Peter Pedak: läbiröökimistest läbirääkimisteni. "Kooliõpetaja kolumn"

"Kas see siis ongi väärikus? Et läbirääkimisi suudan alustada üksnes sellele eelneva läbiröökimisega? Ja kas mul puudub igasugune mõistmine, et ka teistel inimestel on oma elu ja omad mured?" küsib Peter Pedak eksamipäeval toimunud intsidenti meenutades.

Maikuu kolmas kolmapäev. Abituriendid kogunevad koolimajja, et sooritada matemaatika riigieksam. Enamikule on tegu viimase pingutusega, et juba kuu aja pärast oleks peos gümnaasiumi lõputunnistus ja saaks lasta endast teha võiduka naeratusega foto. On mitmeid õpilasi, kelle jaoks riigieksamitulemus ei määra suurt midagi. Ja ma ei pea silmas üksnes neid, kellel edasiõppimise plaanid puuduvad. Ka kõige võimekamate seas on õpilasi, kes on juba aprilli alguses teinud ülikooli sisseastumiseks akadeemilise testi ja teavad, et kõrghariduse omandamiseks enam takistusi pole. Samuti teatakse, et paljud välisülikoolid meie koduste riigieksamitulemuste vastu erilist huvi ei tunne. Kõigest sellest hoolimata usun, et enamik püüab siiski anda endast eksamipäeval parima. Sätime – mina ja teised eksamikomisjoni liikmed – 66 peatset koolilõpetajat aulasse ühekaupa istuma, loeme ette kõik ranged nõuded ja manitseme neid täitma, jagame laiali tööd, kirjutame tahvlile eksami esimese osa algus- ja lõppaja: 10.11 ja 12.11. Rahulikult mõelda ja kirjutada saavad õpilased aga vaid mõne minuti, sest peagi täidab ruumi monotoonne undamine ja seinad-põrandad hakkavad vaikselt värisema. Esialgu kahtlustame paar aastat tagasi rohepöörde rahadest kooli ehitatud ventilatsioonisüsteemi, mis aeg-ajalt mürisema kukub, ent aknast pea välja pistes saan aru, et lärm jõuab meieni naaberkinnistult. Torman õue asja uurima. Teisel pool tänavat seisab massiivne paakauto, mille külge paigaldatud kummilohvi teine ots on torgatud vastasmaja aknast sisse. (Hiljem saan teada, et niimoodi imetakse põrandate alt välja veeavarii tõttu kannatada saanud isolatsiooni.) Avaldan autojuhile ja töömeestele nördimust, et õpilaste elu ühe olulisima eksami ajal ette hoiatamata sellist põrgulärmi tekitatakse. Loomulikult ei ole mehed omal algatusel niisugust tööd ette võtnud, vaid täidavad tellija korraldust. Tellijaks on kinnistu haldur, kes samuti õue tuleb, reageerib minu ärritusele omapoolse ärritusega ja teatab, et töid ta katki ei jäta – niigi raske oli seda autot tellida. Saan jutust aru, et töö kestab umbes tund aega. Püha viha täis, helistan munitsipaalpolitseile, kes kostab, et kui öörahu ei ole rikutud, siis pole põhjust pahandada. Samuti saan teada, et "mupsikud" tegelevad peaasjalikult parkimiskorralduse jälgimisega. Ka kooli pidaja esindaja ehk haridusamet nendib, et tegu on ebaõnnega ja midagi pole parata. Eksamiaja pikendamine ei tule samuti kõne alla. Eksamil on kaks osa, mille vahel 45-minutiline paus. Väikese pausi lubavad endale ka ehitajad, aga pärast lõunat algab kõik uuesti pihta. Et töö kestab vaid tund aega, oli ilmselt minu soovmõtlemisest tingitud illusioon. Kihutan uuesti õue ja nüüd juba röögin halduri peale, kui ta üritab lahkuda. Algavad läbirääkimised ja saavutan laste heaks tund aega vaikust. Haldur ei soovi esialgu mu lepituseks pakutud kätt vastu võtta, ent peagi läheme siiski rahumeelselt lahku. Juba mõne minuti pärast on mul väga piinlik. Kooli lipukiri on ladinakeelne sentents "Probi estote per totam vitam" – "Olgem väärikad kogu elu". Kas see siis ongi väärikus? Et läbirääkimisi suudan alustada üksnes sellele eelneva läbiröökimisega? Ja kas mul puudub igasugune mõistmine, et ka teistel inimestel on oma elu ja omad mured? Selle päeva ainsaks väärtuseks võib pidada ehk seda, et usutavasti sain lõpuks tõeliselt aru, mida tunnevad lapsevanemad, kes õpetajaid või direktorit ründavad, kui neile tundub, et nende laps on hädas. Peas võib vasardada kujuteldav vastutustunne: kes siis veel mu lapse eest seisab kui mitte mina? Pole oluline, et laps võib-olla ei vajagi nii jõulist kaitset. Ma ei armasta sõna "koolipapa", aga eksamipäeva aktsiooni mõistmiseks on see nähtavasti omal kohal. Ja mida veel tahta bioloogilistelt vanematelt, keda käivitavad instinktid? Naaberkinnistu haldurile saadan kindlasti vabanduskirja. Kool ei ole sugugi lihtne asutus, mille lähistel tegutseda. Vähe sellest, et ka ise tekitame päevast päeva müra – kunagi ei tea, kes sealt oma järeltulijate kaitseks välja võib hüpata.