Karmen Reinpõld: edu tööelus, kahju tervises? Miks meeste terviserisk kasvab ja mida teha? "Elamist väärt elu"

Karmen Reinpõld arutleb, millised tegurid tööl, kodus, ümbritsevas keskkonnas ja käitumises viivad mehed keskeas ebasoodsasse tervislikku seisu, ning annab paar nippi, mida selle vältimiseks või parandamiseks ära teha.

Koolilõpetamisest on möödas 25 aastat või rohkemgi. Oli see ju lausa eelmisel sajandil. Aga 25 aastat ikkagi – korraldame kokkutuleku! Paljudega pole vahepeal üldse kohtunud. Klassiõed on nagu koolilõpupildilt maha astunud: sama vormis ja õhetavad nagu noored neiud, aeg pandud pausile. Klassivennad on sama õhetavad, aga väga mehised. Seda noormeeste poisilikkust on aastad kõvasti maha kraapinud. Maskuliinsust on märkimisväärselt juures – lihaste kõrval vist ka muud massi. Ei, see pole etteheide, vaid täitsa normaalne elu. Vähemalt nii väidavad ka teadusuuringud: mehed, kes on töös edukad, kipuvad alahindama oma massi ja selle tervislikkust. Põhjuseks peetakse muu hulgas protsessi aeglust, mis lubab seisundil pidevalt normaliseeruda.

Elu vajab elamist

Ehk gümnaasiumi lõppedes algab elu: kiire karjäär, vähem und, rohkem istumist, kaal "roomab nähtamatult üles" kilo või paar aastas. Kusjuures üheks kaasaaitavaks teguriks olevat ka see, et sõbrad ja kaaskondsed järgivad sama trendi. "Peegel" normaliseerib olukorra. Ainult et kahekümne aastaga tähendab see mitte ainult 10–20 lisa- või ülekilo, vaid tõenäoliselt ka tunnetuslikku tervise allakäiku: energiat on vähem, töövõime kahaneb, uni pole enam päris see, mis nooruses, isegi meeleolu kipub kõikuma. Need on asjad, mida saad tunda. Aga tegelik oht hiilib kehas sees, mida ei pruugi kuidagi märgata: kõrgenenud vererõhk (halvenenud veresoonkonna tervis, südame liigne koormus), suurenenud nn ohtliku (vistseraalse) rasva osakaal siseelundite ümber. Samm-sammult terviseohtudele lähemale. Vaadates eestlaste tervise ja kaalu kohta tehtud uuringuid, siis võime öelda, et mehed on rohkem ohustatud liik kui naised. Tööealisest elanikkonnast pea pooled mehed on ülekaalulised, naistest neljandik. Rasvumises erinevust pole. Ehk pigem viitab see elustiilile ja väikestele, järjepidevatele (kehvematele) otsustele/valikutele. Kusjuures viimase kümmekonna aastaga on 45+ vanuses eesti meeste seas ülekaaluliste osakaal tõusnud, samal ajaperioodil (2014–2024) 35+ naiste seas aga langenud. Ja siin ei ole küsimus esteetikas. See on reaalselt mõõdetav tervisekahju ja suremuskoormus – meestel on see koormus palju kõrgem.

Mehed ei tee (enamasti) halbu valikuid teadmatusest

Aga tekkinud olukord ei tulene tahtejõust, suutmatusest ega isegi mitte oskustest. Miks see siis ikka ja jälle just meestega juhtub? (Vabandust naised, täna pole jutt teist.) Juba 2000. aastal esitles teadlane Courtenay teooriat, et meeste tervisekäitumine (nt riskikäitumine, abi vältimine) on sageli seotud sellega, kuidas ühiskonnas mehelikkust kujutatakse.

Point pole selles, et “mehed ei teaks”, vaid mõned ebatervislikud valikud võivad toimida identiteedisignaalina, näiteks “olen kõva”, “ei virise”, “arsti juurde lähen siis, kui olen lõplikult katki” vms. Ma pole nõrk! Taoline mõttemudel võib muuta tervisliku käitumise “madalaks prioriteediks” isegi haritud ja edukate meeste seas.

Õli valab tulle veel meeste vastureaktiivsus: mida rohkem sunnitakse, seda vähem tahan. Ka töökultuur ei aita siin kaasa: pole aega päeval süüa – kiire-kiire-kiire, haaran midagi kähku, mis rahuldab hetkeks nii aju kui esimest nälga. Tänane nauding tuleviku arvelt. Samas üks hoob, mis mõjutab igapäevaotsuseid, seostub just tööhõivega. Tööturu-uuringud ei näita, et meeste kerge ülekaal oleks üldiselt eelis. Pigem näitavad need, et meeste puhul on kehakaalu mõju tööturul nõrgem ja mittelineaarsem kui naistel. Osa uuringuid on leidnud, et füüsilisemates ametites võib robustsem kehaehitus olla neutraalne või isegi kasulik signaal, samas kui liiga kõhn mees on ebasoodsamas positsioonis. Kuid värbamisolukorras võib ülekaaluline mees siiski saada vähem kutseid töövestlusele, eriti ametites, kus loeb välimus ja kliendisuhtlus. Sarnase paralleeli võib tõmmata koduse keskkonna puhul. Mehed, kes on suhtes, ja eriti peale laste sündi, kosuvad märgatavalt. Samas peale lahkuminekut järgneb vastupidine trend: kehakaal tuleb alla ja/või läheb lihaselisemaks. Ja kui me siin juba kirjutame kõigist soodustavatest teguritest, mis viivad mehed keskeas ebasoodsasse tervislikku seisundisse, siis veel üks selge trend on meeste loobumine ennetusteenustest. Näiteks sõeluuringutest, töötervishoiust. Mainisin meeskolleegile, et käisin töötervishoiuarstil, sest seal saab "tasuta" (tasuta lõunaid muidugi pole) vereproovi teha. Mille peale tema ühmas, et ahjaa, ma olen aastaid neid kutseid eiranud – pole aega. Teo jt (2016) ja Hammond jt (2010) kinnitavad oma uuringutes päriselu kogemust. Väites, et barjääriks on nii ajapuudus kui ka mõtteviis "olen terve, kuni tõestatakse vastupidist". Aga mitte ainult. Seal tuuakse ka välja, et mehed ei usalda meditsiinisüsteemi. Muu hulgas tekitab see neis ebamugavust ja vastumeelsust, sest kes ikka tahab, et talle nina alla hõõrutakse, kui asjad on halvasti ja peaks hakkama elusuuruses muudatusi tegema. Ning ega "valge kitli sündroom" vererõhu mõõtmisel ei aita ka teps mitte kaasa.

Keskkond kujundab käitumist

Aga mis siis aitab? Ameerikas tehti uuring, kus viidi meditsiinikompetents (ohtudest teavitamine, vererõhu mõõtmine ja sekkumine) meeste jaoks mugavasse keskkonda: juuksurisalongi. Kusjuures juuksurid ise agiteerisid ehk jagasid nn tervisesõnumit, mida siis meditsiinipersonal koostöös kliendi enda arstiga toetas kohapeal oma sekkumisega – vererõhu mõõtmine, informeerimine, ravimid. Tulemuseks oli, et kuus kuud hiljem olid üle poole meestest (63%) langetanud vererõhu tervislikku vahemikku. Ehk keskkond on oluline. Sama tõdesid Hulls jt (2022) oma süstemaatilises ülevaates, kus ei uuritud ainult üht kindlat “meeste tervise programmi”, vaid 35 erinevat töökoha sekkumist meestekesksetes valdkondades. Mõõdeti nii kehakaalu, vererõhku, vaimset heaolu, stressi, alkoholitarbimist, suitsetamist, liikumist kui ka luu-lihaskonna vaevusi. Järeldus oli, et

ainult töötaja individuaalse käitumise muutmisele suunatud programmid annavad sageli tagasihoidliku efekti; tugevamad tulemused saabuvad siis, kui muudetakse ka töökorraldust ja keskkonda.

Kaks suure mõjuga imepisikest muutust

Aga mida saab igaüks ise ära teha, et võtta kontroll ja vastutus rohkem enda kätte, nõudmata seejuures erilist pingutust? Midagi, mis on piisavalt väike, aga lihtne muuta järjepidevaks rutiiniks. Annan kaks soovitust. Esiteks, 10-minutiline kõndimine vahetult peale sööki. Ideaalis kolm korda päevas: peale hommikusööki, peale lõunat ja õhtusöögi järel. Aga alusta ühest ja muuda rutiiniks. Äkki saad minna jala lõunasöögile? Või jätta auto 10-minutilise jalutuskäigu kaugusele söögikohast? Kui töötad kõrghoones, siis trepikõnd annab veelgi suurema efekti, nõudes ka veidi lihasjõudu. Iga päev 10 minutit. Miks sellel on mõju? Sisuliselt aitavad töötavad lihased söögijärgse veresuhkrutõusuga efektiivsemalt hakkama saada, ainevahetuslik koormus langeb, eriti 40+ vanuses pakub see paremat kaitset insuliiniresistentsuse ning 2. tüüpi diabeedi riski vastu. Ei, see ei ole dieet ega aita kaalu langetada. Kuid aitab natuke toetada keha toimimist. Et ei läheks hullemaks. Ja võib minna pisut paremaks. Võtmesõna on järjepidevus. Nagu vee tilgutamine kivile, mis jätab lõpuks oma jälje. Teiseks. Vähenda vedelal kujul energia tarbimist. Magusad joogid (energiajook, limonaad, mahl) ja noh mis seal salata, ka alkohol. Kõik sisaldavad hunnikus kiiret energiat. Ja vedelal kujul seda alla kulistada on eriti kiire ning nähtamatu viis endale karuteenet teha. Äärmusesse pole vaja langeda, kuid sellised joogid võiksid pigem kuuluda "pidupäeva" konteksti. Kuid kuidas on nn zero-jookidega? Nagu suhkruga – mõõdukas koguses ja vahetevahel on see okei. Aga ma kindlasti ei soovitaks asendada Coca-Colat Coca Zeroga. Kõige vähem mõtteenergiat on vaja kulutada, kui otsustad ühe korra, et jook on vesi. Kraanivesi, mineraalvesi, gaasita, gaasiga - pole vahet. See hüdreerib ehk annab kehale vajalikku vedelikku. On kasulik. Kas nüüd sai irooniliselt kokku kaks soovitust, mille kohta oskab iga eestlane kommenteerida, et "jala ei käi ja vett ei joo"? Võib-olla selles on oma (äraspidine) tõde? Aga tõmbakski siin joone. Ütleks, et kui need kaks saavad juba rutiiniks, on alustuseks hea küll. Ahjaa – harjumuse kujunemine võtab umbes-täpselt 66 päeva aega.

Kui tahaks panustada rohkem?

Ah et liiga lihtne? Tahaks midagi edasijõudnutele ka? Ole lahke! Aga see on palju keerulisem (tõhus ka muidugi). Ülekaalu tekkimiseks tuleb pikaajaliselt tarbida rohkem kui kulutad, aga kui ülekaal on reaalsus, siis see eeldus vastab tõele. Ehk tegelikult on küsimus, kuidas süüa sisse vähem energiat. Panid tähele? Mitte kuidas süüa vähem, vaid kuidas süüa kvaliteetset madalama energiasisaldusega toitu, mis maitseks, aga tekitaks kiiremini täiskõhutunde, et ülesöömist minimeerida. Uuringutest teame, et kiirem küllastumustunne tekib süües valgu- ja kiudainerikast toitu, milles on mõistlikus koguses kvaliteetseid küllastumata rasvu (külmpressitud õlid, pähklid, seemned). Samas teame ka, et mehed eelistavad just loomset valku. Eriti paneb neelud käima rasvarikas loomne valk (mõtle peekonile), eks. Ja liha süüa on tajutult väga mehine tegevus. Seda ütlevad ka uuringud. Aga rasv on kaks korda energiatihedam kui valk või süsivesik ning suures koguses küllastunud loomne rasv kahjuks ka tervisele negatiivsema mõjuga. Mis siis teha? Kui tahta kahte ühes (valku ja kiudaineid), oleks mõistlik enamus toidukordadel asendada osa loomsest valgust oalistega: ubade, herneste, läätsedega. Purgist saab. Ei maksa ka eriti midagi. Kurna, loputa, kuumuta pannil läbi, maitsesta heade ürtide seguga või lisa lihtsalt hakklihale, ja ongi olemas. Kui nüüd eriti metsikute ideedega esineda, siis võiks ka pool energiatihedast süsivesikust (pasta, riis, kartul) asendada köögiviljaga – vahet pole, millistega täpselt. Aga kastmetega ole kitsi, sest sinna pakitakse kõvasti energiat sisse. Pigem lisa ise taimsele kraamile sorts kvaliteetset külmpressitud oliiviõli, heamaitselist palsamiäädikat, natuke seemneid (kõrvitsa-, päevalilleseemneid näiteks), ja maitsemeeled ning kõht saavad pai. Tundub liiast? Arusaadav. Alusta esimesest kahest sammust. Järjepidevus loeb. Tänane 1% muutust annab 25 aastaga suure efekti. Elusuuruse. Ja naistel on hea meel, kui mehed on nende kõrval ka elukaare teises pooles. Parafraseerides laulusõnu: ilma meesteta on kurb maailm... Rubriigis “Elamist väärt elu” selgitab terviseteaduste doktorikraadiga vastupidavusspordi treener Karmen Reinpõld, millised tegevused ja kuidas mõjutavad meie füüsilist ning vaimset tervist, ja jagab praktilisi nippe, kuidas tüürida oma elu kvaliteetsemaks juba täna. Kunagi pole hilja alustada!