Peter Pedak: ma ei usu, et on liiga hilja. Ei tohi olla liiga hilja. "Kooliõpetaja kolumn"

Kuidas tulla toime "raske klassiga", keda keegi ei tahtnud ja mitte eemalduda.

Elu ei ole sõit mööda sirget asfaltteed ja koolijuhi elu ei ole selles suhtes erand – ei kergem ega raskem kui teistel. Kaks ja pool aastat tagasi, jõulukuu alguses, seisin silmitsi teele langenud puuga, kui sain teada, et üks aineõpetaja ja tollane 7. klassi juhataja tunneb end viimseni kurnatuna ning on otsustanud töölt lahkuda. Paljude muude tegurite seas mängis rolli just tema juhatatav klass, mis oli juba mitme aasta vältel saavutanud "kooli kõige raskema klassi" maine. Õpetaja jaoks teevad klassi raskeks eeskätt "tunni segamine" ja kõikvõimalikud vandalismiaktid nagu tulekustutite tühjaks laskmine, seina uuristamine, kääride toppimine seinakontakti, uue ventilatsioonitoru isolatsiooni auklikuks torkimine, laudade ja toolide lõhkumine, tasside kildudeks loopimine... Õppeedukuse probleemid on isegi teisejärgulised. Klassijuhatajale on seejuures eriti masendav kolleegide lakkamatute kaebuste ärakuulamine – õpetajate toas või õppenõukogus. Temalt eeldatakse justkui "vastutust" oma laste eest. Ja negatiivsuse poole kallutatus toimib igal elujuhtumil: asjaolu, et suurem osa klassist ei sega kedagi või pakub kaasinimestele isegi rõõmu, jääb tähelepanuta. Sellelt pinnalt pidin leidma 7. klassile keset õppeaastat uue juhataja. Vestlesin ühe ja teise kolleegiga, aga kõik nad loobusid niisugusest "väljakutsest". Tööandja võiks muidugi kasutada jõuvõtteid, aga olen ikka püüdnud neid vältida, sest tean, et vastumeelselt ette võetud asjadest midagi head ei tule. Nii küpseski peas mõte, et moodustan ühe õpetajaga tandemi ning täidame klassijuhataja ülesandeid vähemalt ajutiselt koos. Õnneks oli too õpetaja nõus ja üks minu kaalutlusi oli ka see, et kui ma koolijuhina niikuinii pean selle klassi muredega tegelema, siis ei olegi mõistlik vahelülisid juurde tekitada. Esialgu leppisime kokku, et tegutseme niiviisi pool aastat ehk suveni, siis aga kinnitasime lastele, et me neid enam ei solguta ja liigume koos edasi põhikooli lõpuni. See aeg hakkab nüüd täis saama. Kokkuvõtteid tehes on aus märkida, et edulooks seda just nimetada ei saa – kuigi kõrgelt tuleb hinnata seda, et õpilaste omavaheline läbisaamine näikse olevat väga hea ja kokkuhoidmine tugev. Õpetaja seisukohalt võib õhkkond tunnis olla endiselt rahutu ja seda, et õppimisele on mõni löönud täielikult käega, ei ole õnnestunud muuta. Kuigi kirjutasin eespool, et klassijuhatajale ei saa panna õpilastega toimuva eest kogu vastutust, siis ei ole minagi sellest mõttelisest koormast vaba ega emotsioonidest prii. Olen siiski endale selgeks teinud, et kokkuvõtlik sõna ei saa olla "süütunne", vaid pigem "kahetsus". Ja kui midagi oma laste ees kahetseda, siis harilikult seda, et oleksime võinud veeta nendega rohkem aega koos. See tunne on ilmselt tuttav mitte ainult klassijuhatajatele, vaid ka bioloogilistele vanematele. Asjaolu, et teame, millised muud kohustused meilt aja röövisid (n-ö paratamatus), ei tee kahetsust väiksemaks. Kahetsus kätkeb endas aga ka tõdemust, et aja ja energia pühendamine võib viia soodsate asjaolude kokkulangemisel tulemuseni. Koos – just väljaspool kooli! – veedetud aeg, ühised ettevõtmised ja "mitteametlikud" vestlused aitavad jõuda inimliku mõistmise ja vastastikuse koostöövalmiduseni. Oleme käinud klassiga kahel pikemal välisreisil ja mõnel väljasõidul kodusel Eestimaal. Tõrges, destruktiivne ja passiivne õpilane on reisil hoopis teine inimene. See näitab tema – ja meie suhte – potentsiaali, mis igapäevases koolitegelikkuses ei pruugi avalduda. Avaneb võimalus, mida tahaks ära kasutada… Hiljaaegu külastasime kolleegidega sõpruskooli Rakveres ja vaatasime kohalikus teatris Ingmar Bergmani "Sügissonaati", julma mõtlemapanevat lugu ema ja tütre võõrandumisest – kuid ka igatsusest läheduse järele. Kontsertpianistist ema sõidab oma täiskasvanud tütrele ja tolle abikaasale üle pika aja külla. Pealtnäha kenasti alanud taaskohtumine lõpeb vastastikuste süüdistustega aastatepikkuses hoolimatuses ja ema lahkub. Bergmani filmi (ja selle põhjal valminud näidendi) lõpus saadab aga tütar emale kirja, kus ütleb: "Ma ei lase sul kaduda oma elust. Olen kangekaelne. Ma ei anna alla, isegi kui on liiga hilja. Ma ei usu, et on liiga hilja. Ei tohi olla liiga hilja." Jään ka oma klassile nii mõtlema. Elu ei ole ju veel läbi, isegi kui põhikooli lõpus lähevad paljudega teed lahku.