Raimo Ülavere: kas ambitsiooni peaks varjama või väljendama?

Meil pole kunagi nii hea elada olnud. Ja samas, midagi on viltu kasvamas. Kui keegi ütleb avalikult, et tahab võita, olla parim, siis saab ta endale kraesse hulga peavangutajaid. Ambitsioon on justkui muutunud millekski, mis pole kohane, mida peaks vähemalt endale hoidma või suisa häbenema.

Tagasi vaadates on eestlased olnud üpris ambitsioonikad, ja see on kandnud ka vilja. Tõsi, ambitsioonikus on elanud pigem üksikutes tulipunktides, ent nende mõju on ulatunud kaugelt laiemale. Lühike ekskurss lähiminevikku.

Siin ei pea töötama

Hansapank 1990ndatel. Üks esimesi selgeid ja välja hääldatud “tahame olla parimad” kultuur Eesti äris. Tsiteerin toonast pangajuhti Indrek Neivelti: “Meil on kultuur, kus inimesed peavad teemat valdama. Tahame olla parimad.” Mäletan, et Hanspanka tööle saada polnud juttude järgi niisama lihtne; šabloon, millest pidi läbi mahtuma, oli kaunis kitsavõitu, ja samas paljud tahtsid minna. Ning seal tööl püsida samamoodi. Siiani liigub ringi legend (ma loodan, et see on siiski õnneks vaid legend), kuidas panga üks juhte Jüri Mõis seisis inimestel selja taga ja rääkis, et Hansapangas töötamine on vabatahtlik... Ma kindlasti ei arva, et see peaks olema juhtimise kuldstandard. Ja ometi, ambitsioonikuse ja ootuste mõtet ehk peegeldab seegi. Juhtimises kutsutakse seda 90ndate Hansapanga kultuuri võiduka sõdalase kultuuriks. Personaalsed tulemuspalgad (seejuures päris kopsakad!), kõva pingutus, igaüks enda eest. Jah, pahupoolelt veidi vähem ilmselt koostööd ja tänapäeva mõistes hoolimist, ent ambitsiooni puuduses ei saa ekshanspankureid süüdistada. Tulemuseks võib-olla enim Eesti majandust ja ettevõtlust mõjutanud organisatsioon, mis laotas pärast rootslastele müüki “tahan saada parimaks” mõtteviisiga inimesi ja kogemusi kõikjale.

Ükssarvikute generaator

Või siis teine, ehk sama suur või suuremgi ettevõtlikkuse sponsor Skype. Eksskaiplane Taavet Hinrikus: “Skype lõi tunde, et väikeses kohas on võimalik suuri asju teha.” Sellest kasvas välja nn Skype’i maffia, ring inimesi, kes kandsid ambitsioonikultuuri edasi järgmistesse ettevõtetesse. Täna näeme eksskaipereid otseses või mõtteviisi mõttes toimetamas Boltis, Wise’is, Pipedrive’is, Skeletonis ja veel terves reas organisatsioonides. Mentaalsust peegeldab Markus Villig, Bolti üks asutajaid: “Minu ambitsioon on algusest peale olnud ehitada üks suurimaid tehnoloogiaettevõtteid Euroopas.” Eestis on elaniku kohta rohkem ükssarvikuid kui üheski teises Euroopa riigis. Midagi see ju teatud inimeste ja kultuuri ambitsioonikuse kohta ütleb.

Üks visioon ja järgijad

Mis on nende kahe ja veel mitmete sarnaste lugude ühine nimetaja? Need ei ole olnud demokraatia võidukäigu näited. Need ei ole olnud "otsustame kõik koos ja teeme nii, et kõigile sobiks". Need on olnud ühe inimese või inimeste grupi visioon ja ambitsioon, kuhu on teistel - mingis mõttes sarnastel - olnud võimalik end kaasa haakida. Asutajad ei ole konsulteerinud kõigiga, teinud hääletusi ega korraldanud meelsusuuringuid. Ja nendega on liitutud teadlikult. Keegi pole inimeste eest saladust teinud, et eeldame ja ootame pingutust, tahame olla parim vms. Vastupidi, selle järele ja peale ongi inimesed tulnud. Muuseas, sellist loogikat kirjeldavad ka uuringud: alustavate ettevõtete ellujäämise tõenäosus on kordades suurem, kui minnakse ühe inimese või inimeste grupi selge visiooniga, mitte “küsime ja kaasame kõiki” tegevustega. Ja veel igaks juhuks lisan, et see ei tähenda mingit mölaklust ega orjapidamist. Eesmärk on liikuda millegi poole, mitte vältida millegi kadumist. Edu ja ambitsioon versus mugavus ja heaolu. Ning siis...

Valuline reaktsioon

Seesama Eesti (äri)kultuur, mis on suutnud toota eespool nimetet ja veel mitmeid ambitsioonilugusid, reageerib neile aga üha valusamalt. LHV asutaja Rain Lõhmus ütles avalikult, et tahame olla parimad ja see eeldab teatud hoiakuid, teatud tegevuste tegemist. Võib vaielda (ja ma vaidleks ka), kas on mõistlik öelda oma inimeste kohta “rahvatantsuansambel”, ent see pole peamine iva. Vähemalt mulle tundub see olevat hoopis vastuses dilemmale, kas me läheme millegi järele või hoiame heaolu ja mugavust. Miks meil nii valuliselt sellele võitja-mentaliteedile reageeritakse? Ega täpselt muidugi ei tea, ühelt poolt ehk inimeseks olemisest ning teisalt ehk ka ühiskonna ja kultuuri muutunud normide tõttu.

Ambitsioonikas Bezos okei, Lõhmus mitte

Kadedus. Kõik emotsioonid on millekski vajalikud, ka kadedus. Teadus räägib, et kadedus on enamasti suunatud pigem lähedale. Me ei kadesta Amazoni asutajat Jeff Bezost, kui ta räägib mingit võitja-juttu, see tundub isegi imetlust väärt (nagu on heroiseeritud ka Elon Muski või Steve Jobsi mölaklust), ent meil läheb veri keema, kui keegi siinsamas, meie Eestis julgeb noka lahti teha. Mida värki? Keegi tahab olla edukam kui mina!? Pea maha! Kadedust on ka kahte tüüpi: “tahaksin ka” (pigem positiivne, sunnib tegutsema) ja "tahaksin, et tal seda poleks". Just see teine kipub pahandust tegema.

Trimmime pead ühekõrguseks

See “Pea maha!” viib järgmise toreda nähtuseni, kus proovitakse (ülekantud tähenduses enamasti siiski) trimmida pikemad väljaulatuvad pead taas keskmisele tasemele. Et kõik oleks ikka nii enam-vähem võrdsed. Ja see pole sugugi mingi haruldane või “meil nii ei tehta” asi. Üks uuring väitis, et tööl on seda tunnet kogenud 9 inimest 10-st - kui tema saavutusi on kahandatud või suisa kalevi alla pandud. Kusjuures, ligi pooled ütlesid, et seda tegid isegi nende endi sõbrad! Ja seda tehakse salaja, selja taga. Aga seda tehakse ka avalikult: piisab, kui lugeda kommentaare ja artikleid, kuidas ikka n-ö keskmiselt peaks oma äri ja töötajatega toimetama. Kui keegi hakkab sellest üldaktsepteeritud mustrist välja ronima, tuleb ta tagasi tõmmata...

Kahjurõõm on ka rõõm

Ja viimaks, eriti mahlakas nähtus, milles mõnede sõnul eestlased on maailmameistrid (tegelikult on see üldinimlik, mitte ainult eestlastele omane asi). Saksa keeles on see “schadenfreude”, ehk rõõm teise ebaõnnest. Kui pahatahtliku kadeduse ajend on takistada teist olemast edukam, siis tolle inimese jamasse sattumine leevendab seda valu ja tekitab positiivse tunde. Veelkord, see ja ka eelmised omadused ei ole inimese iseloomuvead, vaid loomulikud ja hästi dokumenteeritud reaktsioonid. Mis muidugi ei tee neid vähem mürgiseks.

Hirm kaotada on kaks korda tugevam

Inimeseks olemise kaasnähtudele lisab kütust majandusloogika. Mida rohkem on inimesel kaitsta, mida suurem risk midagi kaotada, seda tugevam on riskikartus. Kaotusevalu on kaks korda tugevam kui võidutahe või -rõõm, ütleb teadus. Ja siin on peidus tõeline paradoks. Jah, kapitali on rohkem, heaolu kõrgem, ning see soodustab ettevõtlust. Aga mitte tingimata igasugust ettevõtlust. Lihtsam on teha madalama riskiga asju: avada kohvik (noh, tegelikult on enamiku nende eluiga muidugi lühike, aga avada lihtne), pakkuda frantsiisiga teenust, asutada konsultatsioonifirma (kohalik turg, kerge teha jne). Aga teha midagi, mis maailmas läbi lööks? Kõrge risk on pehmelt öeldud. Seega paradoks: äri on, aga kõrge ambitsiooni ja suure riskiga äri? Kaotusehirm on tugevam kui tahe võita.

Ambitsioon on omaette väärtus

Kultuuri ja hoiakute teemal on mugav kurta ja kritiseerida. Sest siin ju pole lihtsat ega selget lahendust ning kõigil on oma arvamus, mida peame ainuõigeks. Ja me ka teame seda, näeme seda, mida tahame näha. Kultuurinorme ei kipu muutma programmid ega kampaaniad. Ja tõenäoliselt suure enamuse jaoks pole eespool kirjeldatu üldse teema, mis vajaks nii palju tähemärke. Küll aga mõlgub mul peas n-ö miinimumprogramm. Ehk mitte verbaalselt võtta pea maha inimestel, kes veel julgevad ambitsiooni välja öelda ja selle nimel ka tegutseda. Hansapank, Eesti majanduse kroonijuveel (nagu teda kunagi kutsuti) kadus mitte seetõttu, et oli kehv äri ja eestlaste hoiakud muutusid, vaid kuna ta müüdi rootslastele kriisi ajal ära ja selle kultuur asendati teise, skandinaavialiku töökultuuriga. Palju n-ö võidukaid sõdalasi läks mujale äri tegema, tekkisid ettevõtted, töökohad, kasv. Skype’iga sama lugu. Iga kord, kui selline koht kaob, kaob koos sellega ka keskkond, kus ambitsioon on normaalne asi, mida ei pea häbenema.

Ambitsioon ei pea ega tohigi tähendada üle laipade minemist, eesmärk ei pühenda kõiki abinõusid, aga eesmärk ise, ambitsioon ise on omaette väärtus.

Heaolumasin ei vii edasi

Küsimus ei olegi vast ainult selles, kas üksikud inimesed julgevad öelda, et tahavad võita. Küsimus on, kas ühiskonnas mõistetakse, et need inimesed ja kohad, kus ambitsioonikad tegutsevad, nihutavad tegelikult elu edasi. Edasi ei nihuta elu “heaolumasinad”, nad ainult heal juhul hoiavad taset. Edasi ei nihuta ka need, kelle eesmärk on ellujäämine, mitte edu. Hirm kaotada on kehv abimees. Keegi ei peaks tundma piinlikkust öelda: ma tahan olla parim.