varem. Näiteks 1921. aastal esitati süüdistus ajalehe Sotsiaaldemokraat toimetaja vastu artikli tõttu, mis käsitles Tallinna tollikartelli ja selle juhtimist. Kohus leidis, et artikli eesmärk oli seotud riigi huvidega ning kujutas endast avalikku kriitikat, mistõttu arvestati kergendavaid asjaolusid ning esialgne vanglakaristus asendati aresti ja rahatrahviga.

Kuigi esimese Eesti Vabariigi ajal jäi au teotamine kriminaalõiguse valda, kujunes arusaam, et kõik juhtumid ei ole võrdselt karistatavad. Kohtud hakkasid arvestama andmete tõesust, avalikku huvi ja avaldamise eesmärki.

Samas ei olnud tegemist veel tänapäevase käsitlusega, kus keskmes on isiku õiguste kaitse tsiviilõiguslike vahenditega (nt ümberlükkava teate avaldamine ja kahju hüvitamine).

Vaikiv ajastu ning sellele järgnenud Nõukogude aeg

1930ndate keskpaigast alates muutus ajakirjanduse tegelik olukord Eestis oluliselt. Kuigi ka 1937. a põhiseadus sätestas sõnavabaduse ja tsensuuri puudumise, võimaldasid erinevad seadused ja haldusmeetmed ajakirjandust sisuliselt piirata. Seda näitab Postimehe vastutava toimetaja trahvimine, mille puhul karistust põhjendati üldise lugupidamatusega riigivõimu vastu, viitamata konkreetsetele artiklitele. Ajakirjanduse kriitikat käsitleti riigivastase tegevusena ning võimalikke vaidlusi ei lastud kujuneda. Vaidlused suruti maha juba enne, kui need said jõuda kohtusse. Nõukogude ajal muutus see olukord veelgi rangemaks. Ajakirjandus allus täielikult riigi kontrollile ning sõltumatut avalikku arutelu ei eksisteerinud. Seetõttu ei saanud tekkida ka meediavaidlusi tänapäevases tähenduses, kus ajakirjandus ja üksikisik vaidlevad avaldatud teabe üle. Meediavaidluste puudumine ei tähendanud kriitika ja konfliktide puudumist, vaid seda, et neid ei saanud avalikult väljendada ega õiguse kaudu lahendada. Juba peamiste väljaannete nimed peegeldasid nende eksimatust: Pravda (tõde) NSV Liidus ja Rahva Hääl ENSV-s. Eeltoodu mõjutas ka ühiskonna kujunemist: avaliku kriitika traditsioon ei saanud järjepidevalt areneda ega juurduda ning harjumus pöörduda avaldatud väidete tõttu kohtusse sai jalad uuesti alla alles hiljem.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumine

Juba enne formaalset taasiseseisvumist ilmnesid esimesed märgid suuremast vabadusest. Näiteks avaldas ajaleht Noorte Hääl 1987. aastal artiklisarja fosforiidikaevanduste rajamise vastu, mis kujunes oluliseks avaliku arutelu alguseks. Alates 1988. aastast hakkasid ilmuma uued perioodikaväljaanded ning septembris 1989 alustas tegevust Eesti Ekspress kui esimene sõltumatu nädalaleht. 1992 jõustunud põhiseadus sätestas juba selgelt õiguse vabalt informatsiooni levitada. Ajakirjanduse vabanemisega tekkisid ka esimesed n-ö uuema aja meediavaidlused, näiteks 1988. aastal algatatud kohtuprotsess, kus Edgar Savisaar, Marju Lauristin ja Lembit Koik esitasid hagi TASS-i korrespondentide vastu. Tegemist oli olukorraga, kus nõukogude ajakirjanikel tuli esimest korda pärast pikka perioodi arvestada, et avaldatud teabe eest tuleb ka vastutada. Oluline muutus seisnes selleski, kuidas taolisi vaidlusi õiguslikult käsitleti. Kui varem käsitleti au teotamist ajakirjanduses kuriteona, siis taasiseseisvunud Eestis tekkis juurde ka tsiviilõiguslik pool. Vaidluste keskmes ei olnud enam karistamine, vaid kahju hüvitamine ja ebaõigete andmete ümberlükkamine. Näiteks kaebas Tiit Made 1991. aastal kohtusse Eesti Ekspressi seoses artikliga, kus tema minevikku seostati KGB-ga. Ajaleht kaitses end eelkõige kahe väitega, mis siiani on peamised kaitsetaktikad meediavaidlustes. Esiteks see, et väidet Made seotusest KGB-ga ei avaldatud, ja teiseks see, et kui isegi avaldati, siis oli see tõde. Üheks suurimaks ja laia tähelepanu pälvinud vaidluseks kujunes nn KGB nimekirja juhtum. 1992 ja 1993 avaldasid ajalehed Eesti Aeg ja The Baltic Independent artiklisarja, milles käsitleti väidetavalt KGB-ga seotud isikuid ning enne nimekirja avaldamist kutsuti neid inimesi avalikule patukahetsusele. Mitmed nimekirjas mainitud isikud pöördusid kohtusse ning väitsid, et avaldatud andmed on ebaõiged ja kahjustavad nende mainet. The Baltic Independent, kes tunnistas vastutust ja sõlmis kompromissi, vabandas istungil avaldatud uudise pärast ning kohustus tasuma kahele hagejale kahju osaliseks hüvitamiseks 5000 krooni. Eesti Aeg aga väitis, et kedagi ei ole otsesõnu KGB agendiks nimetatud. Kohus selle seisukohaga ei nõustunud. Tallinna Linnakohus kohustas ajalehte avaldatud andmed ümber lükkama ja avalikult vabandama ning seda otsust ei tühistanud ka kõrgemad kohtud.

Need vaidlused näitasid, et sõnavabaduse teostamisel peab ajakirjandus arvestama ka vastutusega avaldatud teabe eest. Avaliku huvi olemasolu iseenesest ei vabasta kohustusest kontrollida avaldatud andmete õigsust.

Kui esimese Eesti Vabariigi ajal puudutasid vaidlused sageli inimese moraali, siis taasiseseisvumise järel muutus keskseks hoopis ühiskondlikult valus küsimus: võimalik koostöö varasema režiimiga. Selle taustal võeti kasutusele ka süümevande regulatsioon, mille järgi tuli inimesel teatud juhtudel anda vanne oma mitteseotuse kohta kollaboratsiooniga.

Murrang õiguses ehk peagi saab solvata kriminaalasjata

Oluline pöördepunkt Eesti meediavaidluste ajaloos oli aeg, mil au teotamist ja solvamist käsitlevad normid hakkasid liikuma kriminaalõigusest välja. Selle muutuse tõi kaasa nn rongaema kaasus. Nimelt avaldas ajakirjanik Enno Tammer ajalehes artikli, kus nimetas Vilja Laanarut (hiljem Savisaar, nüüd Toomast) muu hulgas "rongaemaks" ja "abielulõhkujaks". Eesti kohtud leidsid, et sellised väljendid on naise au ja väärikust alandavad. Tammer mõisteti süüdi solvamise kui kuriteo eest ning see otsus jäi jõusse kõigis kohtuastmetes. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et sõnavabadust ei ole rikutud. Kohtud rõhutasid, et kuigi avaliku elu tegelaste tegevust võib käsitleda ulatuslikumalt kui tavainimeste oma, ei anna see õigust kasutada nende suhtes alandavat ega ebasündsat väljendusviisi. Lahend tõi kaasa arutelu selle üle, kas solvamine peaks üldse olema kriminaalkorras karistatav. Muutus saabuski peatselt. Rongaema kaasuse ajal kehtinud kriminaalkoodeks käsitles laimu kui teadvalt vale ja teist isikut häbistava väite levitamist. Samuti oli paragrahv solvamise ehk au ja väärikuse alandamise kohta ebasündsal kujul. Karistusseadustiku jõustumisel 01.09.2002 need koosseisud aga kaotati täielikult. Kuigi esialgu kaaluti nende ümberkujundamist väärtegudeks, loobuti lõpuks sellisest lahendusest ning tavakodaniku laimu ja solvamise küsimused jäid tsiviilõiguse valdkonda. Erandiks on kohtuniku ja muu võimuesindaja laimamine, mis siiani võib kaasa tuua kuni kaheaastase vangistuse.

Vaidlused kolisid uule meediumile

Meediavaidlused hakkasid järjest enam puudutama ka internetti. Internetis avaldatud laimu osas on Eestil õnnestunud panustada lausa üleeuroopalisse regulatsiooni. Juhtum puudutas Delfi portaali, mis avaldas artikli ning võimaldas kasutajatel kommentaare anonüümselt postitada. Artikli all avaldati mitmeid solvavaid ja ähvardavaid kommentaare ettevõtja Vjatšeslav Leedo kohta, kes pöördus kohtusse. Eesti kohtud leidsid, et portaali saab pidada nende ilmselgelt vulgaarsete kommentaaride avaldajaks ja peab hüvitama ettevõtjale 5000 krooni mittevaralist kahju. Delfi vaidlustas selle seisukoha Euroopas muu hulgas väitega, et tegemist on sõnavabaduse rikkumisega. Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda aga nõustus Eesti kohtutega. Kohus märkis, et internetil on küll oluline roll teabe levitamisel, kuid samal ajal võimaldab see levitada ka õigusvastaseid avaldusi kiiresti ja laialdaselt, mistõttu peab ka internetikeskkonnas olema võimalik kaitsta inimese mainet. Kohus tõi välja kriteeriumid, mille alusel hinnata portaali vastutust, näiteks kommentaaride äärmuslikku sisu ja portaali tegevust nende eemaldamisel. Eeltoodu näitas, et vastutus võib tekkida ka veebiportaalil, kus teised isikud avaldavad sisu. See pole tegelikult üllatav, sest nagu eelpool toodud kaasused näitasid, on pabermeedias alati avaldajaks peetud ja karistatud väljaandjat. Samas ei piirdunud muutused ainult internetiga. Kui varasemad vaidlused puudutasid eelkõige trükiajakirjandust, siis aja jooksul lisandusid televisiooniga seotud vaidlused ning tänapäeval üha enam ka sotsiaalmeediaga seotud juhtumid.

Solvangute piirid ja nende hind

Aja jooksul on muutunud nii see, mida peetakse solvavaks, kui ka see, millisel viisil solvanguid väljendatakse. Kuigi ühiskond on muutunud avatumaks ning avalikus ruumis kasutatakse ka julgemat ja isiklikumat keelt, ei tähenda, et kõik oleks õiguslikult lubatud – määrav on sõnade tähendus ja mõju. Eelnevat ilmestab ka juhtum, kus sotsiaalmeediaplatvormi kommentaariumis avaldati isiku kohta väide, et tema "rahakott on kahe jala vahel". Selle peale esitas isik hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigikohus leidis, et selline väljend tähendab mõistliku inimese arusaama järgi viidet sellele, et isik teenib raha oma keha intiimsel viisil kasutades. Viidatud lahend ilmestab, et tänapäeval ei hinnata üksnes sõna vormi, vaid selle tegelikku tähendust ja mõju. Lugeja märkab ilmselt, et Eesti meediavaidlustes kipuvad läbi aja tooni andma naiste õigesti elamise teemad (vanatüdruk, rongaema ja lits). Üldse on meediavaidlused muutunud rohkem naistekeskseks: kui varem tegid ajakirjandust valdavalt mehed, siis nüüd puudutavad vaidlused üha sagedamini ka naisajakirjanikke ja naisi sotsiaalmeedia sisuloojate näol. Lisaks on teemadena läbi aegade alati teravalt mõjunud väited õigusrikkumiste kohta ning mingil perioodil ka seosed okupantidega. Jättes kõrvale erinevad majandusnäitajad, on puht objektiivselt näha, et hüvitiste summad on kasvanud kuni päris hiljutise ajani. Kui nn rongaema kaasuses mõisteti ajakirjanikult välja 220 krooni, siis tänapäeval ulatuvad hüvitised juba tuhandetesse eurodesse – näiteks 2018. aastal mõisteti tsiviilasjas välja 7000 eurot ning aastatel 2020–2022 jäid hüvitised vahemikku 100 kuni 20 000 eurot, keskmisega 1605 eurot.

Viimasel ajal on kohtupraktikas üha enam rõhutatud, et iga negatiivne või ebameeldiv kommentaar ei anna alust kahju hüvitamiseks ning hüvitise eesmärk ei ole kannatanut ratsa rikkaks teha või üleüldse rikkamaks teha, vaid rikkumise tagajärgi mõistlikult tasakaalustada.

Olemegi teinud meediavaidlustes pea täispöörde: kui kunagi võis solvava väljendi eest sattuda vanglasse ja natuke hiljem tuli rahakotti kergendada, siis nüüd ei pruugi samalaadne väljendus enam rahalise hüvitise künnistki ületada.

Lõpetuseks

Tsaariajal allus ajakirjandus tsensuurile ning au teotamist käsitleti kuriteona, Nõukogude ajal puudus aga sõltumatu ajakirjandus ja seetõttu ka tavapärased meediavaidlused. Alles pärast taasiseseisvumist hakkasid need uuesti kujunema ning kohtud pidid tõmbama piiri lubatud kriitika ja lubamatu solvangu vahele. Kui 1909. aastal peeti solvavaks sõna "vanatüdruk", peegeldas see tollaseid arusaamu naise rollist ja moraalist. Tänapäeval on väljendusviis vabam, kuid see ei tähenda, et piirid oleksid kadunud: ka kaudsed väljendid võivad olla au teotavad. Meediavaidlused läbi ajaloo näitavad seega, et vaidlus ei teki üksiku sõna pärast, vaid selle tõttu, millise tähenduse ühiskond sellele annab ja millist normi parasjagu riivab.

***